Iga omanik tallus ühe ruudu, täitis selle kutsikale ettenähtud toiduga ja tõi kutsi ruutu. Kus on tallatud rohi, seal on toit - oli esimene õppetund, mille kõik läbisid. Kuna tegu on minu järeltulijatega, siis seda muret küll ei olnud, et nad toidust huvitatud poleks olnud. Olid täiesti tublid ja innukad toitu rohupealt otsides. Kõige tublimini tulid selle ülesandega toime Di-Di ja Donar. Nemad ei lasknud ennast millestki ümbritsevast häirida, vaid otsisid rahulikult ja põhjalikult rohu seest oma terakesi. Teised on mul veidi sellised ettevaatlikud. Võõras koht ja võõrad olud tegid ettevaatlikuks. Kippusid iga sahina ja nahina peale pead tõstma, kuid varsti harjusid ja otsisid oma toitu juba julgemalt.
Pärast tööd lasti kõik lahti põlluserva möllama. Esialgu võõristati üksteist ja autoalune tundus hea kindel koht olema, kuid ei jäänud sinna keegi liiga kauaks. Varsti juba joosti mööda märga põldu teineteist tagaajades ja möllutades ringi, 
kuni lõpuks igaüks oma omaniku juurde kippus ja nagu väsimuse märke hakkas näitama.On tore näha, et kõik on oma uute omanikega hästi harjunud ja usaldavad ning hoiavad neid. See on hea koostöö alus.
Dosca sai omale peretütrelt hüüdnimeks Leedi. Seega, edaspidi siis Leedi.
Kui kõik jälle omadesse kodudesse laiali läksid, siis sain mina ka lõpuks nii jalutama kui ka põllule. Ma ei tea, kas mulle ainult tundub, või on mu jäljed kuidagi pikemaks ja nurgelisemaks ja vanemaks muutunud kui varem...
Minu kuttide põllupilte näete siit albumist.
No ja kui tekib keegi, kes tahaks proovida sakslase koolitamist, aga näitustest polegi nii väga huvitatud, siis võiks seda proovida vabalt koos Di-Di'ga. Tänane esimene kogemus jäljel oli talle küll väga positiivne ja paljulubav. Ning mine tea, äkki saab temaga ka ükspäev näitusele minna, sest "naised saunas" räägivad, et Saksamaalt tulla kord, mille järgi pikakarvaline polegi enam praak, vaid loetakse ka täieõiguslikuks sakslaseks. No ja minu Di-Di-l on ainult veidikene liiga karvased kõrvad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar