KASVAMINE

Need kutsikad kasvavad iga päevaga lausa silmnähtavalt. Kes paar päeva pole näinud, saab kohe aru, et nad on jälle kasvanud. Ka hakkavad nad iga hetkega minema rohkem ja rohkem oma nägu. Personaalsus paistab järjest rohkem välja nii välimusest kui ka iseloomust. Kõige selle kasvamisega käib kaasas ka pidev õppimine ja avastamine.
Panen oma teise kuu tähelepanekud nüüd siia jooksvalt kirja, muidu on pärast jälle hilja ja eilne vägitegu on homseks igapäevane asi.
Diego sai hakkama ühe väga vinge teoga, mille üle olen ma tõsiselt uhke - ta ründas mind! Kõik algas sellest, et ta hakkas mu varvast hammustama. Kui ma olin jala juba kaks korda ära tõmmanud ja ta ikka veel üritas, siis näitasin talle hambaid ja hammustasin ninast. Parasjagu nii palju, et "kiuks" kätte saada ja ta eemale peletada. Diego tõmbuski eemale, mõtles kaks sekundit ja ründas siis lõrinaga mulle näkku. Oi, kui rahul ma olin! Milline iseloom!
Teise märkimisväärse teoga sai hakkama Delta. Perenaine annab hommikuti tavaliselt meile nii süüa, et mina saan oma portsu toas ja kutsikad õues. Nii seegi kord. Minu kauss oli kööki pandud ja kutsikad lasti läbi esiku ja elutoa välja. Perenaine toidunõudega ees ja kogu kari tihedalt kannul. Kutsikad perenaise järel õue ja mina ukse vahelt tuppa. Ja mida ma näen - Delta on minu kausi ääres ja sööb kahe suupoolega minu suuri krõbinaid. On alles nina ja terane mõistus sellel plikal! Ta oli näidanud ülesse märkimisväärset taiplikkust ja algatusvõimet, seepärast ei saanud ma teda ju ka äraajamisega karistada, aga süüa oleks tahtnud. Läksin siis perenaisele olukorda kaebama ja kutsusin teda kaasa. Suur oli temagi üllatus seda pilti nähes, aga ta vabastas mu sööginõu ja viis Delta teiste juurde õue. Mina sain ka ikka kõhu täis.
Söögimotivatsioon on neil kõigil suur, nagu varemgi olen kirjutanud. Selle tõestuseks on perenaise katkihammustatud sõrm. Perenaine jagas üks päev kuttidele näpu vahelt hakkliha, aga läks rebimiseks ja Devi surus oma suutäit päästes hambad täie jõuga perenaise näppu, nii et veri voolas. Aga sellest vahejuhtumist ei lasknud ennast häirida ei perenaine, ega ka ükski muu asjaosaline.
Maailma avastamise programmis kohtusid nad tulega. Inimesed põletasid aias nende pesa ajalehti, aga nende terve uudishimu ajas nad kõik kambas kohale. Eks sa katsu neid eemal hoida, kui neid on kaheksa ja sa oled vaid kahe käega inimene. Nii nad olidki hirmsas hädas, kuni loobusid. Ükski kutt aga kõrvetada ei saanud. Ka enese alalhoiu instinkt on kõikidel siiski olemas. Ka kõige uljamatel. Keegi nina tulle toppima ei läinud, vaid vaatasid seda ilmaimet mõõdukal kaugusel.
Kui keegi kusagil teeb midagi, mida enne pole tehtud või on kusagil, kus enne pole oldud, siis on see kindlasti Dritte. Või siis tehakse seda tema targal juhtimisel. Nüüd on ta avastanud, et jooginõud on lõbus mööda hoovi ringi lohistada ja pahupidi kallata. Muidugi ei mõtle ta nii kaugele, et pärast pole kusagilt juua! Selle teo eest sai ta nüüd perenaiselt ninapihta. Ei usu, et ta sellest nüüd kohe õppis, kuigi selleks korraks jättis joogikausi rahule. Keegi teine pole veel perenaiselt karistada saanud. Kui mina neid iga jama eest ei karistaks, siis oleks see röövlikamp inimestel juba üle pea kasvanud.
