JÕULUKUUSE TOOMINE

Jõulud. Need on meil ikka igal aastal kuuse, pidevalt põlevate tulukestega majal ja inimeste kodusolemisega olnud. Hõrgud lihalõhnad muidugi ka sinna juurde. Kuusk on tavaliselt meile autoga koju toodud. Ma pole väga sügavalt juurelnud, et mis ja kuidas. Seekord sain aga seda kuuse toomist esmakordselt ise kogeda.
Hommikul tõsteti perenaise autost minu puur välja ja sellega ma arvasin, et ilmselt mind kaasa ei võeta, kuigi inimestel töö riideid seljas ei olnud. Siiski ma eksisin. Mind kutsuti ka peale. Kuna puuri ei olnud, siis sain vabalt üle tagumiste istmete kõõluda ja esiaknast välja vaadata, millist võimalust ju puuris pole. Sõit oli päris pikk. Lõpuks keerati kusagile metsa vahele ja peeti kinni. See oli ikka täiesti võõras mets. Mõned tuttavate loomade jäljed maas, aga muidu polnud ühtegi tutavat lõhna. Seepärast püüdsin ikka inimesi nägemiskauguses hoida. No mitte et ma kartnud oleksin, kuid et nemad ei kardaks. Aga nemad käisid mööda metsa ringi ja vahtisid puid. Ikka ühe juurest teise juurde ja siis kolmanada ja siis jälle esimese. Mina sain sel ajal igasuguseid oksi närida ja sikutada, sest selles metsas oli väga palju, mida tirida ja närida. Ma pole just tihti sellisesse päris metsikusse metsa saanud, kus ühtegi teist koera ega inimest pole käinud ja metsaalune igasugust puurisu täis on.
Lõpuks valiti siis üks kuusk välja ja Ott hakkas seda maha saagima. Teised kõik vaatasid ootusärevalt, mina ka. Ja kui siis kuusk maha potsatas, olin esimesena juures ning lõin hambad kohe esimese ettejuhtuva oksa külge et seda ära sikutada. No miks muidu puu peab maha saagima, kui et ikka tükkideks teha. Muidu oleks ta ju võinud kasvama jäädagi. Aga minu selline mõttekäik oli ilmselgelt vale, sest samal ajal röögatasid kõik inimesed nagu ühest suust ja ajasid mu eemale. No ma pole kunagi väitnud, et ma inimeste tegutsemistest aru saan, aga ma aktsepteerin seda. Nii ka seekord. Otsisin siis omale ühe omakõrguse kuuse ja murdsin selle maha. Siis sain koos inimestega ka kuuske auto poole kanda.
Kui siis see ilus kuusk oli auto juures, mind enam autosse ei lubatud. Selle asemel lükati kogu auto kuuske täis. Ega inimestegi jaoks polnud minu meelest enam kohta. Seda vähem siis minu jaoks. No see oli juba paanika koht. Mul tekis tunne, et nad on otsustanud mind kuuse vastu vahetada. Seda ei saanud lubada! Kohe, kui mõni auto uks lahti tehti, püüdsin olla esimesena autos, aga mind aeti ikka ja jälle välja. Ei või olla! Kas mind tõesti tahetaksegi sinna võõrasse metsa jätta? No perenaine ometi peab mulle halastama! Ja tema jalgade juurde ma lõpuks mahtusingi. Kui ta mind terve tee mõnusasti kaela pealt ja kõrva tagant sügas ning silitas, siis rahunesin maha ja lasin silmagi kinni. Kuidas ma sain üldse niimoodi arvata, et mind enam ei taheta! Rumalus! Oma perenaises ei tohi kunagi kahelda. Eriti veel jõulude ajal. Siis hoolitakse mõtetumatestki loomadest. Minust iseenesest mõistetavalt.
Kauneid jõule teilegi ja meeldivaid lumiseid retki koos omade inimestega!

Kõiki pilte minu metsaretkest näete minu albumist

PARIM BEEBI

Täna oli minu jaoks üllatav sündmus. Perenaine oli kogu päeva ära ja õhtul koju jõudes andis mulle ootamatult edasi kalli ja musi Diego perenaiselt, et tänada ilusa kutsika eest. Nimelt valiti minu väike kutt täna kutsikate ja veteranide jõulushowl kauneimaks beebiks.
Ega ma sellest nagu teab mis pidada ei oska, sest mina pole neist kõikide tõugude väikeste ringide näitustest kunagi midagi pidanud. Mida teeb üks sakslane, kelle võlu peitub just tema kaunis pikas jooksusammus, ühes väikeses ringis teiste tõugude vahel ja veel majas sees kah? Minu meelest pole see vääriline tegevus ühele tõesti kaunile sakslasele. Aga, väga paljud inimesed käivad selliselt oma loomi näitamas ja väga paljudele koertele see ka meeldib. Küllap vist tuleb siis tunnustada ka Diego näitusedebüüdi saavutust. Ja kui nüüd tõele au anda, siis on ta tegelikult tublim kui mina, kes ma läbi häda kaks väikese ringi näitust välja kannatasin, et oma välimikutšempion kinnitada, ja sedagi ainult õues. Kui tema sellistes rasketes oludes parima vääriliselt käituda suutis, siis on ta vist ikka igati tubli poiss.
Esimese ringi võit polnudki teab mis asi, sest emane beebikutsikas ei tulnudki võistlema ja iseendaga konkureerimine pole teab kui keeruline. Parima beebi valik oli aga juba päris tõelise võistluse moodi, sest koeri oli palju. Kuidas kohtunik küll suudab valida parima kõikide erinevate tõugude hulgast, jääb mulle arusaamatuks, aga paljud inimeste teod jäävad mulle arusaamatuks. See ei tähenda veel, et mul oleks lubatud nende vajalikkuses ja õigsuses kahelda. Kui, siis ainult õige natukene ja salaja. Igal juhul meeldis just Diegi sellele kohtunikule kõikidest beebikutsikatest kõige enam.
No ja selle uhke tiitliga sai siis mu Tiko minna ka kogu show parima kutsika valimisele, aga see oli juba temalegi liig mis liig ja ta otsustas enam mitte käituda. Suur ring mööda vaipa kannatas veel joosta, aga edasi-tagasi käimine mööda libedat põrandat...sellel hetkel otsustas ta selgelt märku anda, et talle sellest pullist piisab ja ta tahab nüüd ära minna. Sellise kasvatamatu käitumisega ta muidugi enam rohkem tahta ei võinud ja sai oma kolmanda koha show parima valimisel. Mina talle seda ette ei heida. Loodan, et ka inimesed mitte. Ta on ju kõigest 4 kuud vana ja oma esimesel näitusel ja seda juba hommikul kümnest saati. Kas tõesti tohibki tahta, et ta ka õhtul kell viis sama viks ja viisaks oleks?
Ikkagi, loodame, et ta nüüd liiga vara ja liiga kaugeleulatuvaid järeldusi oma karikatest ja rosettidest ei tee. Tegelikult ei ole ju üks sakslane midagi väärt, kui ta on panustanud ainult ilusale olemisele. Ikka eelkõige tuleb kõrvade vahele midagi koguda. Aga samas, ega siis ilus väljanägemine paha ka ei tee :)

