See-eest oli aga koht, kuhu me jõudsime, jumalik: maja orus, kahel pool kõrguvad mäed heinamaade ja metsadega ning maja kõrval tiik. Ma tõesti ei liialda, kui ütlen, et veetsin umbes poole seal oldud ajast tiigis. See oli NIIII mõnus: jooksed tiiru ümber maja ja vupsad jälle tiiki, jooksed veidi metsavahel ja jälle paar tiiru tiigis. Kohapeal oli ka palju lahkeid lapsi, kes mulle pidevalt pulki viitsisid visata. Iga paari pulga järgi sai jälle ujuma minna. Keegi juba avaldas kahtlust, et mul liguneb liha luudelt lahti :DJärgmine päev oli seal aga tõsine tööpäev. Algas see juba kell 7 hommikuse jalatuskäiguga ja seejärel muidugi hommikuse suplusega ja siis jätkus peale hommikusööki igasuguste erinevate tegevustega:
põletati oksi - seal sain mina sädemeid püüda ja vaadata, kas oks jõuab inimese käest enne lõkkesse või saan selle vahelt endale näpsata ja seejärel ise purustada;lükati traktoriga mulda laiali ning veeretati kive - seal sain mina veerevate kivide püüdmisel abiks olla, kuigi inimestele see ei meeldinud, kui ma traktorit tema töös abistada püüdsin;
istutati lilli - sealgi oleksin meeleldi aidanud aukude kaevamisel ja istutuspottide äravedamisel, kuid siingi piirati mu abistusi üsna karmilt.
Minu kõige tähtsam töö oli seal siiski laste valvamine. Ruumi oli ju palju ja suurtel inimestel nii tihedalt tegemist, et laste järgi ei vaadanud keegi. Mina siis püüdsin neil kõikidel silma peal hoida, kuigi see ei olnud lihtne ülesanne, sest neid oli neli ja nad ei käinud sugugi mitte kõik koos ringi. Kindlasti pidin kaasa minema nende lastega, kes metsa läksid. Kui kedagi metsas polnud, siis jooksin nendega, kes olid maja ümber. Aitasin neil ronida nii kivi otsa kui mullahunnikusse, konna püüda ja oksi põletada. Ma isegi ei kujuta ette, mida nad oleksid ilma minuta teinud. Kindlasti oleks mõni laps selle pika ja kireva päeva jooksul kusagile kaotsi läinud.Õhtul küpsetasime veel liha ja magama saime alles 12.
Järgmisel hommikul oli jalutuskäik pisut raske. Nagu väga vanaks oleks korraga jäänud: jalad olid kanged ja lihased valusad. Siiski peale jalautuskäiku ja muidugi hommikuujumist sain ennast siiski veidikene lahtisemaks. Õnneks see päev enam nii töökas ei olnud. Poolest päevast pandi mind koos ratastega jälle autosse ja seal ma veetsingi mitu tundi, kuniks inimesed kusagil ratastega sõitsid. Õhtuks sõitsime järgmisesse kohta.
See uus koht oli rohkem tavaline: mitmed väikesed majad aedadega, igaühes koer valvamas. Selles hoovis, kuhu minu inimesed läksid, oli ees ootamatult mu vana sõber Volli! See kohtumine oli niivõrd ootamatu, et ega ma ei osanudki väga rõõmustada. Aga parem ikka, kui üksi. Seal oli tegelikult veel üks väike koer, kuid ma ilmselgelt ei meeldinud talle ja ega ta siis ei saanud loota ka minupoolsele sümpaatiale. Nii meid siis kokku ei lastudki. Ilmselt ei tundnud me kumbki, et oleksime millestki ilma jäänud.
Inimesed tegid tuld ja grillisid liha, mina nuuskisin Volliga niisama ringi. Hea rahulik õhtu. Ainult et inimesed ei tahtnud kuidagi magama minna, kuigi väljas oli juba pime. Mina väsisin küll nii ära, et pean häbiga tunnistama oma valvsuse kaotamist. Aga peale minu oli seal ju ka kohalikke koeri, küllap nemad oma tööd tegid ja ma ei olekski pidanud seda võõrast hoovi valvama.Hommikuse jalutuskäigu tegime Volliga koos ühes lähedalasuvas männimetsas. Lõunast aga pakiti jälle autod kokku ja hakati sõitma. Ronisime kõik koos kusagile mäele ja osad inimesed jätkasid ronimist ka mäel olnud torni tippu. Pärast käidi veel mingitel loodusradadel imeliku nimega kohas - Pokumaal. Mina võisin selle osa õnneks vahele jätta. Minu jalad küll ei igatsenud enam käimist. Tegelikult hakkasin siis juba koju tahtma. Koju jõudsime aga alles üsna hilja õhtul.
Oleks mul kodus ka selline tiik, nagu seal lõunas, siis võiksin küll ütelda, et elan paradiisis ja mul on kõik olemas, mida hing ihkab. Samas on muidugi tore, kui ikka ja jälle leidub uusi ja huvitavaid asju, mida kogeda. Et siis jään põnevusega ootama, mida järgmiseks juhtuma hakkab.
