VAIKUS

Ongi kõik. Viimane kutsikas lahkus oma kodusse. Di-Di saab omale kodu ühes mitte väga kauges külas, tavalises Eesti peres. Di-Di oli viimane, kes sündis ja oma sünniga ka viivitas, ning nüüd oli ta ka viimane lahkuja peale pikemat viivitust. Päris huvitav kokkusattumus...
Muidugi oli mul tore, et ei pidanud päevad läbi üksi kodus olema. Di-Di'd kaisus hoides oli kuudis nende koerailmadega palju mõnusam magada kui üksinda. Samuti oli hea olla öösel soojas, kuivas ja tuulevaikses garaažis, kuhu mind üksinda enam ööbima ei lubata. Aga kõige parem on siiski see, et perenaine on oma pikalt reisilt tagasi ning jälle ainult minu päralt. Ma ei pea enam konkureerima mingi karvase kutiga, kes on täiesti veendunud, et kogu maailm eksisteerib vaid selleks, et temal oleks hea ja tore.
Aias on nüüd vaikne ja rahulik. Kogu möödunud möllu jäävad meenutama päris mitmed mustad laigud, mis on kinniaetud augud, mida me ühistööna aia ilmestamiseks tegime ja veidi kärbitud ilupuud ning põõsad. Ilmselt ei käi meil enam ka nii tihti külalisi, millest on ka omamoodi kahju. Isegi, kui nad osutasid tähelepanu peamiselt ainult kutsikatele, siis nii palju pidi ikkagi minuga ka tegelema, et mind vähemasti eemal hoida. Mõnikord aga pidasid külalised ka mind meeles ja tõid midagi suupärast või loopisid mullegi pulki ja käbisid.
Mulle jäid kutsikatest mälestuseks veidi liiga suured tissid ja vana ning kulunud karv. Seega ei näe ma praegu kuigi atratktiivne välja, mis on jällegi kurvastav. Aga mul on kindel plaan see vana karv kiiresti täiesti maha visata ja uus ning igati imetlusväärne selga kasvatada veel enne tõeliste külmade saabumist. Tissidega saab ehk ka hakkama. Rohkem liikumist ja küllap saan tagasi ka oma endise kauni kõhujoone. Igal juhul olen nüüd täiesti valmis tagasi pöörduma endise aktiivse elu juurde. Loodame, et ka perenaine seda on. Soojadest garaažiöödest tunnen küll puudust...