STARDIS

Seekord ei tule juttu minust. Mina olen juba küll teinud ja naudin nüüd veidike väljateenitud puhkust. Paaril korral päevas saan tuppa sooja ja kuiva sööma ning seedima ja see on väga mõnus. Täna aga räägin oma äsja kodust välja läinud kuttidest.
Aeg lendab. Minu pisikesed mutid-kutid on juba 4 kuud vanad ja seavad usinasti ennast valmis oma suureks tulevikuks. Lapsepõlve mälestused ja kogemused on väga olulised kogu edaspidise elu jaoks. Mitte keegi ei unusta kunagi oma ESIMEST, mis iganes see siis on.
Teise ja kolmanda süstimise tegime perekonna kokkutuleku vormis. Kahjuks ei saanud juba siis kõiki kokku. Donar on meist üsna kaugel ja mõistetavalt ei hakanud selleks puhuks teise maa otsa sõitma ja Dosca perel polnud võimalik teda kolmandal korral meie sekka tuua. Kõik teised said aga koos oma sünnikodus möllutada ja sellest rõõmu tunda. Arsti visiit käis nagu muuseas ja ma loodan tõesti, et kellelegi sellest halba mälestust ei jäänud, sest arstil peab ikka aeg-ajalt käima ning selline mõiste, nagu „ei meeldi“ sel puhul kõne alla ei tule. Pigem mitte ennast selliste mõtetega traumeeridagi. Delta ei tahtnud esimesel korral kuidagi lubada oma küüsi lõigata, aga teisel korral oli juba tunduvalt taltsam. Peab õppima!
Nutikad on nad mul kõik. Nagu ma juba alguses arvasin, siis igav nendega koos elades juba ei hakka. Näiteks õpib Donar, kes koduselt ristiti Mõnna’ks, kuidas erinevate koduloomadega hakkama saada ja kuidas oma kodu piire tunda. Selle käigus nakitses ta hobusel päitsed peast ja peitis ära. Samuti ei meeldi talle rihmas jalutamine ning selle vältimiseks sai ka jalutusrihm ära peidetud. Kas pole kaval!
Devi valmistub olema tark ja ilus. Ta on käinud meiega koos juba nii põllul jälge ajamas, kui ka trenniplatsil kuulekust õppimas, kui ka näituseks koolitust saamas. Ma olen temaga väga rahul. Vähemalt esialgu pole talle midagi ette heita. Lisaks on ta ülesse näidanud, et on 100% oma ema kutsikas ja tulevikus üks kange mutt. Kohtumisel vennaga pandi kohe teisele käpp üle turja ja siis alles hakati vaatama, mis toimub. Devi kutsutakse koduselt Tibiks, sest et ta väga peen ja valiv on. Kodus on ta väga sõnakuulelik ja koostöövalmis.
Dritte on täpselt samasugune nakits, nagu ta minuga kooski oli. Ta on endiselt teistest pisem ja peenem, aga see-eest nagu tuulispask. Teeb kõike, mis teisedki, aga kolm korda kiiremini. Ehk siis jõuab ära teha selle, mis vaja ja veel palju sellistki, mida vaja pole. Vaatamata oma kohutavale kiirusele ja energiale on ta ära õppinud toakoera elu. Isegi armastab oma puuri, milles ta elab, kui kedagi kodus pole või kõik magavad. Muidugi ei tulnud see tarkus talle kohe. Pidi ikka õppima ja harjutama, kuid ta on ju ometi nutikas, nagu ühele sakslasele kohane, ja saigi aru, mida temalt oodati. Tegelikult pole ju puuris midagi halba. See on koht, kus saab rahu ja kus on oma pesa. Temagi tegi algust nii jälje kui kuulekusega ja ka näituse treeningud on plaanis, kuid tema õpib rohkem mujal, mitte minu silma all. Sellegi poolest loodan ja usun, et ta õpinguid saadab edu ja ma saan temast kirjutada veel igast vallast.
Dakar, ehk Taku, on väga tubli. Näituse koera temast kahjuks ei tule, aga üks igati tark ja muidu ilus koer kindlasti. Temagi on usinasti käinud nii meiega kui ka iseseisvalt jäljel ja õpib ka kuulekust. Loodan, et temast saab ühel päeval hea IPO-koer. Vabal ajal aga õpib ta oma vanema kaaslase, Bossi, pealt, kuidas elu peab käima ja omakorda püüab talle õpetada, mida kõike tegelikult veel teha annab. Näiteks käisid nad koos maal, kus on veel üks suur koer. Boss ütles sellele pahasti ja ajas ta minema, millest Taku kohe vajaliku käitumise õppis ja järgmine kord, kui see maa koer teda uudistama tuli, püüdis ise talle samamoodi ütelda – ja mõjuski, koer läks ära. Kodus aga näitab Taku Bossile, kuidas joosta, hüpata ja ronida – näiteks puuriida otsa. Ma aga kaldun arvama, natukene Bossi tundes, et tema on selliste lapsikuste jaoks liiga soliidne.
Di-Di õpib kuulekaks kodukoeraks. Kuna aga selle blondiini taltsutamine kerge ülesanne pole, nagu ma ka algul arvasin, siis käivad tema omanikud ka usinalt koolis. Loodame, et nad saavad sellest ka abi ning õpetust, kuidas seda isepäist ja energilist kaunitari ohjes hoida. Muidugi oskab ta endiselt olla võrratult nunnu ja samal ajal saada hakkama väga nutikate sigadustega. Oma tegemistes on ta väga visa ning järjekindel, mis omakorda nõuab tema perelt veel suuremat visadust ja järjekindlust. Loodame, et nad saavad üksteisega hakkama!
Leedi on aga minu vaateväljast kadunud. Küllap õpib temagi kodukoera väärikat ametit. Jälje ega kuulekusega pole nad oma aega sisustanud, näitusteks valmistumisest rääkimata. Aga eks igaühel on oma saatus. Loodame, et ta suudab oma koduhoidja ülesandeid hästi täita ning oma perele oma seltskonnaga palju rõõmu pakkuda. Kui ma temast veel midagi kuulen, eks siis kirjutan teile ka.
Delta on saanud omale meeldivalt aktiivse omaniku, kellel on aega tema jaoks nii ööd kui päevad. Lisaks veel kolm sakslast, kellega kõigiga on Deltal omad suhted. Vanemaid ta kiusab ja paneb omaks rõõmuks liikuma, aga nooremat isast ta pelgab, sest see ei mõista veel oma võimeid ning tundub ohtlik. Delta ei kannata meil paaniliselt ahistamist. Ei otsest kinnihoidmist ega ka kinnipanemist puuri või aedikusse või tuppa. Tema ego nõuab avarust. Ja te võite kindlad olla, et ta paneb kõik oma võimed ja oskused mängu, et vabaneda ja ka saavutab selle. Ta käib väga aktiivselt jäljel ja õpib ka kuulekust nii iseseisvalt, kui grupis, kui eraõpetaja silma all. Jäljel on ta meeletult innukas. Motivatsiooni puudust ei tohiks tal küll kunagi tekkida. Kuulekuseski on ta väga püüdlik, sest jällegi, motivatsiooni midagi teha on tal küll ja veel. Talle on plaanis suur tulevik universaalkoera mõistes ja ta on saanud selleks väga hea stardipositsiooni. Näituse koolituses on ta veidi maha jäänud, kuid tema loomulik ilu on juba nii suur, et selle demonstreerimiseks on vaid väikest pingutust vaja. Usun, et ta saab ka sellega järje peale selleks ajaks, kui näituste hooaeg jälle kätte jõuab.
Diego, ehk Tiko, usinust ei jõua ära kiita. Ta elab küll Pärnus, kuid sellele vaatamata jõuab ka Tallinnasse, et koguda tarkust, mida ju nii hädasti vaja läheb. Tallinnas käib ta siis oma kuulekuse saavutusi ette näitamas. Osales koguni kuulekuse seminaril, ilmselt kõige noorema osavõtjana ja demonstreeris väga ilmekalt, kuidas töötab puhas ja rikkumata instinkt koolitusel. Ka näituse ettevalmistust saab ta Tallinnas minu oma perenaise käe all. Ta on väga kiire taibuga ning juba esimesel korral sai aru, mida tähendab seismine. Ilus jooksusamm on talle aga sündides kaasa antud. Kui tempot kerida, siis galoppi teda ikkagi ei saa. Rihmas jookseb traavi ka päris suurel kiirusel ja seda ilma igasuguse koolitamiseta! Tõeline talent! Pärnus käis ta näiteks lennujaama sotsialiseerumas. Väga julge kutt. Kui on vaja minna, siis minnakse. Pole vahet, et kuhu või milleks. Trepid, libedad põrandad, rahvarohked kohad – ei ole probleemi. Teised koerad teevad küll ettevaatlikuks, kuid uudishimu saab alati võitu ja ta teeb meeleldi tutvust kõikide erinevate tõugudega – maailm on ju nii huvitav ning avastamist väärt! Samuti on ta Pärnus juba varrukatrennidega algust teinud. Sikutab varrukamehega kaltsu ja viib selle alati võitjana omale autosse. Kodus on ta aga puuslik, nagu kõik tema õed-vennadki. Aedikus tedagi hoida ei saa – ta ronib värava peale ja suudab riivi üle ääre väljastpoolt lahti teha. Toas midagi ripakile jätta ei või. Isegi mitte kõrgemale, sest ta on ju super ronija ja hüppaja, ning üks aknalaud pole tema jaoks mingi ületamatu kõrgus. Samuti meeldib talle oma perenaist ninna hüppamisega tervitada, aga siin teeb ta muidugi vea, sest see inimene ei oma ju mitte esimest sakslast ning teab, kuidas niisugust kargamist lõpetada. Ja ta on hirmus isane. Nii, nagu ta veel minu juures olles korra kahekuusena jalga tõstis, on ta seda pissimiseks tõstma jäänudki. Midagi sellist pole ma enne näinud. Temast loodan kuulda veel palju-palju. Kõik eeldused saavutusterohkeks eluks on olemas.
Nii on siis igaüks oma suuna valinud ja selles suunas stardipakkudele asunud. Mõni usinam on juba startinudki. Loodame, et kõik soovitu ka saavutatakse ja mul on ikka jälle põhjust oma kuttidest-muttidest lugusid pajatada. Palju edu neile valitud teel!

