õpuks ometi on jälle kevad kätte jõudnud! See on mulle juba kaheksas, aga ma ikka veel olen üllatunud, kuidas lõhnab lume alt väljasulav maa ja kuidas kisendavad kevadised linnud.Eriti tore on aga see, et inimesed veedavad nüüd palju rohkem aega minuga. Mitte nagu talvel, kui mina sain veeta aega nendega. Nüüd tulevad nemad minu juurde õue. Kuigi, nad kipuvad siin unustama, et tulid minu juurde ja ma pean neile ikka aeg-ajalt meelde tuletama, et kõik oksad ja käbid minu hoovis ei kuulu põletamisele, vaid neid peab ikka vahetevahel mulle ka viskama. Üldiselt on nad tublid ja püüavad mind meeles pidada - eriti nooremad pereliikmed. Ja kui tore on kevadel joosta ja hüpata - jalgealune on absoluutselt kindel.
Mitte nii, nagu sel talvel, kui sa kunagi ei võinud teada, kas jalad peale hüpet veel kindla aluse saavad või jääd lumme "ujuma". Pole vaja karta libastumist konarlikul jäisel pinnasel ja ei pea meeletult pingutama, et läbi lume edasi sumbata.Käisime inimestega juba ka metsas. Selles samas, kust me talvel kuuse tõime. Aga seekord oli koht nagu uus. Nii värske! Nii roheline, kuigi veel lumesegune! Ja millised lõhnad!
Me saime ka juba põllu vahele jalutama minna, kus alles mõne aja eest oli lumi nii kõrge, et minu jalad (ja ka perenaise omad) hakkasid sellest läbi pressides haiget tegema ja jalutuskäigud kippusid seetõttu lühikeseks ning ebameeldivaks kujunema. Nüüd sai omale jälle kraavi servast sobiva oksa murda ja sellega edasi-tagasi joosta, kuidas jalad võtavad ning visata suvalises kohas maha ja seda närida. Kirjeldamatult mõnus!
Ja need värsked hiireaugud! Ma ainult hiirepesade väljakaevamisega tegeleksingi. Eriti põnev on, kui mõnest august ka hiir välja hüppab. Nende tagaajamine on tõeliselt erutav tegevus.
Ja kevadel on kõik kraavid nagu jõed! Pole probleemi, kuidas ennast peale pikka jooksmist ja hoogsat kaevamist jahutada. Üks selline väike "jõgi" on pidevalt käepärast. Tõsi, vesi on küll veidi külm, et sinna pikemaks jääda, aga väiksele ergutavale tiirule ei suuda ma küll vastu panna.
No ja koos kevadega on alanud jälle hooaeg - treeningud. Me oleme jälle põllul. Päris raske on, kui maapind on igasugustest erutavatest lõhnadest tulvil ja ma pole saanud nii ammu kõiki neid lõhnu nuusutada, aga ma ju tean, mida põllul tegema peab, kui jälje rakmed ja nöör küljes on ning ma teen seda nii hästi kui oskan, et rõõmustada oma perenaist ja seeläbi ka ennast. Nii tore on perenaise rahulolu ära teenida.Oh, kestaks see kevad vaid pikemalt! Nii mmm...mõnus on see iga-aastane taasavastamise tunne.
Kõiki kevadisi pilte näete siit.
