TIINUSEST

Selle teemaga on nii ja naa olnud. Sai nalja, aga ... ega see nüüd lausa lust ja lillepidu ka ei ole olnud.

Kui mind koju saabudes ükskord jälle üksi väljas lubati olla, olid jutud juba küla peal laiali. No ja kõik küla kalkarid tulid mind uudistama. Mõni muutus ikka väga vastikuks ka. Ma pidin umbes nädala nende hulgustega võitlema, enne kui nad aru said, et ma tõesti ei hooli nende tähelepanust. Isegi mu oma vend käitus täiesti nõmedalt. Üks loll aga visa jäi esijalgupidi aia vahele kinni. Oli seal mitu tundi enne kui inimesed hakkasid koju tulema ja ta suure vaevaga sealt aia vahelt kätte said. Kasutasid veel minu suukorvi. Fui! Ma ei luba seda enam omale pähe panna! Mul hakkas tast juba pika peale hale. Eriti, kui ta pärast aiast pääsemist teele vedelema jäi ja jalgu alla ei võtnud. Kui ta ennast aga lõpuks püsti ajas, oli esimene asi jälle minu aia poole. Kohutav!

Perenaine ei käinud minuga enam kusagil koolis, mis oli ikka väga igav. Poleks uskunudki, et ma sellest varrukamehe tagaajamisest ja tõkkest üle hüppamisest puudust hakkan tundma. Aga nii see oli. Ainult põllul käisime. Aga teate, see ei olnud mulle üks hetk enam huvitav. Minu poolest oleks see toit võinudki sinna vedelema jääda. Ainult perenaise rõõmuks ajasin siiski need jäljed ära. Kui te nüüd arvate, et ma isutu olin, siis tegelikult eksite. Vastupidi. Mul oli kogu aeg tunne, et ma pole enam ammu süüa saanud.
No ja selle kõige pärast (igav, jätke mind rahule,nälg, ei taha süüa, tahan joosta, ei taha joosta) ma siis vingusingi iga asja peale. Rohkem kui eales varem. Ma vist ajasin perenaise juba vahel lausa närvi.

Lõbus moment seisnes selles, kuidas ma inimesi ikka hulk aega lollitasin. Lausa uskumatu, kuidas nad oma instinkte ei usalda! Oli juba tiinuse viienda nädala lõpp, kui perenaine mu kasvatajale näha viis, et mida tema arvab, kas on või ei ole. Ta ise juba aimas küll, sest minu näitusteks trimmitud treenitud kõhujoon ei olnud enam nii oivaline kui tavaliselt, aga ei julgenud uskuda. Kasvataja vaatas ja katsus ja ei arvanud, et ma kutsikaid ootan. Ma tõmbasin ka kõhu sisse iga kord kui keegi seda katsuma hakkas ;)
No ja siis viidi mind arsti juurde. (Nemad ei osanud ka silmaga midagi arvata) Oleks ma aga seda käiku ette teadnud, ma poleks nii kaua seda küll varjanud. Mulle ei meeldi nende arstide juures. Nad teevad alati midagi ebameeldivat. Nagu seekordki: väänasid mu selili kusagile lauale ja hoidsid jalgu kinni. Siis panid mingit möginat kõhu alla ja hakaksid aparaadiga ringi udjama. Ma läksin alguses kohe päris närvi ja püüdsin vastu hakata. Aga kui arst kahtlustas, et ma võiksin perenaist hammustada ja soovitas suukorvi, siis ma loobusin kohe vastuhakust. Ma ei hammustaks ju meti oma perenaist! Küllap ta ikka teab, mida ta minuga teha laseb. No ja polnudki kõige hullem. Arst leidis oma aparaadiga kohe kutsikad ülesse. Arvas, et vähemalt viis ja vähemalt viie nädalased. No eks me näe, palju seal lõpuks on. Igal juhul rohkem kui üks. Seda tean ma isegi.
Pärast seda käiku polnud enam mõtet midagi varjata. Perenaine ka leebus ja hakkas mulle rohkem süüa andma. Nüüd oli elu pea aegu jälle ilus. Lumi tuli ka maha ja mind viidi põldudele vabalt jooksma, mitte jälje pealt toitu otsima.
Seda mõnu ei kestnud aga kaua, sest kui 7 nädalat täis sai, siis muutus see koorem juba tuntavalt häirivaks. Tihtipeale ei arvestanud tagajala tõukele piisavalt jõudu, et seda kõhtu liigutada ja jalg läks alt ära. Ja no ei jaksa enam traavida. Iga väiksemgi kiirendus sunnib kohe kaloppi ja siis on see ka vaid tavalise kiiruse hale vari. Ja talje on juba kadunud. Kõhujoon tundub veel ok, sest mu must värv on kehal väga oskuslikult paigutunud. Suurenenud kõhu osa on valge ja ei paistagi nii väga.
Aga otsustage ise. Lisan siia mõned pildid endast järjest suureneva kõhuga.