Di-Di'l ka esimese linnuke kirjas. Tema vägitegu oli haarde tugevuses ja visaduses. Inimesed pakuvad neile igasuguseid mänguasju. Selliseid hästi mõnusaid hamba all. Kui ma vähegi saan, siis püüan ikka mõne neist enda jaoks kõrvale panna. Nüüdki püüdsin Di-Di'lt pehmet köit ära võtta. Võtsin vaikselt otsast kinni, sest perenaine ei luba tittede peale uriseda, ja hakkasin vaikselt minema. Selle peale haaras aga Di-Di tugevamini kinni ja hakkas oma poole vedama. Mina jälle oma poole. Ma olen ju lõppude lõpuks ikkagi tugevam! Aga tema ei lasknud lahti ja lohises mulle köie otsas järele, sest jalad ei pidanud enam minu tõmbamisele vastu, aga hambad olid köide naelutatud. Selline tubli tükk siis ka tema.
Need kutsikad kasvavad tõesti lausa iga päevaga. Selle kirjatüki alguses olid nad veel väga pehmekesed, aga praegu hakkavad juba kõrvad püsti minema ja kõik kasvavad hirmsa hooga. Lisan siia pildid, et saaksite ise ka näha, kuidas nad on kasvanud. Muidugi on meil albumis veel sadu pilte, kes viitsib see vaadaku siit.

ÜLEVAATUS

Nüüd on mu tited siis ka tähtsate Saksa Lambakoerte Ühingu esindajate poolt üle vaadatud. No mulle on ilma igasuguse välise abitagi selge, et tegu on täiesti tipp-topp sakslase kutsikatega. Muidugi on igaüks neist eriline ja erinev, aga nii peabki olema. Kes siis on kes ja mida neist asjatundjad arvasid:
Donar - väga ilus kutsikas. Äkki polegi pikakarvaline! Täiesti võimalik, et tuleb selline piiripealne ja seega fantastiliselt ilus koer. Munad kah mõlemad olemas. Paraku on ta juba pikakarvalise pähe ära lubatud...
Diego - väga hea liikumisega, hea joonega, hambumine korras, iseloom tugev ja julge, mõlemad munad kah ilusti olemas. Seega üsna unelmate isane. Anna ainult omanik taha ja tulevane universaalne võitja on tema. Häbi ei pea selle koera pärast küll tulevikus tundma.
Dakar - suurepärase kehaehitusega kutsikas. Tugev pea ja tugev luustik. Kõrvade asetus ilus kõrge. Pigment korralik. Rahuliku ja kindla iseloomuga. Hea täis-suu haardega. Väga kontaktne inimesega. Paraku - üks muna ei tahtnud ennast kontrollijatele näidata. Paari nädala pärast otsustati uuesti kontrollida - ehk praegu on veel liiga väike, et ei leia ülesse. Temalegi on omanik olemas, kui ainult see muna nüüd välja ilmuks! Kui ei, siis näituse looma temast kahjuks ei saa, kuid tema head iseloomu ja suurepäraseid tööomadusi see puudus varjutada ei saa.
Di-Di - pikakarvaline emane. Täiesti tip-top koer. Ainuke sülekoer selles seltskonnas. Kuigi väikesest jõuproovist ei ütle ka tema ära.
Devi - selle pesakonna pärl. Suurepärase anatoomiaga, hea kindla iseloomuga. Pesakonna teine emane pidavat olema parim. Sel korral vist saabki legend kinnitatud. Vot tema võiks seda pesakonda ka tulevikus oma kutsikate kaudu edasi kanda.
Delta - raudselt teine valik. Väga tumeda mustaga kasukas. Tõesti efektse väljanägemisega. Ilus keha, kuid laudjas on meie koertele omaselt veidi lühikese võitu. Ilusa sammuga. Julge ja hakkaja. Kõlbulik nii koolituseks kui ka näitusteks. Igal juhul saab tema tulevane omanik tema üle ainult uhke olla.
