VÕITLUS

7. ja 8. elunädala arengut iseloomustab kõige paremini sõna "võitlus". Pidevalt ja kõige eest. Nad on juba niipalju suuremaks kasvanud, et suudavad ennast märkimisväärselt kiiresti liigutada. Sellega seoses jooksevad nad päris palju: möllavad ja ajavad üksteist taga. Kõige selle toimetamise taga on aga ikkagi pidev võitlus oma positsiooni või omandi eest.
Näiteks andis perenaine neile porgandit. Jagus igaühele, aga ikkagi läks üksteiselt äravõtmiseks ja oma porgandi kaitsmiseks. No esimesel korral olid nad nii totud, et ei osanud sellest porgandist kohe midagi arvata. Siis sain mina enamuse porganditest omale. Ainult Doscal oli nii palju nutti, et läks oma porgandiga teistest eemale ja siis hakkas mõtlema, mida sellega peale hakata. Donar aga porgandist ei hoolinudki, kuid talle väga meeldis teistelt porgandit ära võtta. Saanud teise porgandi endale, jättis ta selle jälle maha ja läks järgmisega katsetama. No mina sain siis selle mahajäetud porgandi ära süüa.
Kord andis perenaine neile jälleg õuna. Kuna aga õunad olid suured, siis saigi õunu vähem kui kutsikaid, mis omakorda muidugi põhjustas võitlemise, kes saab omale. Seekord oli Dakar see, kes võttis suure õuna oma sügavasse ja tugevasse haardesse, jooksis veidi Donaril eest ära ja lõpuks lahendas terve õuna üksinda ära. Teised siiski jagasid puruks näritud õuna palakesi omavahel ja muidugi pudenes midagi ka mulle, sest tegelikult olen ma ju ikkagi neist kiirem ja osavam ning näpsasin õunatüki momentaalselt, kui mõni kusagil ilma omanikuta jäi.
Veel võideldakse pulkade ja käbide ja oksakeste pärast. Ikka on nii, et üks leiab midagi head närimiseks ja teine arvab, et võiks selle esimese hammaste vahelt kätte saada. Siis käib igavene tants ja tagaajamine mööda õue ja ümber puude-põõsaste.
Veel võideldakse oma positsiooni pärast. Nagu juba kunagi ennem, kui Dakar ei lubanud teistel trepi ülemisele astmele tulla, siis nüüd kaitstakse oma kohta rohelise padja peal või terrassi all või kuudis. Hirmsa lõrina ja koledate nägudega püütakse oma positsiooni hoida. Mõnikord edukalt, mõnikord kaotades. Väga head harjutused iseseisvaks eluks igal juhul!
Nende omavahelisel suhtlusel hakkavad tekkima seltskonnad, kes meelsamini kellega koos askeldab. Näiteks lubab Dakar enda kõrvale ilma võitluseta ainult Doscat. Dosca jällegi sallib Di-Di'd. Dakar ja Dosca on üldse sarnased. Mõlemad sellised iseseisvad ja iseteadlikud. Isegi välimuselt on nad sarnased. Di-Di hoiab Dosca ligi ilmselt autoriteedi pärast. Teine kolmik on Diego, Devi ja Delta. Diego ja Devi käivad tihti koos ja ka kaklevad tihti. Näiteks kaitsesid nad koos kuuti teiste eest. Kuniks tuli Delta ja siis Devi ja Delta koos hoopis Diego välja ajasid. Et siis Delta on see, kes rohkem Devi külje alla hoiab. Donari ja Dritte kohta ei saa küll praegu ütelda, et nad kellegagi nii väga kampa lööks. Nemad püüavad kõikidega suhelda ja samas ka oma asja ajada. Dritte on endiselt nagu väike välk - hetk siin ja teine hetk juba seal, praegu tegeleb ühe asjaga, aga tegelikult juba teisega ning hetke pärast on tal juba kolmas asi käsil.
Minagi saan nendega järjest enam mängida. Neil on vahel minuga seoses juba ka muid mõtteid peale tissimise ja nii saame näiteks ühist asja sikutada või saan neid kutsuda omalt pulka ära võtma või niisama nakitsema ja vahel ka näiteks tukume koos.
Seega kasvavad ja arenevad täiesti plaanipäraselt. Ainult omanike leidmine pole päris plaanipäraselt läinud. Kahjuks on väga palju neid, kes oma plaane ringi on mõtelnud ja koeravõtmise siiski edasi lükanud. Tõesti kahju, sest järgmisel aastal nad sellist koera enam ei saa. Minu kutid on ju kordumatud. See üks ja ainus, nüüd või mitte iialgi. Risk ja võit käivad ikka käsikäes. Seega, ootan endiselt julgeid ja teotahtelisi inimesi oma kutsikatele peremeesteks. Helistage 5176608 või kirjutage mu perenaisele: mare.adermann@gmail.com
Meie kahe viimase nädala pildid ka eraldi albumis.