Vasakpoolsetel piltidel 6 nädalat ja parempoolsetel 7 nädalat täis.

Pealtvaates on näha kaduvat joont ;(

8. nädalat - võiks hullem olla ;P

Aga vilunud silm märkab kindlasti ühte tissi tippu kõhujoonest välja piilumas. Et seega käib valmistumine tulevaseks rolliks täie auruga.

Ja nüüd on ikka juba päris raske. Tavapäraste eluviiside harrastamise kohapealt võib ütelda, et vaim on valmis, aga liha on nõder. Kitse jäljel püsida on ikka väga raske ja perenaise kutsumine kõlab hea vabandusena, et tagasi pöörata. Tahaks ju hüpata ja lumepalle taga ajada, aga no ei jaksa ja tuleb teha nägu, et ega siis sellises seisundis ei sobi plikalikult mööda õue joosta.

Pealtvaates on näha, et kõhu pall on seljast laiemaks paisunud, mis sellest, et talje endiselt puusade ja ribide vahel aukus on.

Siin 9. nädal. Ootame.

Ega enam kaua pole jäänud.

Kõht on nagu oleksin jalgpalli alla neelanud. Ripub selline suur ja võõras. Tited siputavad naha all.

Aga muidu olen oma rõõmsameelsuse säilitanud. Metsas saab endiselt lumekamakaid tassitud ja oleksin isegi varrukasse tahtnud minna, kui selle kõrvalt mööda läksime.

Perenaine poputab toas ja magab koos minuga all korrusel. Täitsa imelik ;)

PULMAREIS

Mõtlesin, et panen selle teema ka kirja, et hiljem teaks ja oleks hea meenutada.
Sõitsime ära esmaspäeval. Alguses autoga Paldiskisse ja seal saime laevas perenaisega omaette kajuti. Sõit oli üsna pikk. Seda enam, et merel oli päris korralik torm. (10 plaanilist tundi + 3 tormi tundi) Püsti seista oli suhteliselt võimatu nii minul kui ka perenaisel. Ta küll mõned korrad jättis mu kajutisse ootama, aga üldiselt lebotasime terve selle pika loksumise kumbki oma asemel. Meie mõlema tasakaalukeskused on korras ja peale püstiseismisraskuse meil muid muresid ei tulnud. Oli tore nii pikalt koos olla.
Teisel pool merd sõitsime veel pikalt autoga. Oli juba ammu öö, kui me kusagil peatusime. Varsti tuli sinna ka Povel koos oma inimestega. Kuna oli öö ja kõik tahtsid juba magama keerata, siis ajasime oma asja ära ilma pikema sissejuhatuseta.
Siis sõtsime öömajja. See oli jälle väga tore koht. Majas oli meil perenaisega kahepeale oma tuba. See oli kajutist üks jagu suurem. Aga ma polnud nõus sinna üksi jääma. Seepärast pani perenaine mind ikka mõned korrad päevas autosse ka kinni. No hea küll, eks igaühel ole omi asju ajada.
Aga muidu oli see 5 päeva Rootsis päris mõnus. Sai perenaisega koos magada ja kolm korda päevas mööda metsasid pikalt-pikalt jalutamas käia. Nagu ma juba vist ennegi mainisin, oli Povel ka üsna talutav mees. Kohtusime temaga selle aja sees veel korra. Tal on täitsa ilus maja ja lahked inimesed.
Tagasi tulime aga suurema laevaga Stockholmist. See oli küll perenaisel väga halb valik :(
Kuna laev oli suur, pidi peale minema 1 tund enne ärasõitu. Mind pandi kusagile puuri ja perenaine kaduski. Puuris oli ka veekauss, aga ma ei suutnud juua. Ma ei osanud üldse midagi muud arvata, kui et saaks see ootamine juba mööda. Mingi aeg toodi mu kõrvalpuuri üks väike lapiline lontkõrv. No hea seegi, et kassi ei pandud! Ka see sõit loksutas meri laeva. Aga ma taluksin pigem kasvõi kolm korda suuremat tormi kui et oleksin võõras puuris ilma perenaiseta ja seinataguse spanjeliga.
Lõpuks ta siiski tuli (17,5 tundi!)!!!!
Ma olin nii rõõmus! Siis alles tundsin, et pole ammu joonud. Perenaine pakkus vett, ma jõin ja elu tundus jälle elamist väärt.
Laevalt maha ja esimese pissipeatuseni pidin ikkagi veel ootama. Tallinna sadamas pole ju kohta, kuhu pissilegi minna.
Kokkuvõttes siiski üks tore tormine reis!

