neljapäev, 29. jaanuar 2009

AU

Pika peale olen hakanud aru saama, et mu möödunud hooaja pingutust peetakse päris austust väärivaks.
Perenaisele anti minu raske töö ja heade tulemuste eest 2008. aastal saksa lambakoerte ühingu uue aasta peol hiigelsuur karikas, kui parima universaalse koera omanikule. Nagu ma nüüd aru saan, siis on see üks kõige ihaldusväärsemaid tiitleid kohalike mustaseljaliste seas. Mulle, muideks, ei antud midagi. Kuigi mina olin ju see, kes muudkui pingutas ja endast parimat andis. No hea küll, ega ma ikka kogu au ka endale võtta ei saa. Eks perenaine ikka raiskas ka üks jagu oma aega ja energiat, et mulle selgeks teha, mida ta minust ootab.
Peo pilte näete ESLÜ kodulehelt: http://www.saksalambakoer.ee/est/avalikud_suhted/pidu_2008 ja ka kõikide autasustatute kohta saate lugeda samast: http://www.saksalambakoer.ee/est/algoksake/2008_parimad

Ja kui ma nüüd sügavalt järele mõtlen, siis on mu elu peale sellist au ilusamaks läinud küll. Mind lastakse mitu korda päevas tuppa sööma ja menüüsse on ilmunud uus hõrgutav toit. Inimesed arvasid küll, et see uus toit lõhnab kehvemini, kuid mida nemad teavad. Tegelikult on see uus toit absoluutselt vastupandamatu lõhnaga ja ka maitsega. Kui teil selle peale suu vett hakkas jooksma, siis vaadake jälle sakslaste kodulehele, kus selle uue toidu kohta ühte uut logo näete.

No ja kõige suurem muudatus toimus meie majas ühes toas, kus mulle tehti autasude nurk. Kõik mu teenitud trofeed on seal koos ja illustreeritud minu kauni noorukiea pildiga.
Teate, nii võib ennast koguni uhkeks hakata pidama.
Aga tegelikult läheb elu edasi ja sellel aastal on juba uued tähed ning järgmisel jälle järgmised ja mina ajan omi asju ilmselt mingil teisel rindel. Olen poole kõrvaga kuulnud inimeste juttusid minu tulevasest Saksamaa reisist. Ma ei oska küll sellest midagi arvata, aga kui perenaine minuga kaasa tuleb, siis sõidame kasvõi Saksamaale.