ÜKSINDA

Läkski ka Donar oma perenaisega koju ära. Tal saab kindlasti ilus ja huvitav elu olema. Igasugused muud koduloomad ja palju ruumi ning inimesi. Kahjuks läheb ta Lõuna-Eestisse ja me ei pruugi enam kohtuda, kuid teateid saame temast loodetavasti ikka. Eesti on ju väike.
Kõige õnnetum on aga minu väike Di-Di kõigi nende äraminekute pärast. Ta pole ju harjunud üksi olema. Ma püüan teda küll veidi lõbustada, kuid tema nutab ikka vendi-õdesid taga. No ja ta ju ka teab, et minuga väga mängida ei saa, sest ma olen ta alati ära ajanud. Eriti kurb oli ta peale perenaise tööleminekut, kui ta garaaži kinni pandi. Läbi märg hommikusest vihmast ja üdini õnnetu, jättis ta üsna südantlõhestava mulje. Tavaliselt sai ikka kedagi sabast sikutada ja kellegi kaissu magama minna, aga nüüd on ta täiesti üksi selles kivises ruumis. Perenaise lahkudes jäi ta vaeseke teisi kutsudes ulguma.
Aga küll ta õpib ka ootama ja kannatama ja üksi olema. Ta on ju saksa lambakoer! No ja tegelikult on ju temagi jaoks kusagil omanik olemas, kes tahab teda hoida ja hellitada ja kelelga koos lõbutseda. Ta peab oma omaniku lihtsalt ära ootama. Seniks õpib ta kodus minu perenaisega oma nime peale kohale tulema ja küsides silma vaatama ja ajaviiteks ka istu-lama ning muidugi saab ta meie kõigiga ka põllul käia jälge ajamas. Muide, seoses jäljega: Di-Di'st saab meil filmistaar. Üks Eesti tuntud koerasportlane ja koolitaja filmis temaga kutsikale jälje õpetamist, et saada omale näitlikku õppematerjali. No ja kes muu oleks paremini filmi sobinud, kui üks hakkaja blondiin? Ta sai oma rolliga loomupärase andekusega väga hästi hakkama. Tulevikus võite teda siis jäljeloengus staarina säramas näha. Loodame, et see polnud tema tähelennu lõpp, vaid ikka algus ja tema tulevane omanik on tubli ning ettevõtlik ja viib teda teistessegi huvitavatesse seiklustesse, millest me veel edaspidi kuulda saame.
Kui Sina tahaksid olla see blondiini jäägitult armastatud taltsutaja, juht ja õpetaja, siis kontakteeru mu perenaisega: mare.adermann@gmail.com või 5176608

KAKS JÄÄNUD

Täna läkski siis Dakar oma koju. Alguses püüdis küll vastu hakata ja tegi nägu, et tema valvab hea meelega seda maja ning magab selle maja trepil ja et tal on juba perenaine olemas, kuid see uus inimene jättis tõesti lahke mulje, nii et Dakar oli nõus tema süles rahunema ning sõbralik olema ja koos mindigi auto peale. Ega ta minust kaugele ei lähe. Sama rajoon. Ning perenaine on tal samuti hea, kogemustega saksa lambakoera pidaja. Dakari ootab ees üks veteraniealine sakslase härra. Kuulu järgi väga hea lapsehoidja. Loodetavasti saab Dakari elu olema rõõmus ning huvitav!
Seega on mul nüüd kodus veel kaks karvapalli. Donarile tullakse nädala lõpus või uuel nädalal järgi. Seniks oleks hea ka Di-Di'le oma inimene leida. Di-Di on mul ikka väga tragi tüdruk. Täna sai juba temaga koos mööda hoovi ringiratast joosta. Tema tegi näo, et ründab mind ja mina teginnäo, et kardan teda hirmsasti ning jooksen eest ära :D Siis on meil veel selline mäng, et ta üritab mult pulka ära võtta ja kui ma ei luba, siis hammustab mind sabast. Väga nutikas - ma ei saa korraga oma saba kaitsta ja käppadevahel olevat pulka. Selline tore ja sõbralik tüdruk. Peale selle veel imeliselt armas oma siidise näo ning karvaste kõrvadega. No ja südikusest temal juba puudu ei jää. Igal külalisel on esimesena püksisääres sikutamas. Ootame põnevusega asjaliku ja sama rõõmsa ning heatahtliku tulevase peremehe kontakte telefonile: 5176608 või e-mailile: mare.adermann@gmail.com
Ja saladuskatte all võin ütelda, et perenaine ei kuuleks: Kui oled tegija, siis saad tingida.
Meie album ka meie kahe kutiga kodus olemisest.
Ning Di-Di-le tegime omaette albumi, et saaksite teda segamatult imetleda ;)