VAIKUS

Ongi kõik. Viimane kutsikas lahkus oma kodusse. Di-Di saab omale kodu ühes mitte väga kauges külas, tavalises Eesti peres. Di-Di oli viimane, kes sündis ja oma sünniga ka viivitas, ning nüüd oli ta ka viimane lahkuja peale pikemat viivitust. Päris huvitav kokkusattumus...
Muidugi oli mul tore, et ei pidanud päevad läbi üksi kodus olema. Di-Di'd kaisus hoides oli kuudis nende koerailmadega palju mõnusam magada kui üksinda. Samuti oli hea olla öösel soojas, kuivas ja tuulevaikses garaažis, kuhu mind üksinda enam ööbima ei lubata. Aga kõige parem on siiski see, et perenaine on oma pikalt reisilt tagasi ning jälle ainult minu päralt. Ma ei pea enam konkureerima mingi karvase kutiga, kes on täiesti veendunud, et kogu maailm eksisteerib vaid selleks, et temal oleks hea ja tore.
Aias on nüüd vaikne ja rahulik. Kogu möödunud möllu jäävad meenutama päris mitmed mustad laigud, mis on kinniaetud augud, mida me ühistööna aia ilmestamiseks tegime ja veidi kärbitud ilupuud ning põõsad. Ilmselt ei käi meil enam ka nii tihti külalisi, millest on ka omamoodi kahju. Isegi, kui nad osutasid tähelepanu peamiselt ainult kutsikatele, siis nii palju pidi ikkagi minuga ka tegelema, et mind vähemasti eemal hoida. Mõnikord aga pidasid külalised ka mind meeles ja tõid midagi suupärast või loopisid mullegi pulki ja käbisid.
Mulle jäid kutsikatest mälestuseks veidi liiga suured tissid ja vana ning kulunud karv. Seega ei näe ma praegu kuigi atratktiivne välja, mis on jällegi kurvastav. Aga mul on kindel plaan see vana karv kiiresti täiesti maha visata ja uus ning igati imetlusväärne selga kasvatada veel enne tõeliste külmade saabumist. Tissidega saab ehk ka hakkama. Rohkem liikumist ja küllap saan tagasi ka oma endise kauni kõhujoone. Igal juhul olen nüüd täiesti valmis tagasi pöörduma endise aktiivse elu juurde. Loodame, et ka perenaine seda on. Soojadest garaažiöödest tunnen küll puudust...

ÜKSINDA

Läkski ka Donar oma perenaisega koju ära. Tal saab kindlasti ilus ja huvitav elu olema. Igasugused muud koduloomad ja palju ruumi ning inimesi. Kahjuks läheb ta Lõuna-Eestisse ja me ei pruugi enam kohtuda, kuid teateid saame temast loodetavasti ikka. Eesti on ju väike.
Kõige õnnetum on aga minu väike Di-Di kõigi nende äraminekute pärast. Ta pole ju harjunud üksi olema. Ma püüan teda küll veidi lõbustada, kuid tema nutab ikka vendi-õdesid taga. No ja ta ju ka teab, et minuga väga mängida ei saa, sest ma olen ta alati ära ajanud. Eriti kurb oli ta peale perenaise tööleminekut, kui ta garaaži kinni pandi. Läbi märg hommikusest vihmast ja üdini õnnetu, jättis ta üsna südantlõhestava mulje. Tavaliselt sai ikka kedagi sabast sikutada ja kellegi kaissu magama minna, aga nüüd on ta täiesti üksi selles kivises ruumis. Perenaise lahkudes jäi ta vaeseke teisi kutsudes ulguma.
Aga küll ta õpib ka ootama ja kannatama ja üksi olema. Ta on ju saksa lambakoer! No ja tegelikult on ju temagi jaoks kusagil omanik olemas, kes tahab teda hoida ja hellitada ja kelelga koos lõbutseda. Ta peab oma omaniku lihtsalt ära ootama. Seniks õpib ta kodus minu perenaisega oma nime peale kohale tulema ja küsides silma vaatama ja ajaviiteks ka istu-lama ning muidugi saab ta meie kõigiga ka põllul käia jälge ajamas. Muide, seoses jäljega: Di-Di'st saab meil filmistaar. Üks Eesti tuntud koerasportlane ja koolitaja filmis temaga kutsikale jälje õpetamist, et saada omale näitlikku õppematerjali. No ja kes muu oleks paremini filmi sobinud, kui üks hakkaja blondiin? Ta sai oma rolliga loomupärase andekusega väga hästi hakkama. Tulevikus võite teda siis jäljeloengus staarina säramas näha. Loodame, et see polnud tema tähelennu lõpp, vaid ikka algus ja tema tulevane omanik on tubli ning ettevõtlik ja viib teda teistessegi huvitavatesse seiklustesse, millest me veel edaspidi kuulda saame.
Kui Sina tahaksid olla see blondiini jäägitult armastatud taltsutaja, juht ja õpetaja, siis kontakteeru mu perenaisega: mare.adermann@gmail.com või 5176608

