JÕULUKUUSE TOOMINE

Jõulud. Need on meil ikka igal aastal kuuse, pidevalt põlevate tulukestega majal ja inimeste kodusolemisega olnud. Hõrgud lihalõhnad muidugi ka sinna juurde. Kuusk on tavaliselt meile autoga koju toodud. Ma pole väga sügavalt juurelnud, et mis ja kuidas. Seekord sain aga seda kuuse toomist esmakordselt ise kogeda.
Hommikul tõsteti perenaise autost minu puur välja ja sellega ma arvasin, et ilmselt mind kaasa ei võeta, kuigi inimestel töö riideid seljas ei olnud. Siiski ma eksisin. Mind kutsuti ka peale. Kuna puuri ei olnud, siis sain vabalt üle tagumiste istmete kõõluda ja esiaknast välja vaadata, millist võimalust ju puuris pole. Sõit oli päris pikk. Lõpuks keerati kusagile metsa vahele ja peeti kinni. See oli ikka täiesti võõras mets. Mõned tuttavate loomade jäljed maas, aga muidu polnud ühtegi tutavat lõhna. Seepärast püüdsin ikka inimesi nägemiskauguses hoida. No mitte et ma kartnud oleksin, kuid et nemad ei kardaks. Aga nemad käisid mööda metsa ringi ja vahtisid puid. Ikka ühe juurest teise juurde ja siis kolmanada ja siis jälle esimese. Mina sain sel ajal igasuguseid oksi närida ja sikutada, sest selles metsas oli väga palju, mida tirida ja närida. Ma pole just tihti sellisesse päris metsikusse metsa saanud, kus ühtegi teist koera ega inimest pole käinud ja metsaalune igasugust puurisu täis on.
Lõpuks valiti siis üks kuusk välja ja Ott hakkas seda maha saagima. Teised kõik vaatasid ootusärevalt, mina ka. Ja kui siis kuusk maha potsatas, olin esimesena juures ning lõin hambad kohe esimese ettejuhtuva oksa külge et seda ära sikutada. No miks muidu puu peab maha saagima, kui et ikka tükkideks teha. Muidu oleks ta ju võinud kasvama jäädagi. Aga minu selline mõttekäik oli ilmselgelt vale, sest samal ajal röögatasid kõik inimesed nagu ühest suust ja ajasid mu eemale. No ma pole kunagi väitnud, et ma inimeste tegutsemistest aru saan, aga ma aktsepteerin seda. Nii ka seekord. Otsisin siis omale ühe omakõrguse kuuse ja murdsin selle maha. Siis sain koos inimestega ka kuuske auto poole kanda.
Kui siis see ilus kuusk oli auto juures, mind enam autosse ei lubatud. Selle asemel lükati kogu auto kuuske täis. Ega inimestegi jaoks polnud minu meelest enam kohta. Seda vähem siis minu jaoks. No see oli juba paanika koht. Mul tekis tunne, et nad on otsustanud mind kuuse vastu vahetada. Seda ei saanud lubada! Kohe, kui mõni auto uks lahti tehti, püüdsin olla esimesena autos, aga mind aeti ikka ja jälle välja. Ei või olla! Kas mind tõesti tahetaksegi sinna võõrasse metsa jätta? No perenaine ometi peab mulle halastama! Ja tema jalgade juurde ma lõpuks mahtusingi. Kui ta mind terve tee mõnusasti kaela pealt ja kõrva tagant sügas ning silitas, siis rahunesin maha ja lasin silmagi kinni. Kuidas ma sain üldse niimoodi arvata, et mind enam ei taheta! Rumalus! Oma perenaises ei tohi kunagi kahelda. Eriti veel jõulude ajal. Siis hoolitakse mõtetumatestki loomadest. Minust iseenesest mõistetavalt.
Kauneid jõule teilegi ja meeldivaid lumiseid retki koos omade inimestega!

Kõiki pilte minu metsaretkest näete minu albumist