VALU

Nüüd oli siis kutsikatele tõsine test, kuidas nad valu ja pinget ning ahistamist taluvad. Ei suuda siinkohal juttu lõpuni rääkida, vaid pean etteruttavalt ütlema, et olen nendega rahul. Mõni oli tublim kui teine, aga päris lootusetut juhtumit ei ole. Muidugi olen mina neid ju pidevalt läbi väikese valu õpetanud ja ise on nad ka usinad üksteisele haiget tegema, aga nüüd siis olid inimesed need pahad.
Milles siis asi? Meil käidi kutse vaktsineerimas ja kiipimas.
Arsti saabudes kõik see mees magas. See oli päris hea stardipositsioon. Esimene, kes nõelte alla läks, oli Dosca. Tema esines väga hästi. Oli rahulik, veidi uudishimulik ja ei pannud pahaks ei süles hoidmist ega enda näppimist. Süstist ei teinud väljagi ja kiibi peale tegi väikese kriu. Mahapannes raputas ennast korra üle ja läks magas edasi.
Järgmine oli Dritte. Temaga nii libedasti ei läinud. Ta on ju igavene sahkerdis niigi. Tema alustas kohe sülle võttes siplemsit. Ei meeldinud talle ei kinnihoidmine ega näppimine. Vingerdas ja vingus ja pusserdas ning tahtis ainult vabaks saada. No aga muidugi ei saanud. Minu perenaisega ei tasu jõudu proovida. Ta ju saab alati enda tahtmise. Siis rahunes korraks maha ja vaatas, et asi nii hull polegi. Süsti peale aga üritas jälle täiest jõust pääseda. No aga ikka ei saanud. Pidi ka kiibi üle elama. Kui ta lõpuks maha pandi, siis ma läksin ja karistasin teda, et ta nii mõistmatult oli käitunud. Minu meelest on perenaine nendega liiga leebe. Aga see selleks. Küllap ta ikka teab, mida teeb või tegemata jätab. Pole minu asi tema meetodites kahelda.
Järgmine oli Devi. Dritte kisa oli muidugi teised juba veidi närviliseks teinud. Seda oli näha ka Devi haigutamisest, kui perenaine ta sülle võttis. Aga ta püüdis säilitada kindlat meelt ja rahulikkust. Lasi ennast vaadata ja kuulata ja isegi süsti ära teha, aga siis vist hakkas väike kibe kohale jõudma ja ta tahtis nüüd maha minna. Siputas kõigest jõust ja püüdis kurja häält teha. Siis tuli inimeste poolt veidike jõu võtteid rakendada, et ka kiip naha vahele lükata. Kui ta jälle maha oli rahunenud, sai temagi maha ja ka sellest väikesest šokist üle. Avaldas perenaisele tema ülemvõimu kohta tunnustust.
Järgmiseks oli Delta kord. Ta isegi üllatas mind, et oli süles nii rahulik kogu kuulamise-vaatamise ja süstimise aja. Aga kibe jõudis kohale just siis, kui arst kiibi nõela sisse hakkas torkama. Ja ta hakkas elu eest rabelema, mis lõppes sellega, et arst oleks äärepealt ennast ära kiipinud, torgates nahavoldist läbi omale sõrme. Veri voolas, arsti oma, ja Delta karjus nii jubeda häälega, nagu oleks tema viimne päev tõesti saabunud. Päris hull oli seda kuulata. Kõik teised tulid ka juurde ninad pikal vaatama, et mida see Delta kisendab. Ausalt öelda muutusin minagi veidi murelikuks, et äkki tehakse temaga ikka midagi teisiti või valesti, et ta sellist häält peab tegema. Aga no kiip oli ju vaja ikkagi ära panna. Veidike hingetõmmet ja rahunemist, ning uuel katsel asi õnnestuski.
Siis oli Di-Di. Tema püüdis kogu aeg teha sellist nunnu nägu, et teda rahule jäetaks. Üritas küll ka kisa ja vingerdamisega vastu hakata, kuid kui aru sai, et sellest abi pole, siis hakkas pugema. No peale Deltat oli tema siiski üsna tubli. Ta nagu ei saanud arugi, miks me teda siis niimoodi kiusasime.
Siis oli Diego kord. No sel poisil on ikka kõva iseloom. Mulle tuli teda vaadates oma vaktsineerimine ja tätoveerimine meelde. Vastuhakkamisega süles olemisele ja kinnihoidmisele oli nii palju tegemist, et süst ja kiibi augu torkamine vahepeal jäid lausa märkamata. Harjus temagi selle olukorraga ja kui arst pärast munade otsimiseks enda kätte ta võttis, siis oli võitlus juba möödas. Kannatas selle näppimise juba üsna ok välja.
Siis Dakar. No see oli super! Ta suhtus kõigesse nii stoiliselt, et kogu see tsirkus oli väärt vaid väikest möhhi kiibi nõela torkel. Aga ei mingit siputamist. Ta vaatas juba enne teisi sellise arusaamatu näeoga, et mitte ei mõistnud, mida nad tuututavad. Ma küll tasapisi mõtlesin, et eks näe, mida ta ise teeb, kui tema kord on, aga ei midagi. Absoluutselt mitte midagi! Küll on tubli poiss!
Viimasena läks siis Donar. No see oli ka päris hirmus. Delta moodi sureva sea häält ta küll ei teinud, kuid karjus päris kurjalt ja nõudlikult ning korra lõi vingerdades isegi hambad perenaise käsivarde. Loomulikult ei olnud ka tema vastuhakk tulemuslik ja temagi sai kuulatud, vaadatud, süstitud ja kiibitud. Teised vaatasid seda Donari etteastet juba rahulikult pealt. Sisemas omaette muiates tema jõupingutuste üle vastu hakata.
Lõpuks olid kõik 8 oma sutsud kätte saanud ning pöördusid tagasi oma igapäevaste askelduste juurde. Keegi igal juhul viha ei pidanud ega perenaist selle eest kartma ei hakanud. Ka arstitädiga oleksid meeleldi pärast kaasa läinud. Et siis kokkuvõtteks julgen arvata, et nad talusid oma kohustuslikke vintsutusi väga hästi. Vastuhakk oli selline, nagu keegi arvas ja oskas, aga taastumine oli kiire ja jälgedeta.
Järgmisel päeval olid kõik endised. Elektroonilised vidinad turjas olid unustatud ja vaktsiin kellegi tuju ega tervist polnud rikkunud. Loodame, et nüüd saab mõne neist ikka koju ka. Muidu armuvad minu perenaisesse liiga ära.
Pildid sellest sündmusest leiad minu uuest albumist.