POISTEST

Seoses pere loomisega ei saa muidugi üle ega ümber sellisest teemast nagu poisid. Ei saa siinkohal ütlemata jätta, et minu eelistused ei lange 100% kokku minu perenaise arvamusega, aga nagu ma juba eelmine kord mainisin, ma püüan talle meele järele olla. Mulle meeldivad ikka endast suuremad, vanemad ja enesekindlad isased. Mingil poisikesel pole absoluutselt mitte mingit lootust.
Üks kord viidi mind Rootsi, ühe üsna ilusa poisi juurde. Aga kombeid polnud sellel ilu-eedil ollagi. Liiga noor ja liiga innukas. Selline ei saanud minu kutsikate isaks saada. Ja ei saanudki.
Samal ajal käisin ma tegelikult kohtamas ka ühe kohaliku kutiga. Kes oli ju muidu täitsa kihvt, kuid austust tüdrukute suhtes oleks võinud rohkem olla. No seda Rootsi kõrvalepõiget ta mulle andeks ei andnudki ja nii see asi meil lörri läkski.
Mul on üks vahva poiss ka. Ta ei näe küll väga esinduslik välja (selline väike ja lapiline, saba püsti ja kõrvad lontis - mitte vastupidi, nagu oleks sobilik), aga temaga on alati väga lõbus. Muidugi ei kandideeri ta mulle kavaleriks, aga lihtsalt sõpru peab ju ikka ka olema.
Samuti on mul üks täiesti OK vend, kellega me tihti koos koolis ja muidu jooksmas käime. Tal on ainult üks probleem, ta ei luba mul metsas loomi taga ajada ega tema pulgast suuremaid pulki tassida. Kuna ta on tugevam, siis pole mul eriti võimalust. Vahel muidugi lipsan jalutuskäigul tema valvsa silma alt minema ja tagasi tulles saan alati noomituse, aga ega siis värske jälg ei või ühe noomituse pärast ajamata jääda ;) Ja venna puhul on ju arusaadav ning andeks antav, et ta oma õekese pärast muretseb :)
No ja siis on mul muidugi ka oma südamesõber. Ohh.. Aga kuna ta pole piisavalt heade omadustega inimeste jaoks, siis ei saa sellest asjast kunagi päriselt asja. Vot see on tore poiss! Iseloom nagu minulgi: ükski teine koer pole liiga hirmus, et ütelda, mida tast arvatakse. Aga süda on tal soe. Lapsi ja naisi hoiab. Eriti meeldivad talle minusugused kärtsud tüdrukud. Olen otsustanud, et oma parimale pojale panen tema austuseks nimeks Frodo.
Lõpuks pean loomulikult rääkima ka sellest poisist, kelle ma perenaise soovidele vastu tulles vastu võtsin. No ma ei tea, mida ta nendes Rootsi poistes pidevalt leiab! Et siis jälle rootslane. Sama ilus kui eelmine, aga omakorda vastu tulles minu soovidele vanem ja asjalikum. Ega tal tõesti viga polnud. Ma päris meeldisin talle ka. Inimesed räägivad, et tal on üsna head järglased: terved, ilusad ja hea iseloomuga. No loodame, et see nii saab ka minu kutsiakte puhul olema.
Selle esindusliku isase sugupuuga ja järglastega saate lähemalt tutvuda: http://www.pedigreedatabase.com/gsd/pedigree/435770.html

SISSEJUHATUS

TERE!

On tulnud aeg ennast maailmale tutvustada.
Mina olen Estrellest Dakota.
Sündinud märtsis 2003.
Ema - Estrellest Victory, isa: Estrellest Extasy.
Seega läbi ja lõhki kohalikku päritolu.
Estrellesti kenneliga saad tutvuda: http://www.estrellest.ee/

Mul on ka kaks õde ja kaks venda. Õel on tänaseks omakorda 10 poega-tütart ja ühel tema tütrel jälle omakorda 8 poega-tütart. Seega päris suur pere juba. Minu emal on olnud peale meid veel mitu pesakonda ja isa järglasi ei jõua enam kokku lugedagi. Minu sugupuud saad soovi korral lähemalt uurida: http://www.pedigreedatabase.com/gsd/pedigree/392034.html

Olen saanud korraliku hariduse, mida tõestavad minu koolitusraamatus märked KK1, KK2, KK3, PJK1, IPO1. Vahel käin ka võistlustel oma oskustega kelkimas.

Mul on igati tipp-topp väljanägemine, mida tõestavad mitmed diplomid ja karikad nii kohalikelt kui ka Soome erinäitustelt.

Kui nüüd keegi arvab, et ma üks igavene karjääri naine olen, siis nii see päris ka ei ole. Mulle meeldib ikka niisama ka süüa, magada ja käbidega mängida või metsloomi taga ajada.

Nüüd on plaanis ennast ka pereemana tõestada. Loa selleks annab mulle tähtis dokument nimega Körung, mis tunnistab mind Eesti I klassi aretusemaseks.

Ah jaa, peaaegu oleksin unustanud, mul on ka inimesed: mees, naine ja kaks poissi. Naine on minu karja juht. Ja on päris mõnus, kui ta meie kõigi jaoks kogu oma aja ja raha pühendab. Ma omalt poolt püüan talle ikka meelejärele ka olla.