Dosca - kõrgete jalgadega võimas emane. Üsna tõenäoline, et võib kasvada ülemõõduliseks. Kuigi, kehakuju on tal hea, kasukas ilus. Kui liiga suureks ei kasva, siis saab täitsa ilus loom. Iseloomult on ta tugev. Raudne liider ja dominant, tegija. Selline väga isase moodi emane. Ta võlus ära selle inimese, kes tahaks Dakari võtta, kui .... Nii et, kes teab - kõik otsad on veel lahti ja paari nädala pärast selgub täpsemalt, kes kellele saab.
Dritte - väike ilusa kujuga emane. Värvilt tuleb ilmselt kõige heledam, kasvult kõige väiksem. Juba luustik on habras, võrreldes teistega. Samas, teist sellise ettevõttlikkusega kutsikat naljalt ei leia. Selline väsimatu tegutseja, kes ei seisa pudeliski paigal, millegi ega kellegi ees risti ette ei löö. Väljast väike, aga seest hästi suur. Ja kuidas ta oskab oma väikeste nööpidega otsa vaadata...Minagi sulan tema pilgu ees. Praegu veel täiesti vaba kutsikas, omanik pole teda veel leidnud. Talle oleks hädasti vaja ühte väga aktiivset inimest kõrvale, kes suudaks tema lakkamatu teotahtega sammu pidada.
Kõikide kutsikate hambumine on praegu korras, aga nagu me teame, ei anna see veel garantiid, et see ka siis korda jääb, kui päris hambad tulevad. Kuid lootust on.
Silmad on kõikidel hästi tumedad. Samuti on ninad täiesti mustad ja ka küüned - põhilised pigmentatsiooni määrajad on korras.
Ühtegi songa ei ole.
Üldise arengu kohapealt võin ütelda, et Taki õpetused mõjusid hästi. Nüüd on kõikidel selge, kuidas tuleb pead teisele turjale panna. See nädal ongi läinud enesekehtestamise ja jõuproovimise tähe all. Oskavad teisele nelja jalaga otsa seista, kui teine on alla jäänud. Samas oskab all-olija nina kirtsu tõmmata ja hambaid paljastada ning lõriseda. Üksteise sabast sikutamine ja turjast või kõrvast raputamine on ka hästi käpas. Dritte on see kõige suurem norija. Kuigi teiste jõud tema omast enamasti üle käib, ei löö ta hetkekski kartma ja läheb aga jälle peale, kui on ka ära tõrjutud. Samas on selles vallas jällegi Di-Di kõige saamatum. Tõeline blondiin. Teisedki saavad nagu aru, et Di-Di pisut äpu on ja kipuvad teda meeleldi ahistama. No ega ta väga endale liiga ka ei lase teha, aga eelistab siiski põgenemist vastuhakule. Ise läheb rünnakule haru-harva. No ja nagu juba enne mainitud, on ta meeleldi süles ja limpsib inimest. Ainuke "sülekoer" selles pesakonnas. No teisedki kipuvad sülle, kui uni peale tuleb, aga muidu tahavad ikka vabad olla.
Täna tuli korraga kõikidele julgus peale. Hakkavad juba iseseisvalt ümber kogu aia käima. Avastasid kuudi, kus saab mõnusasti õlgedes möllata. Avastasid minu joogikausi ja peatrepi. Dakar demonstreeris oma valvekoera omadusi: läks ülemisele astmele ja kui siis teised proovisid talle järele tulla, lõrises sealt ülevalt nende peale alla. Di-Di aga otsustas minu moodi iseseisvalt patrullimist proovida - jooksis mööda aiaäärset laudteed edasi-tagasi. Diego jälle võttis õppust, et pulgad on närimiseks ja tassimiseks. Dritte juhatas teisi kõige tagumistesse aianurkadesse.
Minu ülesanne on ka neid enda eest seisma õpetada ja ma teen seda, kuis jaksan. Paraku on nemad ainult söögi peal väljas ja hirmus raske on korraga kaheksat kutsikat õpetada. Aga ma olen palju suurem ja kiirem ja tugevam ja targem ja ma olen nede EMA. Seega, saan hakkama.
Minu osa on pea-aegu täidetud. Nüüd tehku inimesed oma ja leidku neile kõigile korralikud ja tublid pered, et head kutsikad "raisku" ei läheks.
Meie teise kuu pildid hakkavad kogunema uude albumisse.