KAKS JÄÄNUD

Täna läkski siis Dakar oma koju. Alguses püüdis küll vastu hakata ja tegi nägu, et tema valvab hea meelega seda maja ning magab selle maja trepil ja et tal on juba perenaine olemas, kuid see uus inimene jättis tõesti lahke mulje, nii et Dakar oli nõus tema süles rahunema ning sõbralik olema ja koos mindigi auto peale. Ega ta minust kaugele ei lähe. Sama rajoon. Ning perenaine on tal samuti hea, kogemustega saksa lambakoera pidaja. Dakari ootab ees üks veteraniealine sakslase härra. Kuulu järgi väga hea lapsehoidja. Loodetavasti saab Dakari elu olema rõõmus ning huvitav!
Seega on mul nüüd kodus veel kaks karvapalli. Donarile tullakse nädala lõpus või uuel nädalal järgi. Seniks oleks hea ka Di-Di'le oma inimene leida. Di-Di on mul ikka väga tragi tüdruk. Täna sai juba temaga koos mööda hoovi ringiratast joosta. Tema tegi näo, et ründab mind ja mina teginnäo, et kardan teda hirmsasti ning jooksen eest ära :D Siis on meil veel selline mäng, et ta üritab mult pulka ära võtta ja kui ma ei luba, siis hammustab mind sabast. Väga nutikas - ma ei saa korraga oma saba kaitsta ja käppadevahel olevat pulka. Selline tore ja sõbralik tüdruk. Peale selle veel imeliselt armas oma siidise näo ning karvaste kõrvadega. No ja südikusest temal juba puudu ei jää. Igal külalisel on esimesena püksisääres sikutamas. Ootame põnevusega asjaliku ja sama rõõmsa ning heatahtliku tulevase peremehe kontakte telefonile: 5176608 või e-mailile: mare.adermann@gmail.com
Ja saladuskatte all võin ütelda, et perenaine ei kuuleks: Kui oled tegija, siis saad tingida.
Meie album ka meie kahe kutiga kodus olemisest.
Ning Di-Di-le tegime omaette albumi, et saaksite teda segamatult imetleda ;)

1. JÄLG

Täna laoti meid kõiki auto peale - mind oma puuri ja kolm kodusolevat kutti omaette puuri. Sõitsime kõik koos põllule. Ka Devi, Delta ja Dosca olid oma uute peremeestega meiega ühinenud. Ja kutid said oma esimese jäljekogemuse põllu peal. Iga omanik tallus ühe ruudu, täitis selle kutsikale ettenähtud toiduga ja tõi kutsi ruutu. Kus on tallatud rohi, seal on toit - oli esimene õppetund, mille kõik läbisid. Kuna tegu on minu järeltulijatega, siis seda muret küll ei olnud, et nad toidust huvitatud poleks olnud. Olid täiesti tublid ja innukad toitu rohupealt otsides. Kõige tublimini tulid selle ülesandega toime Di-Di ja Donar. Nemad ei lasknud ennast millestki ümbritsevast häirida, vaid otsisid rahulikult ja põhjalikult rohu seest oma terakesi. Teised on mul veidi sellised ettevaatlikud. Võõras koht ja võõrad olud tegid ettevaatlikuks. Kippusid iga sahina ja nahina peale pead tõstma, kuid varsti harjusid ja otsisid oma toitu juba julgemalt.
Pärast tööd lasti kõik lahti põlluserva möllama. Esialgu võõristati üksteist ja autoalune tundus hea kindel koht olema, kuid ei jäänud sinna keegi liiga kauaks. Varsti juba joosti mööda märga põldu teineteist tagaajades ja möllutades ringi, kuni lõpuks igaüks oma omaniku juurde kippus ja nagu väsimuse märke hakkas näitama.
On tore näha, et kõik on oma uute omanikega hästi harjunud ja usaldavad ning hoiavad neid. See on hea koostöö alus.
Dosca sai omale peretütrelt hüüdnimeks Leedi. Seega, edaspidi siis Leedi.
Kui kõik jälle omadesse kodudesse laiali läksid, siis sain mina ka lõpuks nii jalutama kui ka põllule. Ma ei tea, kas mulle ainult tundub, või on mu jäljed kuidagi pikemaks ja nurgelisemaks ja vanemaks muutunud kui varem...
Minu kuttide põllupilte näete siit albumist.
No ja kui tekib keegi, kes tahaks proovida sakslase koolitamist, aga näitustest polegi nii väga huvitatud, siis võiks seda proovida vabalt koos Di-Di'ga. Tänane esimene kogemus jäljel oli talle küll väga positiivne ja paljulubav. Ning mine tea, äkki saab temaga ka ükspäev näitusele minna, sest "naised saunas" räägivad, et Saksamaalt tulla kord, mille järgi pikakarvaline polegi enam praak, vaid loetakse ka täieõiguslikuks sakslaseks. No ja minu Di-Di-l on ainult veidikene liiga karvased kõrvad.

JOOKSEV SEIS

Teate, olukord potentsiaalsete kutsikaomanikega muutub pidevalt ja on ikka väga kirju. Ma siis otsustasin, et hakkan siin jooksvalt informeerima, kes on vaba ja kes broneeritud ja kelle üle läbirääkimised käivad. Muidu mõni, kes sooviks just minu kutti omale koju viia, arvab ekslikult, et teda enam saadaval pole.
Inimesed on muidugi ettearvamatud. Täna üks, homme teine mõte ja ülehomme juba kolmas otsus. Kui meie ka niisugused oleksime, siis ei tuleks meie kooselust midagi välja. Õnneks oleme meie alati ühtmoodi truud ja lojaalsed, lehvigu meie peremehe tujud kuidas tahes.
Aga nüüd asja juurde:

KOLMAPÄEV

Donar - on juba väga pikka aega broneeritud, kuid uuel omanikul on septembri lõpuni asjatoimetusi, mis teda pole lubanud kutti koju viia. Siiani pole olnud ka põhjust arvata, et ta oma soovist loobub.
Dakar - on samuti väga pikka aega broneeritud, kuid temagi uus omanik on muude asjadega hõivatud ja tuleb (loodetavasti) sellele kutile järgi 21. septembril.
Diego - on vaba, kuigi teda on kordumatuid kordi küsitud ja mitmed jutud on pooleli, pole keegi veel ütelnud oma jah-sõna. Tema viga on see, et ta on liiga hea. Kahjuks ei taha inimesed omale mitte head koera, vaid pigem odavat. Pole oluline, millised eeldused tal on, vaid see, et tõutunnistusel on kirjas "saksa lambakoer" ja lepingus võimalikult väike hind. Ning ei mingeid lisatingimusi! Muidugi peab koera koolitama, seda tunnistab igaüks, aga teeks ikkagi pigem sellise kokkuleppe, kus koolitusnõuet ei oleks. Kahju! Selle kogemuse varal tunnen, et töötav mustaseljaline sakslane sureb välja, sest inimesed oma mugavuses suretavad ta välja. Jääbki ainult ilus. Hallo! On siin mõni, kes tahaks tõestada vastupidist? Kontakteerugu mu perenaisega ja tõestagu mustaseljaliste töövõimet koos minu Diegoga, et me kõik võiksime tema ja saksa lambakoera üle uhked olla.
Di-Di - oli väga pikka aega broneeritud, kuid uuel omanikul hakkas viimasel tunnil tuul tugevamalt puhuma ja ta loobus. Seega, see võrratu, imeliselt armas, tüdruk on täiesti vaba. Meie sülekoer, blondiin, kes aga teisalt on suurepärane võitleja ja sikutaja. Ja ei mingeid tingimusi, sest tegu on ju pikakarvalisega. Või äkki isegi pole pikakarvaline...Selline piiripealne karvapall, mida on täpselt näha peale karvavahetust.
Dritte - üks jutt pooleli on, aga ei mingeid seisukohti. Seega, hetkel vaba. Teate teda ju küll - vahva naaskel ja askeldaja. Sobiks igaühele, kes tunneb, et on aktiivne inimene, igasugusteks koerategevusteks. Tema läbini positiivne ja energiline hoiak on väga nakatavad. Ta on alati valmis midagi ette võtma. Temaga koos juba igav ei hakka.

