HIRMU ÕPPETUNNID

Meil on kodus vahepeal jälle mitmesuguseid sündmusi olnud. Küll paremaid, küll halvemaid, kuid kindlasti kõik päris õpetlikud.
Esimene hea uudis on see, et esimesena sai oma peremehega koju minna Dosca. Igal pool kõige ees, nagu ikka. Kojumineku päeva hommikuks oli ta oma kõrvad juba pea-aegu püsti ajanud. Nägi ikka päris koer juba välja. Kuid Dosca ise polnud üldse vaimustuses, et ta peab võõra inimesega kusagile minema. Nagu ette aimates hoidis külalise saabudes eemale ja püüdis ka süles vastu hakata. Rumal loom! Tal on ju oma peremehega palju parem, kui siin minuga ühte perenaist jagades. Tulevane peremees jättis mulle küll igati sümpaatse mulje. Kuuldavasti on neil oma maja ehitus käsil ja kuigi esmalt läheb Dosca korterisse, siis tulevikus saab temast ikkagi õuekoer ja loodetavasti tubli valvur nii oma perele kui ka nende varale. Kuna ta ei läinud meist väga kaugele, siis loodetavasti kohtume veel. Usun, et tõelise sakslasena sai ta ruttu oma hirmust võõra ja tundmatu ees üle, ning on juba rõõmus oma inimeste üle.
Siis oli üks minu koolituslik möödalaskmine. Kui meile külalised tulevad, ja viimasel ajal käib neid väga tihti, siis on kogu see kari külalistel vastas ja hammustavad ning hüppavad. Kuna ma ju tean, et selline käitumine on keelatud, siis püüan ka oma kutte õpetada, et nii pole ilus. Paraku läksin ma korra oma õpetusega liiale ja hammustasin Devi natuke liiga kõvasti. Igal juhul karjus ta väga pikalt ja paaniliselt ning põgenes terrassi alla ning oli nõus sealt välja tulema alles peale külaliste lahkumist. Mul on väga kahju, kuid ta ei õppinud mitte seda, et külalisi ei tohi hammustada, vaid seda, et külaliste saabudes saab tema karistada. Mis tõi kaasa selle, et edaspidi alati, kui külalised saabusid, jooksid teised neid tervitama, kuid Devi põgenes terrassi alla ja veetis seal tunde, kuni küaliste lahkumiseni. Siis tuli alles välja ja oli jälle tema ise. Hea uudis on seoses Deviga aga see, et temagi sai nüüd omasse kodusse. Tahaks väga loota, et minu valeõpetus ei kandu edasi tema uutesse tingimustesse ja et ta alustab oma kodus siiski nö. puhta lehena kogemuste kogumist ja järelduste tegemist. Siit väga kasulik õppetund kõikidele õpetajatele: olge eriti hoolsad ja täpsed nii kiituses kui karistuses, sest õpilane ei pruugi põhjusi tagajärjega samamoodi seostada, nagu õpetaja seda teeb. Igal juhul on tal nüüd hea ja armastav pere, kus on lisaks inimestele ka tema poolvend, Frodo, teda hoidmas ja õpetamas. Loodan väga, et temast kasvab ilus ja uhke loom, nagu ta kodus olles lootust andis. Nemadki elavad meiekandis ja seega on lootust Devigi veel kohtuda.
Järgmine, uskumatu paanika, jama saabus neile koos minu suure sõbra Volliga. No ma tean, et tal pole suurem asi väljanägemine: väike ja jässakas, kõrvad lontis, saba püsti ja värvidest ka imelik, aga ta on täiesti hea loom. Suurepärane sõber (kui sa just tema toidule või joogile silma ei heida). Niisiis, saabus meile üle hulga aja külla Volli koos oma inimestega. Devi läks joonelt terrassi alla, kui värav käis, aga kui Volts sisse sai, siis algas teiste hulgas hirmus hädakisa ja põgenemine, nagu mingi eelajalooline koletis oleks saabunud. Lõpuks olid kõik terrassi all ja ikka veel karjusid. Kõik, peale Di-Di. Temal oli uudishimu hirmust suurem ja kuigi veidike vigisedes kannatas ta selle suure kahtlase kolli nuusutamise välja ning nuusutas vastugi. Siiski toibuti sellest ehmatusest kiiremini, kui Devi oma õppetunnist. Veidi aja pärast tuli välja Diego ja siis Dakar. Koos julgesid poisid juba ise minna Voltsi uudistama. Kui teised siis nägid, et see ehk polegi mingi ohtlik loom, kes saabus, siis tuli välja ka Dritte ja Donar ja lõpuks Delta. Aga kui uni peale kippus, siis oli siiski julgem magada seal, kuhu teised ei mahu - terrassi all. Seekord siis õpiti, et maailmas on peale inimeste ja saksa lambakoerte ja jaapani chinide ka teistsuguseid loomi, mis hoolimata hirmsale väljanägemisele ei pruugigi olla ohtlikud. Kahjuks oli perenaine oma hommikusel üritusel aparaadi tühjaks klõpsutanud ja ma ei saagi oma juttu illustreerida piltidega Voltsist koos minu kuttidega. Seega jääb teil üle vaid mu sõnu uskuda, kuid see võimalus on teil ju alati.
Sama päeva õhtul sai kodusse veel ka Delta. Teda ootab ees lausa kolm sakslast lisaks mitmetele inimestele. Kaks mustaseljalist vanemat looma ja üks must noor poiss. Loodame, et tal saab olema tore selles karjas. Samuti loodan teda tulevikus ka võistlustel ja näitustel näha. Selline tegija tirts sellises toredas loomasõprade peres peab kuidagi esile kerkima. Ja ega temagi minust väga kaugel ela. Ehk kohtume veel.
Täna on aga 2 kuud minu kuttide-muttide sünnist ja perenaine pani neile sellel puhul kaelarihmad kaela. Kuna neid on nüüd vähem ja igaüks läheb järjest enam omanäolisemaks, siis saab ehk ka ilma värvideta hakkama ja aru, kes on kes. Siiski, Dakar on endiselt sinise, Dritte roosa ja Donar rohelise rihmaga. Di-Di sai omale ilusa punase rihma ja Diego musta. No ja jälle näevad tiba koeramad välja kui enne nende paeltega.
Kui on veel huvilisi omanikeks hakkama, siis hetkel on neid kodus 5, kellest täiesti vaba on ainult Dritte. Ta pole enam sugugi teistega võrreldes pisike, aga sama energiline ringiaskeldaja ikkagi, ning ka väga ilus. Teiste üle perenaisel läbirääkimised käivad, ühed on justkui kindlamad ostjad kui teised, kuid inimesed on endiselt päris pika mõtlemisega. Ei teagi arvata, millal nad juba kõik kodudesse saavad, et asuda oma peremehi ja perenaisi teenima. Ja mina saaksin oma perenaise jälle tagasi omale. Kuigi ma olen nende kuttide ema ja soovin neile vaid parimat, siiski ei soovi ma nendega oma perenaist jagama jäädagi. Seega, kellel tekkis mõte mõni mu kutt-mutt omale koju viia, helistage või kirjutage: 5176608, mare.adermann@gmail.com
Meie kahe kuu pildid leiab albumist.