TAKI KOOLITAMINE

Nagu ma meie 4. nädala lõpus kirjutasin, siis Taki on meil. Ega ma tema peale tegelikult pahane pole, et ta minu asemel toas elab. Ma olen talle selle möödundaastase silma jama pärast teene võlgu. No ja ega tema elu ka pole ilmselt päris see, millega ta on harjunud. Kodus keerles kogu elu tema ümber - käis inimeste käest söömas ja nendega koos nende voodis magamas. Toit oli alati ees ja väljas käidi siis, kui tema seda tahtis. Nüüd on aga peale tema majas veel 9 koera ja igaüks vaatab ise, kuidas endaga hakkama saab. Süüa pakutakse üks kord hommikul ja üks kord õhtul, kui see sulle ei meeldi, siis oledki söömata kuni järgmise korrani. Magab igaüks omale ettenähtud kohas: kutsikad oma toas, tema oma toas ja mina õues. Õue lastakse 3 x päevas, aga see-eest on aias vabadus minna kuhu iganes. Ei pea rihma otsas jalutama.
Taki õpib päris hästi. Õhtusöögi sööb juba kohe ja ühe korraga ära. Perenaine pakkus tema krõbinate sekka ka meie Platinumi toitu. Lõppes see sellega, et oma toit jäi järele ja Platinum söödi ära, kuigi esimesel korral võõrast toitu ei võetud. Tuleb tema perenaisele teada anda, et temagi peaks Platinumi ostjatega ühinema, sest see on parem, kui teised toidud. Ausõna! Minagi eelistan seda ükskõik millisele varem saadud toidule. Samuti oli see minu kutsikate eelistus võrreldes ühe teise päris tunnustatud tootja kutsikatoiduga.
Taki õpib ja õpetab ka enesekehtestamise kunsti. Meile tulles oli ta väga tagasihoidlik ja pigem kartlik. Ei tulnud kõne allagi, et ta kedagi või mdiagi hammustanud oleks. Nüüd aga sobib ta ideaalselt minu kutsikatele enesekehtestamise tarkuse õpetamiseks. Ta harjus nendega ära ja nüüd juba kipub kutsikaid ahistama neile selga ronides ja neid ninast või kõrvadest hammustades. Minu tited pole aga papist poisid ja Taki tegevus sunnib neid enda eest seisma ning vastu hakkama. Madistavad päris jõuliselt ja keegi veel ei põgene. Poisid on muidugi eriti tublid sellel teemal. Tüdrukud kipuvad nagu vahel veidi Takile alla jääma. Aga endiselt olen ma arvamusel, et Takile oleks tervislikum meile mitte liiga kauaks jääda, sest minu kutid kasvavad hirmsa hooga ja tahtmine vastu hakata ahistajale aina kasvab. Tegelikult on see ilmselt päevade küsimus, millal Taki eest põgenema peab hakkama, sest kuttide vastuhakk on muutunud ründeks ja nad on tugevamad ja neid on rohkem.
Uusi pilte näeb uuest albumist.

NELJAS NÄDAL

No ja algaski meie neljas nädal. Iga hetkega aina asjalikumaks ja iga päevaga läheb ringi askeldamise aeg aina pikemaks.
Tänagi anti neile päris toitu, kuid seekord üritus nii metsikuks ei läinud. Ilmselt oli asi selles, et seekord pakuti jahvatatud ja vees pundunud krõbinate putru, mitte toorest liha. No ja ilmselt mõjus ka see, et nad olid just vahetult enne ennast piimast täis lutsutanud. Aga ka selle toidu söömisega said nad kõik kenasti hakkama. Kuigi, jah, kenaks ei saa lugeda seda, et nad ikka käppapidi kaussi kippusid ja kui kõht täis, siis sinna samasse toidukaussi ka kõige täiega magama oleksid jäänud. Pärast oli kogu ümbrus toidupudi täis ja nemad ise ka pealaest jalatallani.
Perenaine tegi pilte ka. Paar päeva polegi vahepeal neid pildistatud ja kohe näevad palju suuremad ja koeramad välja. Album siit.