Kontaktid siis endised: 5176608 ja mare.adermann@gmail.com

NELJAPÄEV

VAHELUGEMIST:
Poisid on mul siin vahepeal väga meheks kätte läinud. Dakar näiteks kargutab võimu märgiks teisi ja äsja leidsid ühe minu hästi peidetud mänguasja, mille eest Dakar nii kurjalt võitles, et vaatamata suurele uudishimule uue asja kohta, ei julgenud keegi seda Dakarilt ära võtta. See pole mingi kerge poiss tulevikus pidada. No ja Diego, tema sai täna hakkama sellega, et tõstis jalga! Kohe pikk piss oli ja terve selle aja kolme jala peal. Vot selline tegija juba.
Päeval said aga jälle porgandit. Igaühele tükk. Mulle ka. Aga kakluseks läks ikka, sest millegipärast tundub alati teise tükk ahvatlevam kui enda oma ja isegi minul tuldi suust ära võtma. Mina aga olen juba harjunud neile oma suust kõike loovutama. Dritte näitas seekord siin klassi ja pani pihta terve porgandi, mis oli tegelikult mulle mõeldud. Jooksis sellega teistel eest ära ja puges peitu oma hiiglasliku saagiga. Tegemist jagus igal juhul kõikidele hulgaks ajaks ja ninadele samuti tööd, sest lõpuks oli vaja kõik tükid hoovi pealt ülesse leida ja ära süüa.
Pildid kahe kuu albumis.

REEDE

DRITTE KODUS

Suur rõõm - täna õhtul läks Dritte oma perenaisega ära! Täpselt õige inimene tema jaoks. Me kõik juba tundsime teda, sest alates tittede sündimisest on ta meid päris mitu korda vaatamas käinud ja ikka mulle ka midagi head poetanud. Et Dritte ta südame röövib, ei olnud küll kohe selge, kuid...nii see läks. Mõlemad ühtviisi energilised ja rõõmsameelsed, peaksid nad tõesti hästi teineteisega sobima. Loodan, et neil on koos palju rõõmsaid hetki ning toredaid saavutusi.
DIEGO - pea-aegu koju minemas. Tema lugu on täiesti uskumatu, aga ma avaldan selle alles siis, kui ta tõesti sinna koju saab, kuhu ta algusest peale kuuluma pidi.

LAUPÄEV

DIEGO kodus.
Nagu ma juba enne kirjutasin, siis on Diegot väga-väga palju kordi küsitud, kuid alati mõtlema jäädud ja eitavalt vastatud või siis mõtlema jäädudki. Tegelikult oli Diego broneeritud esialgu ühele väga koerainimesele, sest ta oli esimene, kes soovi avaldas minu võrratust pesakonnast isast kutsikat saada. Kasvaski siis tilluke Diego selle teadmisega, et teda ootab suur tulevik inimese kõrval, kes juba sakslasest üht-teist teab ja oskab tahta nii näituste kui ka koolituse kohapealt. Siis aga ..."siiski ei saa võtta". Nii siis käidigi teda jälle ja jälle nii üksi kui tervete peredega vaatamas. Osasid kõnelusi peeti tema üle telefonitsi küll Soome küll meremehele küll teab kuhu ja kellele. Osasid kõnelusi peeti e-maili teel. Nii mõnigi läbirääkimine oli üsna lootustandev, kuid ei ühtegi konkreetset JAH-sõna. Ma juba hakkasin kartma, et ta jääbki siia minuga konkureerima. Kuni siis ühel reedesel pealelõunal oli seesama esimene inimene ootamatult meie aias, sest Diego oli ta hingerahu röövinud. Pugenud talle pähe ja ilmutas ennast nii unes kui ilmsi. Seega, ta enam ei võidelnud oma ja Diego saatusele vastu vaid andis sellele armastusele järgi ning tuligi selleks, et tuua rõõmusõnum - ta tahab Diego omale koju viia. Ning laupäeval ta läkski. Ja siis korraga tuli veel mitu teadet, et tahaks jah selle Diego võtta. Kuid kõikide nende jaoks oli juba pisut liiga hilja. Muidugi nad kurvastavad, sest nii kaua mõeldud "jah" on ikka südamest tulnud, aga Diego sai sellele, kelle jaoks teda Saksamaal tegemas käidi. Palju õnne ja edu neile ühiseks tulevikuks! P.S. Diego on nüüd alias Tiko.

Jooksev seis seega: 2 broneeritud isast: Dakar ja Donar ning üks täiesti vaba emane Di-Di.