1. JÄLG

Täna laoti meid kõiki auto peale - mind oma puuri ja kolm kodusolevat kutti omaette puuri. Sõitsime kõik koos põllule. Ka Devi, Delta ja Dosca olid oma uute peremeestega meiega ühinenud. Ja kutid said oma esimese jäljekogemuse põllu peal. Iga omanik tallus ühe ruudu, täitis selle kutsikale ettenähtud toiduga ja tõi kutsi ruutu. Kus on tallatud rohi, seal on toit - oli esimene õppetund, mille kõik läbisid. Kuna tegu on minu järeltulijatega, siis seda muret küll ei olnud, et nad toidust huvitatud poleks olnud. Olid täiesti tublid ja innukad toitu rohupealt otsides. Kõige tublimini tulid selle ülesandega toime Di-Di ja Donar. Nemad ei lasknud ennast millestki ümbritsevast häirida, vaid otsisid rahulikult ja põhjalikult rohu seest oma terakesi. Teised on mul veidi sellised ettevaatlikud. Võõras koht ja võõrad olud tegid ettevaatlikuks. Kippusid iga sahina ja nahina peale pead tõstma, kuid varsti harjusid ja otsisid oma toitu juba julgemalt.
Pärast tööd lasti kõik lahti põlluserva möllama. Esialgu võõristati üksteist ja autoalune tundus hea kindel koht olema, kuid ei jäänud sinna keegi liiga kauaks. Varsti juba joosti mööda märga põldu teineteist tagaajades ja möllutades ringi, kuni lõpuks igaüks oma omaniku juurde kippus ja nagu väsimuse märke hakkas näitama.
On tore näha, et kõik on oma uute omanikega hästi harjunud ja usaldavad ning hoiavad neid. See on hea koostöö alus.
Dosca sai omale peretütrelt hüüdnimeks Leedi. Seega, edaspidi siis Leedi.
Kui kõik jälle omadesse kodudesse laiali läksid, siis sain mina ka lõpuks nii jalutama kui ka põllule. Ma ei tea, kas mulle ainult tundub, või on mu jäljed kuidagi pikemaks ja nurgelisemaks ja vanemaks muutunud kui varem...
Minu kuttide põllupilte näete siit albumist.
No ja kui tekib keegi, kes tahaks proovida sakslase koolitamist, aga näitustest polegi nii väga huvitatud, siis võiks seda proovida vabalt koos Di-Di'ga. Tänane esimene kogemus jäljel oli talle küll väga positiivne ja paljulubav. Ning mine tea, äkki saab temaga ka ükspäev näitusele minna, sest "naised saunas" räägivad, et Saksamaalt tulla kord, mille järgi pikakarvaline polegi enam praak, vaid loetakse ka täieõiguslikuks sakslaseks. No ja minu Di-Di-l on ainult veidikene liiga karvased kõrvad.

JOOKSEV SEIS

Teate, olukord potentsiaalsete kutsikaomanikega muutub pidevalt ja on ikka väga kirju. Ma siis otsustasin, et hakkan siin jooksvalt informeerima, kes on vaba ja kes broneeritud ja kelle üle läbirääkimised käivad. Muidu mõni, kes sooviks just minu kutti omale koju viia, arvab ekslikult, et teda enam saadaval pole.
Inimesed on muidugi ettearvamatud. Täna üks, homme teine mõte ja ülehomme juba kolmas otsus. Kui meie ka niisugused oleksime, siis ei tuleks meie kooselust midagi välja. Õnneks oleme meie alati ühtmoodi truud ja lojaalsed, lehvigu meie peremehe tujud kuidas tahes.
Aga nüüd asja juurde:

KOLMAPÄEV

Donar - on juba väga pikka aega broneeritud, kuid uuel omanikul on septembri lõpuni asjatoimetusi, mis teda pole lubanud kutti koju viia. Siiani pole olnud ka põhjust arvata, et ta oma soovist loobub.
Dakar - on samuti väga pikka aega broneeritud, kuid temagi uus omanik on muude asjadega hõivatud ja tuleb (loodetavasti) sellele kutile järgi 21. septembril.
Diego - on vaba, kuigi teda on kordumatuid kordi küsitud ja mitmed jutud on pooleli, pole keegi veel ütelnud oma jah-sõna. Tema viga on see, et ta on liiga hea. Kahjuks ei taha inimesed omale mitte head koera, vaid pigem odavat. Pole oluline, millised eeldused tal on, vaid see, et tõutunnistusel on kirjas "saksa lambakoer" ja lepingus võimalikult väike hind. Ning ei mingeid lisatingimusi! Muidugi peab koera koolitama, seda tunnistab igaüks, aga teeks ikkagi pigem sellise kokkuleppe, kus koolitusnõuet ei oleks. Kahju! Selle kogemuse varal tunnen, et töötav mustaseljaline sakslane sureb välja, sest inimesed oma mugavuses suretavad ta välja. Jääbki ainult ilus. Hallo! On siin mõni, kes tahaks tõestada vastupidist? Kontakteerugu mu perenaisega ja tõestagu mustaseljaliste töövõimet koos minu Diegoga, et me kõik võiksime tema ja saksa lambakoera üle uhked olla.
Di-Di - oli väga pikka aega broneeritud, kuid uuel omanikul hakkas viimasel tunnil tuul tugevamalt puhuma ja ta loobus. Seega, see võrratu, imeliselt armas, tüdruk on täiesti vaba. Meie sülekoer, blondiin, kes aga teisalt on suurepärane võitleja ja sikutaja. Ja ei mingeid tingimusi, sest tegu on ju pikakarvalisega. Või äkki isegi pole pikakarvaline...Selline piiripealne karvapall, mida on täpselt näha peale karvavahetust.
Dritte - üks jutt pooleli on, aga ei mingeid seisukohti. Seega, hetkel vaba. Teate teda ju küll - vahva naaskel ja askeldaja. Sobiks igaühele, kes tunneb, et on aktiivne inimene, igasugusteks koerategevusteks. Tema läbini positiivne ja energiline hoiak on väga nakatavad. Ta on alati valmis midagi ette võtma. Temaga koos juba igav ei hakka.

Kontaktid siis endised: 5176608 ja mare.adermann@gmail.com

NELJAPÄEV

VAHELUGEMIST:
Poisid on mul siin vahepeal väga meheks kätte läinud. Dakar näiteks kargutab võimu märgiks teisi ja äsja leidsid ühe minu hästi peidetud mänguasja, mille eest Dakar nii kurjalt võitles, et vaatamata suurele uudishimule uue asja kohta, ei julgenud keegi seda Dakarilt ära võtta. See pole mingi kerge poiss tulevikus pidada. No ja Diego, tema sai täna hakkama sellega, et tõstis jalga! Kohe pikk piss oli ja terve selle aja kolme jala peal. Vot selline tegija juba.
Päeval said aga jälle porgandit. Igaühele tükk. Mulle ka. Aga kakluseks läks ikka, sest millegipärast tundub alati teise tükk ahvatlevam kui enda oma ja isegi minul tuldi suust ära võtma. Mina aga olen juba harjunud neile oma suust kõike loovutama. Dritte näitas seekord siin klassi ja pani pihta terve porgandi, mis oli tegelikult mulle mõeldud. Jooksis sellega teistel eest ära ja puges peitu oma hiiglasliku saagiga. Tegemist jagus igal juhul kõikidele hulgaks ajaks ja ninadele samuti tööd, sest lõpuks oli vaja kõik tükid hoovi pealt ülesse leida ja ära süüa.
Pildid kahe kuu albumis.

REEDE

DRITTE KODUS

Suur rõõm - täna õhtul läks Dritte oma perenaisega ära! Täpselt õige inimene tema jaoks. Me kõik juba tundsime teda, sest alates tittede sündimisest on ta meid päris mitu korda vaatamas käinud ja ikka mulle ka midagi head poetanud. Et Dritte ta südame röövib, ei olnud küll kohe selge, kuid...nii see läks. Mõlemad ühtviisi energilised ja rõõmsameelsed, peaksid nad tõesti hästi teineteisega sobima. Loodan, et neil on koos palju rõõmsaid hetki ning toredaid saavutusi.
DIEGO - pea-aegu koju minemas. Tema lugu on täiesti uskumatu, aga ma avaldan selle alles siis, kui ta tõesti sinna koju saab, kuhu ta algusest peale kuuluma pidi.

