Mõne päeva eest käis mul külas üks pisike musta-valgekirju putukas - jaapani chin, kes oli nagu isane koer, aga ei olnud ka. See koer on ennegi meil käinud, kuid siis on tal omad inimesed kaasas olnud ja meil pole lubatud olnud tutvust teha. Seekord tuli siis perenaine ise kusagilt koos selle koeraga ja tema oma inimesi polnudki.
Kui mulle pandi suukorv pähe ja rihm külge, siis sain aru, et midagi ebamugavat on toimumas. Kuna aga olin omas kodus, siis liialt ei muretsenud. Ja siis viidi mind välja, kus ka see pisike loom oli. See oli päris huvitav: lõhnas nagu isane koer, käitus nagu koer, aga välja ei näinud üldse mitte koera moodi. 
Kui perenaine aru sai, et olen vaid uudishimulik ja mitte kuri (no kuidas sa oled kuri sellise kirbu peale, kes pigem ise kardab), siis esialgu lasi ta mind rihmast lahti ja siis mõne aja pärast võttis ka suukorvi ära. Profülaktika mõttes tegin ikka talle mõned urrid ka ning sain, samuti profülaktika mõttes, perenaiselt selle eest rihmaga üle turja ka. 
Aga peale sellist esialgset tutvust läks juba lõbusamalt. Ta oli nimelt üsna mänguhimuline ja ajas mind meeleldi mööda hoovi taga. Kui mina teda üritasin taga ajad, siis kippus ta millegi pärast perenaise jalgade vahele peitu.
Haukuda oskas ta ka, kuigi see hääl, andke andeks, oli nagu mänguasja oma. Lausa piinlik möödujate ees, kes kuulsid minu aiast sellist peene häälega klähvimist ja nägid mind aias. Ma siis püüdsin mõne kahtlase mööduja peale ikka korralikku häält ka teha ja ühtlasi sellele jaapanlasele õpetada, kuidas aias valvatakse. Aga sellest õpetusest ta küll aru ei saanud. Tema haukus ikka ainult minu nina ees mulle näkku.
Kui ta oli ennast "soojaks" haukunud, siis julges tulla mulle lausa nina alla hüppama, põsest näksama ja käpaga äsama. Väga naljakas :) No ja kui mina omakorda püüdsin talle käpaga panna, siis arvas ta millegi pärast jälle, et parem on perenaise seljataha joosta.Ühe asja suutsin talle siiski selgeks õpetada - käbide püüdmise ja närimise. Alguses tahtis ta pidevalt minu käbisid ära võtta.
Teile kohe teadmiseks, et nii lahke ma ka ei olnud, et oleksin oma suust talle käbi loovutanud. Siis ma ikka urisesin ja lõksutasin hambaid ka. See lollike nagu sai korraks aru, et minu käbi ei saa, aga varsti üritas jälle. No ja kui ma liiga kurjaks sain, siis astus muidugi perenaine vahele ning edaspidi pidin oma käbi kaitsmiseks lihtsalt eemale minema. Siis otsiski ta omale ka oma käbi ja näris seda. 
Eks me väsisime pärast pikka jooksmist ja hüppamist (see pisike karvapall on muideks nagu kummipall - väga hea põrkevõimega) ikka ära ka ja keeled saime vesti peale ripakile. Mina väsisin isegi rohkem, sest kohe, kui olin pikali visanud, et veidi lõõtsutada, oli Taki (nii seda jaapanlast kutsutakse) kohal ja kippus mulle suhu, silma ja kõrva
ronima. Tema õues tegutsemisest ei loobunudki. Alles toas olevat terve ülejäänud õhtu, öö ja pool järgmisestki päevast lihtsalt maha maganud.Selline tore laiguline poiss-sõber mul siis juures. Loodame, et kohtume ja möllutame tulevikus veelgi. Äki õpetan ta ükskord isegi valvama...
Veel pilte näete minu albumist: http://picasaweb.google.com/Estrellest.Dakota/TakigaUes