HIRMU ÕPPETUNNID

Meil on kodus vahepeal jälle mitmesuguseid sündmusi olnud. Küll paremaid, küll halvemaid, kuid kindlasti kõik päris õpetlikud.
Esimene hea uudis on see, et esimesena sai oma peremehega koju minna Dosca. Igal pool kõige ees, nagu ikka. Kojumineku päeva hommikuks oli ta oma kõrvad juba pea-aegu püsti ajanud. Nägi ikka päris koer juba välja. Kuid Dosca ise polnud üldse vaimustuses, et ta peab võõra inimesega kusagile minema. Nagu ette aimates hoidis külalise saabudes eemale ja püüdis ka süles vastu hakata. Rumal loom! Tal on ju oma peremehega palju parem, kui siin minuga ühte perenaist jagades. Tulevane peremees jättis mulle küll igati sümpaatse mulje. Kuuldavasti on neil oma maja ehitus käsil ja kuigi esmalt läheb Dosca korterisse, siis tulevikus saab temast ikkagi õuekoer ja loodetavasti tubli valvur nii oma perele kui ka nende varale. Kuna ta ei läinud meist väga kaugele, siis loodetavasti kohtume veel. Usun, et tõelise sakslasena sai ta ruttu oma hirmust võõra ja tundmatu ees üle, ning on juba rõõmus oma inimeste üle.
Siis oli üks minu koolituslik möödalaskmine. Kui meile külalised tulevad, ja viimasel ajal käib neid väga tihti, siis on kogu see kari külalistel vastas ja hammustavad ning hüppavad. Kuna ma ju tean, et selline käitumine on keelatud, siis püüan ka oma kutte õpetada, et nii pole ilus. Paraku läksin ma korra oma õpetusega liiale ja hammustasin Devi natuke liiga kõvasti. Igal juhul karjus ta väga pikalt ja paaniliselt ning põgenes terrassi alla ning oli nõus sealt välja tulema alles peale külaliste lahkumist. Mul on väga kahju, kuid ta ei õppinud mitte seda, et külalisi ei tohi hammustada, vaid seda, et külaliste saabudes saab tema karistada. Mis tõi kaasa selle, et edaspidi alati, kui külalised saabusid, jooksid teised neid tervitama, kuid Devi põgenes terrassi alla ja veetis seal tunde, kuni küaliste lahkumiseni. Siis tuli alles välja ja oli jälle tema ise. Hea uudis on seoses Deviga aga see, et temagi sai nüüd omasse kodusse. Tahaks väga loota, et minu valeõpetus ei kandu edasi tema uutesse tingimustesse ja et ta alustab oma kodus siiski nö. puhta lehena kogemuste kogumist ja järelduste tegemist. Siit väga kasulik õppetund kõikidele õpetajatele: olge eriti hoolsad ja täpsed nii kiituses kui karistuses, sest õpilane ei pruugi põhjusi tagajärjega samamoodi seostada, nagu õpetaja seda teeb. Igal juhul on tal nüüd hea ja armastav pere, kus on lisaks inimestele ka tema poolvend, Frodo, teda hoidmas ja õpetamas. Loodan väga, et temast kasvab ilus ja uhke loom, nagu ta kodus olles lootust andis. Nemadki elavad meiekandis ja seega on lootust Devigi veel kohtuda.
Järgmine, uskumatu paanika, jama saabus neile koos minu suure sõbra Volliga. No ma tean, et tal pole suurem asi väljanägemine: väike ja jässakas, kõrvad lontis, saba püsti ja värvidest ka imelik, aga ta on täiesti hea loom. Suurepärane sõber (kui sa just tema toidule või joogile silma ei heida). Niisiis, saabus meile üle hulga aja külla Volli koos oma inimestega. Devi läks joonelt terrassi alla, kui värav käis, aga kui Volts sisse sai, siis algas teiste hulgas hirmus hädakisa ja põgenemine, nagu mingi eelajalooline koletis oleks saabunud. Lõpuks olid kõik terrassi all ja ikka veel karjusid. Kõik, peale Di-Di. Temal oli uudishimu hirmust suurem ja kuigi veidike vigisedes kannatas ta selle suure kahtlase kolli nuusutamise välja ning nuusutas vastugi. Siiski toibuti sellest ehmatusest kiiremini, kui Devi oma õppetunnist. Veidi aja pärast tuli välja Diego ja siis Dakar. Koos julgesid poisid juba ise minna Voltsi uudistama. Kui teised siis nägid, et see ehk polegi mingi ohtlik loom, kes saabus, siis tuli välja ka Dritte ja Donar ja lõpuks Delta. Aga kui uni peale kippus, siis oli siiski julgem magada seal, kuhu teised ei mahu - terrassi all. Seekord siis õpiti, et maailmas on peale inimeste ja saksa lambakoerte ja jaapani chinide ka teistsuguseid loomi, mis hoolimata hirmsale väljanägemisele ei pruugigi olla ohtlikud. Kahjuks oli perenaine oma hommikusel üritusel aparaadi tühjaks klõpsutanud ja ma ei saagi oma juttu illustreerida piltidega Voltsist koos minu kuttidega. Seega jääb teil üle vaid mu sõnu uskuda, kuid see võimalus on teil ju alati.
Sama päeva õhtul sai kodusse veel ka Delta. Teda ootab ees lausa kolm sakslast lisaks mitmetele inimestele. Kaks mustaseljalist vanemat looma ja üks must noor poiss. Loodame, et tal saab olema tore selles karjas. Samuti loodan teda tulevikus ka võistlustel ja näitustel näha. Selline tegija tirts sellises toredas loomasõprade peres peab kuidagi esile kerkima. Ja ega temagi minust väga kaugel ela. Ehk kohtume veel.
Täna on aga 2 kuud minu kuttide-muttide sünnist ja perenaine pani neile sellel puhul kaelarihmad kaela. Kuna neid on nüüd vähem ja igaüks läheb järjest enam omanäolisemaks, siis saab ehk ka ilma värvideta hakkama ja aru, kes on kes. Siiski, Dakar on endiselt sinise, Dritte roosa ja Donar rohelise rihmaga. Di-Di sai omale ilusa punase rihma ja Diego musta. No ja jälle näevad tiba koeramad välja kui enne nende paeltega.
Kui on veel huvilisi omanikeks hakkama, siis hetkel on neid kodus 5, kellest täiesti vaba on ainult Dritte. Ta pole enam sugugi teistega võrreldes pisike, aga sama energiline ringiaskeldaja ikkagi, ning ka väga ilus. Teiste üle perenaisel läbirääkimised käivad, ühed on justkui kindlamad ostjad kui teised, kuid inimesed on endiselt päris pika mõtlemisega. Ei teagi arvata, millal nad juba kõik kodudesse saavad, et asuda oma peremehi ja perenaisi teenima. Ja mina saaksin oma perenaise jälle tagasi omale. Kuigi ma olen nende kuttide ema ja soovin neile vaid parimat, siiski ei soovi ma nendega oma perenaist jagama jäädagi. Seega, kellel tekkis mõte mõni mu kutt-mutt omale koju viia, helistage või kirjutage: 5176608, mare.adermann@gmail.com
Meie kahe kuu pildid leiab albumist.