5. augusti hommikul toimus meil täielik hullumaja. Perenaine tuli alla nagu tavaliselt ja peale oma sööki tahtis mind viia tittesid toitma. No läksingi, aga need kurjadvaimud teevad ju üksteisega tisside pärast võideldes mulle haiget! Üks tahab teist lahti suruda ja see teine pressib oma värsked hambad mulle ihusse. Üldse ei ole mõnus! No midagi ma kannatasin välja, aga siis tegin ikkagi vehkat. Perenaisel oli vaja ka pesa ära puhastada ja ta püüdis tittesid asenduspessa panna, nagu tavaliselt, kuid seekord ei olnud nad nõus seal magama jääma, vaid tuiasid ringi ja kisasid. Delta tuli juba üle ääre minu juurde. No perenaine siis tõstis teised ka tuppa. Oh seda kisa ja sebimist, mis siis lahti läks! Kui perenaisel pesa vahetatud, saadeti mind välja. Jumal tänatud! See hirmus kisa ja ringi tormamine hakkaski mind juba hulluks ajama. Vaadaku nüüd perenaine ise ka, kuidas nendega hakkama saab. Siis ta jahvatas neile veel krõbinaid ja tegi selle pudruks, mille äärmiselt ebahügieenilise söömise järel (mõni hetk vaikust ja matsutamist) kõik puhtasse pessa tagasi tõsteti. Ja kui kisa ning peataolek ka seal veel ei tahtnud lõppeda, siis läks Ott ka nende juurde ja kutsikad sättisidki ennast Oti ümber magama ning lõpuks saabus õnnis rahu. Perenaine läks tööle ja mina sain tuppa magama.
Dritte demonstreeris jälle, et selle väikese imeliselt armsa väljanägemisega koera sees on tegelikult tõeline lõukoer. Anti neile liha. Seekord mitte pakist ja võidu söömise peale, vaid näpu vahelt nii, et kõik said võrdselt ja ei olnud võimalust ennast üle süüa. Peale sööki vajusid varsti kõik kusagile mõnusalt magama. Ainult Dritte oli selline, et nüüd alles tuli elu sisse, nüüd alles läheb põnevaks. Ta siis jooksis ühe magaja juurest teise juurde ja muudkui sikutas kõiki. Lõi hambad ninna või kõrva või turja või ka keset selga ja raputas kuis jaksas. Mõni ajas ennast hämmeldunult püsti ja läks eest ära, kuid siiski olid kõik nii väsinud, et ei võtnud tema provokatsioonidest tuld. Dritte üritas ikka hulk aega kõiki närida, enne kui ise ka väsis ja magama jäi.
Järgmise magamise ajal jäi Dosca ülesse. Tema maandas oma pakatavat energiat palju rahumeelsemal moel: jooksis üle terve ruumi, keeras kiiresti ja hüpetega ringi, ning põrutas täis hooga järgmise seinani. No ja nii ikka mitu korda, enne kui oli valmis temagi teistega koos uinuma.
6. august oli meil "karjalaskepäev". Kuna õhtu oli soe ja päikeseline, siis tõstis peraine kõik kutsikad õue. No küll see oli huvitav! Esialgu nad ikka natuke hädaldasid ka, sest avarust oli hirmus palju ja polnud nagu kusagil turvalist pidepunkti olemiseks. Ma siis pakkusin neile rahustuseks tissi ja pärast seda uudistasid kõik juba palju julgemalt ringi ning lõpuks jäid perenaise jalgade ümber magamagi. Seega oleme jälle kogemuse võrra rikkamad.
Album siis endiselt rohkemate piltidega siit.
Järgmisel päeval sai samuti õue, no ja oli kohe näha, et see pole enam esimene kord. Käitusid juba palju rahulikumalt ja tegelesid peamiselt ümbruses ringinuuskimisega ja rohu söömisega. Kuna ilm oli väga ilus, siis tahtis perenaine nad kauemaks õue jätta ja ise sealjuures muid toimetusi teha. Arvas, et saab kasutada aeda. No see üritus kukkus küll läbi. Mitte üks enda ahistamisega nõus ei olnud. Muudkui ründasid pea ees võrgusilmi ja karjusid südantlõhestavalt. Kui mõni ka tegi näo, et ta nüüd magab natukene, siis karjusid ja trampisid teised ta ülesse ning juba oli ka see magaja teistega koos jälle aeda ründamas. Lõpuks perenaine siiski halastas neile ja lasi kõik jälle vabalt hoovi peale. Parim moodus neid kõiki koos hoida on hoopis see, et keegi istub nende juurde maha ja kõik kogunevadki päris vabatahtlikult selle inimese ümber. Eriti, kui uni kipub peale tulema.
