Nädalavahetusel sai tehtud varrukatrenni, mis polnudki tegelikult varruka trenn, vaid tõesti kaitsetrenn. Koht oli küll sama, kus me ikka varrukat teinud oleme, kuid platsile minnes polnud seal varrukameest näha. Perenaine juhtis mu üle platsi võssa, kust see tuligi – suur ja hirmuäratav valgus vaikselt kuid kindlalt otse mulle peale.
Esimeseks strateegiaks valisin hirmutamise. Tegin oma kõige kurjemat nägu ja häält ning näitasin igati, et ta veel kahetseb, kui kohe otsa ringi ei keera. Aga ei keeranud. Vaikselt, kuid kindlalt nihkus muudkui lähemale. Siis mul tuli juba veidike hirm peale ja taganesin, kuid kuna perenaine oli sealsamas, siis polnud nagu väga põhjust muretseda. Otsustasin siis selle suure kolli nina alla haukama jääda, nagu mind senini trennis on õpetatud, kuid sellest polnud ka kasu. Ta hakkas oma kohutavalt suuri käsi minu ümber kokku panema ja kogu kehaga mind enda alla matma. No siis ma pidin hammustama. Midagi muud enam üle ei jäänud. Püüdsin tabada vähimatki
nõrkusehetke ja tegutsesin kiiresti – salvasin kõige lähemal olevat kätt ja hüppasin kohe tagasi olukorda hindama. Seda mitu korda järjest. Ja teate, mu tegevus viis sihile. Sain ta taganema. See andis uut julgust ja järgmisel pealetungil võtsin sellest käisest juba tugevamalt ning sain ka kogu hirmsa asja omale. See langes elutuna maha ja ma sain selle saagina võsast välja lohistada. Minu võit!Ega ma ilmselt väga enesekindlat muljet ei jätnud, kuid ise jäin siiski rahule, et suutsin oma hirmust suure võõra vastase ees tundmatus olukorras võitu saada ja siiski kaitsta nii ennast kui ka oma perenaist.
Esimeseks strateegiaks valisin hirmutamise. Tegin oma kõige kurjemat nägu ja häält ning näitasin igati, et ta veel kahetseb, kui kohe otsa ringi ei keera. Aga ei keeranud. Vaikselt, kuid kindlalt nihkus muudkui lähemale. Siis mul tuli juba veidike hirm peale ja taganesin, kuid kuna perenaine oli sealsamas, siis polnud nagu väga põhjust muretseda. Otsustasin siis selle suure kolli nina alla haukama jääda, nagu mind senini trennis on õpetatud, kuid sellest polnud ka kasu. Ta hakkas oma kohutavalt suuri käsi minu ümber kokku panema ja kogu kehaga mind enda alla matma. No siis ma pidin hammustama. Midagi muud enam üle ei jäänud. Püüdsin tabada vähimatki 
nõrkusehetke ja tegutsesin kiiresti – salvasin kõige lähemal olevat kätt ja hüppasin kohe tagasi olukorda hindama. Seda mitu korda järjest. Ja teate, mu tegevus viis sihile. Sain ta taganema. See andis uut julgust ja järgmisel pealetungil võtsin sellest käisest juba tugevamalt ning sain ka kogu hirmsa asja omale. See langes elutuna maha ja ma sain selle saagina võsast välja lohistada. Minu võit!Ega ma ilmselt väga enesekindlat muljet ei jätnud, kuid ise jäin siiski rahule, et suutsin oma hirmust suure võõra vastase ees tundmatus olukorras võitu saada ja siiski kaitsta nii ennast kui ka oma perenaist.