VALU

Nüüd oli siis kutsikatele tõsine test, kuidas nad valu ja pinget ning ahistamist taluvad. Ei suuda siinkohal juttu lõpuni rääkida, vaid pean etteruttavalt ütlema, et olen nendega rahul. Mõni oli tublim kui teine, aga päris lootusetut juhtumit ei ole. Muidugi olen mina neid ju pidevalt läbi väikese valu õpetanud ja ise on nad ka usinad üksteisele haiget tegema, aga nüüd siis olid inimesed need pahad.
Milles siis asi? Meil käidi kutse vaktsineerimas ja kiipimas.
Arsti saabudes kõik see mees magas. See oli päris hea stardipositsioon. Esimene, kes nõelte alla läks, oli Dosca. Tema esines väga hästi. Oli rahulik, veidi uudishimulik ja ei pannud pahaks ei süles hoidmist ega enda näppimist. Süstist ei teinud väljagi ja kiibi peale tegi väikese kriu. Mahapannes raputas ennast korra üle ja läks magas edasi.
Järgmine oli Dritte. Temaga nii libedasti ei läinud. Ta on ju igavene sahkerdis niigi. Tema alustas kohe sülle võttes siplemsit. Ei meeldinud talle ei kinnihoidmine ega näppimine. Vingerdas ja vingus ja pusserdas ning tahtis ainult vabaks saada. No aga muidugi ei saanud. Minu perenaisega ei tasu jõudu proovida. Ta ju saab alati enda tahtmise. Siis rahunes korraks maha ja vaatas, et asi nii hull polegi. Süsti peale aga üritas jälle täiest jõust pääseda. No aga ikka ei saanud. Pidi ka kiibi üle elama. Kui ta lõpuks maha pandi, siis ma läksin ja karistasin teda, et ta nii mõistmatult oli käitunud. Minu meelest on perenaine nendega liiga leebe. Aga see selleks. Küllap ta ikka teab, mida teeb või tegemata jätab. Pole minu asi tema meetodites kahelda.
Järgmine oli Devi. Dritte kisa oli muidugi teised juba veidi närviliseks teinud. Seda oli näha ka Devi haigutamisest, kui perenaine ta sülle võttis. Aga ta püüdis säilitada kindlat meelt ja rahulikkust. Lasi ennast vaadata ja kuulata ja isegi süsti ära teha, aga siis vist hakkas väike kibe kohale jõudma ja ta tahtis nüüd maha minna. Siputas kõigest jõust ja püüdis kurja häält teha. Siis tuli inimeste poolt veidike jõu võtteid rakendada, et ka kiip naha vahele lükata. Kui ta jälle maha oli rahunenud, sai temagi maha ja ka sellest väikesest šokist üle. Avaldas perenaisele tema ülemvõimu kohta tunnustust.
Järgmiseks oli Delta kord. Ta isegi üllatas mind, et oli süles nii rahulik kogu kuulamise-vaatamise ja süstimise aja. Aga kibe jõudis kohale just siis, kui arst kiibi nõela sisse hakkas torkama. Ja ta hakkas elu eest rabelema, mis lõppes sellega, et arst oleks äärepealt ennast ära kiipinud, torgates nahavoldist läbi omale sõrme. Veri voolas, arsti oma, ja Delta karjus nii jubeda häälega, nagu oleks tema viimne päev tõesti saabunud. Päris hull oli seda kuulata. Kõik teised tulid ka juurde ninad pikal vaatama, et mida see Delta kisendab. Ausalt öelda muutusin minagi veidi murelikuks, et äkki tehakse temaga ikka midagi teisiti või valesti, et ta sellist häält peab tegema. Aga no kiip oli ju vaja ikkagi ära panna. Veidike hingetõmmet ja rahunemist, ning uuel katsel asi õnnestuski.
Siis oli Di-Di. Tema püüdis kogu aeg teha sellist nunnu nägu, et teda rahule jäetaks. Üritas küll ka kisa ja vingerdamisega vastu hakata, kuid kui aru sai, et sellest abi pole, siis hakkas pugema. No peale Deltat oli tema siiski üsna tubli. Ta nagu ei saanud arugi, miks me teda siis niimoodi kiusasime.
Siis oli Diego kord. No sel poisil on ikka kõva iseloom. Mulle tuli teda vaadates oma vaktsineerimine ja tätoveerimine meelde. Vastuhakkamisega süles olemisele ja kinnihoidmisele oli nii palju tegemist, et süst ja kiibi augu torkamine vahepeal jäid lausa märkamata. Harjus temagi selle olukorraga ja kui arst pärast munade otsimiseks enda kätte ta võttis, siis oli võitlus juba möödas. Kannatas selle näppimise juba üsna ok välja.
Siis Dakar. No see oli super! Ta suhtus kõigesse nii stoiliselt, et kogu see tsirkus oli väärt vaid väikest möhhi kiibi nõela torkel. Aga ei mingit siputamist. Ta vaatas juba enne teisi sellise arusaamatu näeoga, et mitte ei mõistnud, mida nad tuututavad. Ma küll tasapisi mõtlesin, et eks näe, mida ta ise teeb, kui tema kord on, aga ei midagi. Absoluutselt mitte midagi! Küll on tubli poiss!
Viimasena läks siis Donar. No see oli ka päris hirmus. Delta moodi sureva sea häält ta küll ei teinud, kuid karjus päris kurjalt ja nõudlikult ning korra lõi vingerdades isegi hambad perenaise käsivarde. Loomulikult ei olnud ka tema vastuhakk tulemuslik ja temagi sai kuulatud, vaadatud, süstitud ja kiibitud. Teised vaatasid seda Donari etteastet juba rahulikult pealt. Sisemas omaette muiates tema jõupingutuste üle vastu hakata.
Lõpuks olid kõik 8 oma sutsud kätte saanud ning pöördusid tagasi oma igapäevaste askelduste juurde. Keegi igal juhul viha ei pidanud ega perenaist selle eest kartma ei hakanud. Ka arstitädiga oleksid meeleldi pärast kaasa läinud. Et siis kokkuvõtteks julgen arvata, et nad talusid oma kohustuslikke vintsutusi väga hästi. Vastuhakk oli selline, nagu keegi arvas ja oskas, aga taastumine oli kiire ja jälgedeta.
Järgmisel päeval olid kõik endised. Elektroonilised vidinad turjas olid unustatud ja vaktsiin kellegi tuju ega tervist polnud rikkunud. Loodame, et nüüd saab mõne neist ikka koju ka. Muidu armuvad minu perenaisesse liiga ära.
Pildid sellest sündmusest leiad minu uuest albumist.

VÕITLUS

7. ja 8. elunädala arengut iseloomustab kõige paremini sõna "võitlus". Pidevalt ja kõige eest. Nad on juba niipalju suuremaks kasvanud, et suudavad ennast märkimisväärselt kiiresti liigutada. Sellega seoses jooksevad nad päris palju: möllavad ja ajavad üksteist taga. Kõige selle toimetamise taga on aga ikkagi pidev võitlus oma positsiooni või omandi eest.
Näiteks andis perenaine neile porgandit. Jagus igaühele, aga ikkagi läks üksteiselt äravõtmiseks ja oma porgandi kaitsmiseks. No esimesel korral olid nad nii totud, et ei osanud sellest porgandist kohe midagi arvata. Siis sain mina enamuse porganditest omale. Ainult Doscal oli nii palju nutti, et läks oma porgandiga teistest eemale ja siis hakkas mõtlema, mida sellega peale hakata. Donar aga porgandist ei hoolinudki, kuid talle väga meeldis teistelt porgandit ära võtta. Saanud teise porgandi endale, jättis ta selle jälle maha ja läks järgmisega katsetama. No mina sain siis selle mahajäetud porgandi ära süüa.
Kord andis perenaine neile jälleg õuna. Kuna aga õunad olid suured, siis saigi õunu vähem kui kutsikaid, mis omakorda muidugi põhjustas võitlemise, kes saab omale. Seekord oli Dakar see, kes võttis suure õuna oma sügavasse ja tugevasse haardesse, jooksis veidi Donaril eest ära ja lõpuks lahendas terve õuna üksinda ära. Teised siiski jagasid puruks näritud õuna palakesi omavahel ja muidugi pudenes midagi ka mulle, sest tegelikult olen ma ju ikkagi neist kiirem ja osavam ning näpsasin õunatüki momentaalselt, kui mõni kusagil ilma omanikuta jäi.
Veel võideldakse pulkade ja käbide ja oksakeste pärast. Ikka on nii, et üks leiab midagi head närimiseks ja teine arvab, et võiks selle esimese hammaste vahelt kätte saada. Siis käib igavene tants ja tagaajamine mööda õue ja ümber puude-põõsaste.
Veel võideldakse oma positsiooni pärast. Nagu juba kunagi ennem, kui Dakar ei lubanud teistel trepi ülemisele astmele tulla, siis nüüd kaitstakse oma kohta rohelise padja peal või terrassi all või kuudis. Hirmsa lõrina ja koledate nägudega püütakse oma positsiooni hoida. Mõnikord edukalt, mõnikord kaotades. Väga head harjutused iseseisvaks eluks igal juhul!
Nende omavahelisel suhtlusel hakkavad tekkima seltskonnad, kes meelsamini kellega koos askeldab. Näiteks lubab Dakar enda kõrvale ilma võitluseta ainult Doscat. Dosca jällegi sallib Di-Di'd. Dakar ja Dosca on üldse sarnased. Mõlemad sellised iseseisvad ja iseteadlikud. Isegi välimuselt on nad sarnased. Di-Di hoiab Dosca ligi ilmselt autoriteedi pärast. Teine kolmik on Diego, Devi ja Delta. Diego ja Devi käivad tihti koos ja ka kaklevad tihti. Näiteks kaitsesid nad koos kuuti teiste eest. Kuniks tuli Delta ja siis Devi ja Delta koos hoopis Diego välja ajasid. Et siis Delta on see, kes rohkem Devi külje alla hoiab. Donari ja Dritte kohta ei saa küll praegu ütelda, et nad kellegagi nii väga kampa lööks. Nemad püüavad kõikidega suhelda ja samas ka oma asja ajada. Dritte on endiselt nagu väike välk - hetk siin ja teine hetk juba seal, praegu tegeleb ühe asjaga, aga tegelikult juba teisega ning hetke pärast on tal juba kolmas asi käsil.
Minagi saan nendega järjest enam mängida. Neil on vahel minuga seoses juba ka muid mõtteid peale tissimise ja nii saame näiteks ühist asja sikutada või saan neid kutsuda omalt pulka ära võtma või niisama nakitsema ja vahel ka näiteks tukume koos.
Seega kasvavad ja arenevad täiesti plaanipäraselt. Ainult omanike leidmine pole päris plaanipäraselt läinud. Kahjuks on väga palju neid, kes oma plaane ringi on mõtelnud ja koeravõtmise siiski edasi lükanud. Tõesti kahju, sest järgmisel aastal nad sellist koera enam ei saa. Minu kutid on ju kordumatud. See üks ja ainus, nüüd või mitte iialgi. Risk ja võit käivad ikka käsikäes. Seega, ootan endiselt julgeid ja teotahtelisi inimesi oma kutsikatele peremeesteks. Helistage 5176608 või kirjutage mu perenaisele: mare.adermann@gmail.com
Meie kahe viimase nädala pildid ka eraldi albumis.