Toas sai nendega mänguasjaga mängitud. Päris huvitav oli vaadata, kes kuidas mängis. Dosca ja Donar olid nagu eriti huvitatud selle asja sikutamisest ja hammustamisest. Dakar jällegi tahtis mänguasja kohe minema vedada. Dritte aga sikutas parema meelega hoopis riideid ja õdesid-vendi. Ta on ikka tõeline kiusupunn. Veidi tagasihoidlikum, kuid ka siiski teiste kiusamise peal väljas, on Diego. Delta on aga selline pigem tagasihoidlik. Kui teised mänguasja "tapsid", siis ta teistega koos ka natukene proovis. Di-Di ei olnud üldse huvitatud ja samuti ei näidanud midagi mänguasja suhtes välja Devi. Tal oleks justkui mingid muud tähtsad omad toimetused olnud. Meie pere suurimad hädaldajad on aga kahtlemata Di-Di ja Delta. Neile kohe meeldib huilata. Iga väiksema asja pärast on kisa kohe lahti.
KARJUV EBAÕIGLUS!
Mind visati toast välja ja mingi nässu kolis asemele!?! Inimesed põhjendasid asja nii, et mina ei käivat üldse pesas kutsikaid toitmas ja siis polevatki mul vaja toas olla. No ei käi jah pesas. Kes see tahab sinna minna, kui nad samasse oma hädad teevad ja pärit on need ju juba ehtsast toidust. Mina nende järel enam ei korista ja sinna musta pessa ei lähe. No aga see ei tähenda, et ma neile aeg-ajalt ei tahaks pilku peale heita. Nüüd saame ainult hommikul, lõunal ja õhtul kohtuda, kui kutsikad oma pesast selle puhastamise ajaks välja lastakse. Loomulikult olen ma siis neile väga hea ja hoolitsev ema: luban korralikult tissida, pesen kõhu- ja sabaaluseid, õpetan enda eest seisma ja keelan kaugele minna. Ja üldse olen ma ikka väga tubli! Ma täiesti talun seda Takit. Ma ju tunnen teda. Ta on õrn nagu portselan, igast sügavamast hingamisest võib katki minna. Pealegi ei luba perenaine temaga väga mängida ka, urisemisest rääkimata. Ma siis eiran teda. Ta on selline rahulik ja pigem kartlik kutt, seega kutsikatele temast ohtu pole. Pigem vastupidi - kutsikad hakkavad talle liiga tegema ja selle eest mina enam ei vastuta. Noh, esialgu jõuab ta neil veel eest ära hüpata. Ta on päris kiirete liigutustega. Ma tõesti loodan tema enda huvides, et ta meile liiga kauaks ei jää.
Kutid on juba nii suureks saanud, et sisustavad meeleldi oma ülevalolemise aega teineteisega jõudu katsudes. No ikka veel on kõige kangem Dosca. Ta paneb kõik poisid pikali. Dritte, kes on endiselt väga hea pealehakkamisega, tegelikult teiste vasturünnet ei talu ja püüab seepeale alati sääred teha. Dakar ja Diego justkui hakkava paika panema, kumb see kangem kutt on. Kord on üks, siis jälle teine peal. Dakarile aga meeldib kõige rohkem perenaist närida. No ja tal on seda tehes täielik täishaare - enam sügavamale suhu see käsi ei mahuks. Nii tundis perenaine ka kohe ära, et neile on purihambad kasvanud. Oma värskeid purihambaid said nad ka kohe proovile panna, sest meil läks kodus elekter ära ja polnud võimalik neile krõbinaid jahvatada. Ei jäänudki siis muud üle, kui anda terved tükid veega. Polnud probleemi - kõik sai söödud ja pareminigi veel kui seda putru, mis kausi nurkadesse ja servadesse kinni kippus jääma. Ohh, küll nad on mul andekad!