JOOKSEV SEIS

Teate, olukord potentsiaalsete kutsikaomanikega muutub pidevalt ja on ikka väga kirju. Ma siis otsustasin, et hakkan siin jooksvalt informeerima, kes on vaba ja kes broneeritud ja kelle üle läbirääkimised käivad. Muidu mõni, kes sooviks just minu kutti omale koju viia, arvab ekslikult, et teda enam saadaval pole.
Inimesed on muidugi ettearvamatud. Täna üks, homme teine mõte ja ülehomme juba kolmas otsus. Kui meie ka niisugused oleksime, siis ei tuleks meie kooselust midagi välja. Õnneks oleme meie alati ühtmoodi truud ja lojaalsed, lehvigu meie peremehe tujud kuidas tahes.
Aga nüüd asja juurde:

KOLMAPÄEV

Donar - on juba väga pikka aega broneeritud, kuid uuel omanikul on septembri lõpuni asjatoimetusi, mis teda pole lubanud kutti koju viia. Siiani pole olnud ka põhjust arvata, et ta oma soovist loobub.
Dakar - on samuti väga pikka aega broneeritud, kuid temagi uus omanik on muude asjadega hõivatud ja tuleb (loodetavasti) sellele kutile järgi 21. septembril.
Diego - on vaba, kuigi teda on kordumatuid kordi küsitud ja mitmed jutud on pooleli, pole keegi veel ütelnud oma jah-sõna. Tema viga on see, et ta on liiga hea. Kahjuks ei taha inimesed omale mitte head koera, vaid pigem odavat. Pole oluline, millised eeldused tal on, vaid see, et tõutunnistusel on kirjas "saksa lambakoer" ja lepingus võimalikult väike hind. Ning ei mingeid lisatingimusi! Muidugi peab koera koolitama, seda tunnistab igaüks, aga teeks ikkagi pigem sellise kokkuleppe, kus koolitusnõuet ei oleks. Kahju! Selle kogemuse varal tunnen, et töötav mustaseljaline sakslane sureb välja, sest inimesed oma mugavuses suretavad ta välja. Jääbki ainult ilus. Hallo! On siin mõni, kes tahaks tõestada vastupidist? Kontakteerugu mu perenaisega ja tõestagu mustaseljaliste töövõimet koos minu Diegoga, et me kõik võiksime tema ja saksa lambakoera üle uhked olla.
Di-Di - oli väga pikka aega broneeritud, kuid uuel omanikul hakkas viimasel tunnil tuul tugevamalt puhuma ja ta loobus. Seega, see võrratu, imeliselt armas, tüdruk on täiesti vaba. Meie sülekoer, blondiin, kes aga teisalt on suurepärane võitleja ja sikutaja. Ja ei mingeid tingimusi, sest tegu on ju pikakarvalisega. Või äkki isegi pole pikakarvaline...Selline piiripealne karvapall, mida on täpselt näha peale karvavahetust.
Dritte - üks jutt pooleli on, aga ei mingeid seisukohti. Seega, hetkel vaba. Teate teda ju küll - vahva naaskel ja askeldaja. Sobiks igaühele, kes tunneb, et on aktiivne inimene, igasugusteks koerategevusteks. Tema läbini positiivne ja energiline hoiak on väga nakatavad. Ta on alati valmis midagi ette võtma. Temaga koos juba igav ei hakka.

