Perenaine sai neljapäeval uue auto ja minu esimene sõit sellega oli kohe kolmepäevane reis. Aga ei hullu midagi. Ma olen ennegi puuris sõitnud ja peamine, et mind ikka kaasa võetakse. Uus auto on tegelikult isegi mugavam kui eelmine, sest sel on tumendatud klaasid ja pehmem vedrustus, mis tähendab, et ei lähe kuumaks ja ei raputa väga.
Auto sai asju täis laetud ja sõit algas. Paari vahepeatusega jõudsime peale 5-tunnist sõitu Elvasse. Seal oli parasjagu aretuskontroll lõppemas. Sain ka veidi kaugelt varrukamehe peale haukuda. Aga selleks päevaks oli minu osa siiski läbi. Veel jalutuskäik metsas – seal on väga mõnusad metsarajad – eine ja magama. Uues autos sai tagumise akna veidi praokile jätta, nii et öö läbi oli mõnus värske õhk ja hea uni.
Laupäeva hommikul algas siis näitus. Milleks me olimegi sinna teise Eesti otsa sõitnud. Minu järeltulijatest olid rivis Frodo ja Figaro ning Nora. Nad on juba kõrguselt päris koera mõõtu, aga üldiselt näevad ikka välja nagu tited. Ja Nora alanud jooksukas ei olnud teda sugugi täiskasvanumaks muutnud. Aga eks neil ole veel aega kasvada, alles 6 kuud vanad. Ja seepärast oli ka päris tõsine võistlus vanuseklassis 6-9, kus mõni ikka juba päris koer välja nägi.
Peab tunnistama, et nad esinesid jälle kord üsna hästi. Eriti Frodo ja Figaro, kelle liikumisest juba selgelt koolitust välja luges. Noral jäi kohati treeningust puudu, sest samm kippus traavist galopiks minema ja liikumine polnud nii sihipärane, kuid tänu oma sünnipärasele andele ja ilule, sai ta siiski ringis päris hästi hakkama.
Kutsikate järjestus oli siis Figaro 3. ja Frodo 5. 8 koera seast ning Nora 4. 11 koera seast, mis on minu hinnangul küll kõva tulemus, kui ollakse vanuse alampiiril oma ringis.Kuna autasustamine oli alles lõpus, jäi vahepeal palju aega niisama ringi tuiata. Minagi sain mitu korda puurist välja jalgu sirutama. Isegi mängisime veidi Frodoga. Ta on muidu üsna lipitsev suurte koerte vastu, aga minuga oli päris julge. Kohe heameel oli näha, et jauras vastu, mitte ei peljanud mind.
Ööseks läksime Norale külla. Neil oli pisut eemal üks uhke maja, mille ümber palju põldu ja metsa. Kuniks inimesed grillisid, said koerad kõik ükshaaval väljas joosta. Täitsa lõbus oli inimestele laua ääres ühe puujuurikaga pinda käia, et nad viskaks ja sikutaks. Kohe tore õhtu oli ja uinusin lõpuks rahulolevana kordaläinud ja huvitavast päevast.
Järgmine hommik algas päris varakult. Perenaine lasi mu jälle õue jooksma, kuid ise läks majja tagasi. See enam nii tore ei olnud. Süüa ka ei antud. Püüdsin siis esialgu ukse taga haukudes ja hüpates ennast arusaadavaks teha, aga sain riielda ja loobusin. Luusisin siis niisama ringi ja lõpuks keerasin ukse ette magama. No mis sa ikka teed.Aga kohe läks ka sõiduks tagasi näituseplatsile ja seal oli juba pilt selge, et tuleb varrukas, sest varjed olid püsti ja kaitsepükstes mehed astusid rahva seast nende poole, varrukad kaenlas.
Kõik ei saanud aga sugugi mitte kiiresti toimuma, sest kohtunik, kelleks oli üks ümmargune valge habemega austerlane, oli väga põhjalik ja seletas palju. Muideks, pärast kuulsin, et seesama mees, Wolfgang Tauber, on sel aastal WUSVi VPG MM-i peakohtunik. Päris uskumatu, et sellise kaliibriga mehed meie väikesele maale satuvad.Aga tagasi varrukakatse juurde. Peale nullkoera sooritust, kus me saime ikka mõnuga varrukameest ja sooritavat koera sõimata, saadeti meid kõiki eemale oma järjekorda ootama. No ja andis ikka oodata enne kui lõpuks perenaisega starti läksime. Ega seal enam midagi erilist ega ootamatut ei olnud.
Ma ei saanud küll väga head haaret lühikeselt maalt ja pikal maal läksin peale lahtilaskmist perenaise lähenedes veidi närvi ning naksasin varrukameest uuesti, kuid seda ei panud pahaks. 