KASVAMINE

Need kutsikad kasvavad iga päevaga lausa silmnähtavalt. Kes paar päeva pole näinud, saab kohe aru, et nad on jälle kasvanud. Ka hakkavad nad iga hetkega minema rohkem ja rohkem oma nägu. Personaalsus paistab järjest rohkem välja nii välimusest kui ka iseloomust. Kõige selle kasvamisega käib kaasas ka pidev õppimine ja avastamine.
Panen oma teise kuu tähelepanekud nüüd siia jooksvalt kirja, muidu on pärast jälle hilja ja eilne vägitegu on homseks igapäevane asi.
Diego sai hakkama ühe väga vinge teoga, mille üle olen ma tõsiselt uhke - ta ründas mind! Kõik algas sellest, et ta hakkas mu varvast hammustama. Kui ma olin jala juba kaks korda ära tõmmanud ja ta ikka veel üritas, siis näitasin talle hambaid ja hammustasin ninast. Parasjagu nii palju, et "kiuks" kätte saada ja ta eemale peletada. Diego tõmbuski eemale, mõtles kaks sekundit ja ründas siis lõrinaga mulle näkku. Oi, kui rahul ma olin! Milline iseloom!
Teise märkimisväärse teoga sai hakkama Delta. Perenaine annab hommikuti tavaliselt meile nii süüa, et mina saan oma portsu toas ja kutsikad õues. Nii seegi kord. Minu kauss oli kööki pandud ja kutsikad lasti läbi esiku ja elutoa välja. Perenaine toidunõudega ees ja kogu kari tihedalt kannul. Kutsikad perenaise järel õue ja mina ukse vahelt tuppa. Ja mida ma näen - Delta on minu kausi ääres ja sööb kahe suupoolega minu suuri krõbinaid. On alles nina ja terane mõistus sellel plikal! Ta oli näidanud ülesse märkimisväärset taiplikkust ja algatusvõimet, seepärast ei saanud ma teda ju ka äraajamisega karistada, aga süüa oleks tahtnud. Läksin siis perenaisele olukorda kaebama ja kutsusin teda kaasa. Suur oli temagi üllatus seda pilti nähes, aga ta vabastas mu sööginõu ja viis Delta teiste juurde õue. Mina sain ka ikka kõhu täis.
Söögimotivatsioon on neil kõigil suur, nagu varemgi olen kirjutanud. Selle tõestuseks on perenaise katkihammustatud sõrm. Perenaine jagas üks päev kuttidele näpu vahelt hakkliha, aga läks rebimiseks ja Devi surus oma suutäit päästes hambad täie jõuga perenaise näppu, nii et veri voolas. Aga sellest vahejuhtumist ei lasknud ennast häirida ei perenaine, ega ka ükski muu asjaosaline.
Maailma avastamise programmis kohtusid nad tulega. Inimesed põletasid aias nende pesa ajalehti, aga nende terve uudishimu ajas nad kõik kambas kohale. Eks sa katsu neid eemal hoida, kui neid on kaheksa ja sa oled vaid kahe käega inimene. Nii nad olidki hirmsas hädas, kuni loobusid. Ükski kutt aga kõrvetada ei saanud. Ka enese alalhoiu instinkt on kõikidel siiski olemas. Ka kõige uljamatel. Keegi nina tulle toppima ei läinud, vaid vaatasid seda ilmaimet mõõdukal kaugusel.
Kui keegi kusagil teeb midagi, mida enne pole tehtud või on kusagil, kus enne pole oldud, siis on see kindlasti Dritte. Või siis tehakse seda tema targal juhtimisel. Nüüd on ta avastanud, et jooginõud on lõbus mööda hoovi ringi lohistada ja pahupidi kallata. Muidugi ei mõtle ta nii kaugele, et pärast pole kusagilt juua! Selle teo eest sai ta nüüd perenaiselt ninapihta. Ei usu, et ta sellest nüüd kohe õppis, kuigi selleks korraks jättis joogikausi rahule. Keegi teine pole veel perenaiselt karistada saanud. Kui mina neid iga jama eest ei karistaks, siis oleks see röövlikamp inimestel juba üle pea kasvanud.
Di-Di'l ka esimese linnuke kirjas. Tema vägitegu oli haarde tugevuses ja visaduses. Inimesed pakuvad neile igasuguseid mänguasju. Selliseid hästi mõnusaid hamba all. Kui ma vähegi saan, siis püüan ikka mõne neist enda jaoks kõrvale panna. Nüüdki püüdsin Di-Di'lt pehmet köit ära võtta. Võtsin vaikselt otsast kinni, sest perenaine ei luba tittede peale uriseda, ja hakkasin vaikselt minema. Selle peale haaras aga Di-Di tugevamini kinni ja hakkas oma poole vedama. Mina jälle oma poole. Ma olen ju lõppude lõpuks ikkagi tugevam! Aga tema ei lasknud lahti ja lohises mulle köie otsas järele, sest jalad ei pidanud enam minu tõmbamisele vastu, aga hambad olid köide naelutatud. Selline tubli tükk siis ka tema.
Need kutsikad kasvavad tõesti lausa iga päevaga. Selle kirjatüki alguses olid nad veel väga pehmekesed, aga praegu hakkavad juba kõrvad püsti minema ja kõik kasvavad hirmsa hooga. Lisan siia pildid, et saaksite ise ka näha, kuidas nad on kasvanud. Muidugi on meil albumis veel sadu pilte, kes viitsib see vaadaku siit.