Kontaktid siis endised: 5176608 ja mare.adermann@gmail.com

NELJAPÄEV

VAHELUGEMIST:
Poisid on mul siin vahepeal väga meheks kätte läinud. Dakar näiteks kargutab võimu märgiks teisi ja äsja leidsid ühe minu hästi peidetud mänguasja, mille eest Dakar nii kurjalt võitles, et vaatamata suurele uudishimule uue asja kohta, ei julgenud keegi seda Dakarilt ära võtta. See pole mingi kerge poiss tulevikus pidada. No ja Diego, tema sai täna hakkama sellega, et tõstis jalga! Kohe pikk piss oli ja terve selle aja kolme jala peal. Vot selline tegija juba.
Päeval said aga jälle porgandit. Igaühele tükk. Mulle ka. Aga kakluseks läks ikka, sest millegipärast tundub alati teise tükk ahvatlevam kui enda oma ja isegi minul tuldi suust ära võtma. Mina aga olen juba harjunud neile oma suust kõike loovutama. Dritte näitas seekord siin klassi ja pani pihta terve porgandi, mis oli tegelikult mulle mõeldud. Jooksis sellega teistel eest ära ja puges peitu oma hiiglasliku saagiga. Tegemist jagus igal juhul kõikidele hulgaks ajaks ja ninadele samuti tööd, sest lõpuks oli vaja kõik tükid hoovi pealt ülesse leida ja ära süüa.
Pildid kahe kuu albumis.

REEDE

DRITTE KODUS

Suur rõõm - täna õhtul läks Dritte oma perenaisega ära! Täpselt õige inimene tema jaoks. Me kõik juba tundsime teda, sest alates tittede sündimisest on ta meid päris mitu korda vaatamas käinud ja ikka mulle ka midagi head poetanud. Et Dritte ta südame röövib, ei olnud küll kohe selge, kuid...nii see läks. Mõlemad ühtviisi energilised ja rõõmsameelsed, peaksid nad tõesti hästi teineteisega sobima. Loodan, et neil on koos palju rõõmsaid hetki ning toredaid saavutusi.
DIEGO - pea-aegu koju minemas. Tema lugu on täiesti uskumatu, aga ma avaldan selle alles siis, kui ta tõesti sinna koju saab, kuhu ta algusest peale kuuluma pidi.

LAUPÄEV

DIEGO kodus.
Nagu ma juba enne kirjutasin, siis on Diegot väga-väga palju kordi küsitud, kuid alati mõtlema jäädud ja eitavalt vastatud või siis mõtlema jäädudki. Tegelikult oli Diego broneeritud esialgu ühele väga koerainimesele, sest ta oli esimene, kes soovi avaldas minu võrratust pesakonnast isast kutsikat saada. Kasvaski siis tilluke Diego selle teadmisega, et teda ootab suur tulevik inimese kõrval, kes juba sakslasest üht-teist teab ja oskab tahta nii näituste kui ka koolituse kohapealt. Siis aga ..."siiski ei saa võtta". Nii siis käidigi teda jälle ja jälle nii üksi kui tervete peredega vaatamas. Osasid kõnelusi peeti tema üle telefonitsi küll Soome küll meremehele küll teab kuhu ja kellele. Osasid kõnelusi peeti e-maili teel. Nii mõnigi läbirääkimine oli üsna lootustandev, kuid ei ühtegi konkreetset JAH-sõna. Ma juba hakkasin kartma, et ta jääbki siia minuga konkureerima. Kuni siis ühel reedesel pealelõunal oli seesama esimene inimene ootamatult meie aias, sest Diego oli ta hingerahu röövinud. Pugenud talle pähe ja ilmutas ennast nii unes kui ilmsi. Seega, ta enam ei võidelnud oma ja Diego saatusele vastu vaid andis sellele armastusele järgi ning tuligi selleks, et tuua rõõmusõnum - ta tahab Diego omale koju viia. Ning laupäeval ta läkski. Ja siis korraga tuli veel mitu teadet, et tahaks jah selle Diego võtta. Kuid kõikide nende jaoks oli juba pisut liiga hilja. Muidugi nad kurvastavad, sest nii kaua mõeldud "jah" on ikka südamest tulnud, aga Diego sai sellele, kelle jaoks teda Saksamaal tegemas käidi. Palju õnne ja edu neile ühiseks tulevikuks! P.S. Diego on nüüd alias Tiko.

Jooksev seis seega: 2 broneeritud isast: Dakar ja Donar ning üks täiesti vaba emane Di-Di.