Kohtunik kutsus meid peale sooritust enda juurde, andis kõikidele teada tulemuse (võrratu, laseb lahti) ja surus perenaisel kätt. Mulle selline sportlik ja võistluslik suhtumine meeldib. Kohe tähtis tunne tuli peale. Enne platsilt lahkumist kontrolliti veel ka kiipi. Aga see on juba tavaline.Ja siis tuli jälle üsna pikk paus autos. Mis oli üsna OK, sest ilm ei olnud palav ja minu töö oli tehtud, ning seega oli jälle mõnus magada.
Ja ükskord jõudis siis ka see hetk, kui mind autost võeti, ära jalutati ja ringi viidi. Ma olen ju ringis ikka juba väga palju käinud. Seega üldiselt ei olnud selles enam midagi uut ega erutavat.
Aga see kohtunik suutis asjale jällegi uudse tunde anda ühe omapäraga – ta ei lubanud händleril koeri seisma sättida. No mina ei saanudki esialgu aru, et see on nüüd see koht, kus seisma peab. Püüdsin ikka siputada, et perenaise juurde saada, sest keegi nagu otseselt midagi ei teinud. Kui siis händler mulle lõpuks ikkagi käe kaela alla pani ja perenaine seista käskis, siis hakkas tasapisi kohale jõudma, et tegelikult ongi see nüüd see moment, kus seisma peab, ainult et keegi ei näpi jalgu ega toeta külje pealt. No ikka õpib alati midagi uut.Peale kirjeldust saingi perenaise juurde tagasi ja saime jupp aega koos olla kuni ülejäänud 9 koera ka oma kirjeldusringid tehtud said. Kokku siis 11 koera ringis, neist 6 tiitlitega. Ja siis ringi tagasi. Perenaine kadus nähtavalt, kuid ma ju tean, et ta on kusagil teiselpool ringi ja ei kao tegelikult kusagile ja seepärast võtsin asja üsna rahulikult. Paugukatsel lasin ennast ikkagi lollitada. See pauk kõlab nii väga varrukamehe piitsa plaksuna, et haugatus tuleb kohe iseenesest. Õnneks kohtunik seda pahaks ei pannud. Siis hakati järjekorda panema ja mind kutsuti välja juba neljandana! Päris hea stardipositsioon. Tavaliselt olen ma ikka kaugemalt alustanud. No ja siis tuli käia ja käia ja käia. Ja meid hakati tõstma järjest ettepoole.
Kuni enne jooksuringi olime lausa esimesed. Teate, esimesena rivi alguses on ikka VÄGA UHKE tunne joosta. Kõik teised sinu seljataga ja sina, kui kõige olulisem selles karjas, kõige ees. Vabalt jooksu ring perenaise kõrval oli juba puhas nauding :) Seda enam, et sain ju aru, kuidas perenaine samuti minu üle uhke ja õnnelik oli.Et siis juhtus see, mis minuga näitusel veel kunagi juhtunud polnud – ma olin oma ringi esimene. Ja mitte lihtsalt niisama ühe vanuseklassi ringi, vaid kasutusklassi ringi, mis on tõeline tipp koerte maailmas.
Aga sellega polnud näituse päev veel läbi. Kuigi ma ise nii arvasin, sest jõudsin juba autos silma kinni lasta, kui mind uuesti välja võeti ja veelkord ringi saadeti. No nüüd ma küll ei pidanud enam vastu. Ma olin ju teinud juba KÕIK mida ühelt koeralt näitusel on tahetud. Kas siis tõesti esikohast veel küll ei olnud?
Ma püüdsin igati selgeks teha, et ma tõesti ei taha enam sinna ringi minna. Külg-külje kõrval teiste oma kenneli koertega. Aga kui minu mõnus näituse rihm ühe üsna terava keti vastu vahetati, siis sain aru, et ega mul pääsu pole. Perenaine appi ei tulnud ja neid oli seal rohkem. No nii ilusaid ja tublisid kui meie kenneli koerad, ei olnud teistel kennelitel vastu panna ja nii me siis sellelt näituselt ka „võistkondliku“ kasvatajaklassi võidu võtsime.
Autasustamisel sain koguni pjedestaalile ronida ja tuvastasin, et auhinna toit on päris hea ;) kohtunik ise kinnitas mu rihma külge kõige ilusamaks olemist tunnistava roseti ja surus veelkord tunnustavalt perenaise kätt. Nüüd on mul siis sertifikaat selle kohta, et ma pole mitte ainult tark vaid ka ilus. Tagasitee magasin peale kõhu täis söömist õndsalt oma uues autos. Kell oli juba esmaspäevas, kui me lõpuks oma koduaia ette peatusime. Pikk ja väsitav, aga äärmist rahulolu pakkuv reis oli meil siis seekord. Ja mis kõige tähtsam – MEIE VÕIT!