LAUPÄEV

DIEGO kodus.
Nagu ma juba enne kirjutasin, siis on Diegot väga-väga palju kordi küsitud, kuid alati mõtlema jäädud ja eitavalt vastatud või siis mõtlema jäädudki. Tegelikult oli Diego broneeritud esialgu ühele väga koerainimesele, sest ta oli esimene, kes soovi avaldas minu võrratust pesakonnast isast kutsikat saada. Kasvaski siis tilluke Diego selle teadmisega, et teda ootab suur tulevik inimese kõrval, kes juba sakslasest üht-teist teab ja oskab tahta nii näituste kui ka koolituse kohapealt. Siis aga ..."siiski ei saa võtta". Nii siis käidigi teda jälle ja jälle nii üksi kui tervete peredega vaatamas. Osasid kõnelusi peeti tema üle telefonitsi küll Soome küll meremehele küll teab kuhu ja kellele. Osasid kõnelusi peeti e-maili teel. Nii mõnigi läbirääkimine oli üsna lootustandev, kuid ei ühtegi konkreetset JAH-sõna. Ma juba hakkasin kartma, et ta jääbki siia minuga konkureerima. Kuni siis ühel reedesel pealelõunal oli seesama esimene inimene ootamatult meie aias, sest Diego oli ta hingerahu röövinud. Pugenud talle pähe ja ilmutas ennast nii unes kui ilmsi. Seega, ta enam ei võidelnud oma ja Diego saatusele vastu vaid andis sellele armastusele järgi ning tuligi selleks, et tuua rõõmusõnum - ta tahab Diego omale koju viia. Ning laupäeval ta läkski. Ja siis korraga tuli veel mitu teadet, et tahaks jah selle Diego võtta. Kuid kõikide nende jaoks oli juba pisut liiga hilja. Muidugi nad kurvastavad, sest nii kaua mõeldud "jah" on ikka südamest tulnud, aga Diego sai sellele, kelle jaoks teda Saksamaal tegemas käidi. Palju õnne ja edu neile ühiseks tulevikuks! P.S. Diego on nüüd alias Tiko.

Jooksev seis seega: 2 broneeritud isast: Dakar ja Donar ning üks täiesti vaba emane Di-Di.

HIRMU ÕPPETUNNID

Meil on kodus vahepeal jälle mitmesuguseid sündmusi olnud. Küll paremaid, küll halvemaid, kuid kindlasti kõik päris õpetlikud.
Esimene hea uudis on see, et esimesena sai oma peremehega koju minna Dosca. Igal pool kõige ees, nagu ikka. Kojumineku päeva hommikuks oli ta oma kõrvad juba pea-aegu püsti ajanud. Nägi ikka päris koer juba välja. Kuid Dosca ise polnud üldse vaimustuses, et ta peab võõra inimesega kusagile minema. Nagu ette aimates hoidis külalise saabudes eemale ja püüdis ka süles vastu hakata. Rumal loom! Tal on ju oma peremehega palju parem, kui siin minuga ühte perenaist jagades. Tulevane peremees jättis mulle küll igati sümpaatse mulje. Kuuldavasti on neil oma maja ehitus käsil ja kuigi esmalt läheb Dosca korterisse, siis tulevikus saab temast ikkagi õuekoer ja loodetavasti tubli valvur nii oma perele kui ka nende varale. Kuna ta ei läinud meist väga kaugele, siis loodetavasti kohtume veel. Usun, et tõelise sakslasena sai ta ruttu oma hirmust võõra ja tundmatu ees üle, ning on juba rõõmus oma inimeste üle.
Siis oli üks minu koolituslik möödalaskmine. Kui meile külalised tulevad, ja viimasel ajal käib neid väga tihti, siis on kogu see kari külalistel vastas ja hammustavad ning hüppavad. Kuna ma ju tean, et selline käitumine on keelatud, siis püüan ka oma kutte õpetada, et nii pole ilus. Paraku läksin ma korra oma õpetusega liiale ja hammustasin Devi natuke liiga kõvasti. Igal juhul karjus ta väga pikalt ja paaniliselt ning põgenes terrassi alla ning oli nõus sealt välja tulema alles peale külaliste lahkumist. Mul on väga kahju, kuid ta ei õppinud mitte seda, et külalisi ei tohi hammustada, vaid seda, et külaliste saabudes saab tema karistada. Mis tõi kaasa selle, et edaspidi alati, kui külalised saabusid, jooksid teised neid tervitama, kuid Devi põgenes terrassi alla ja veetis seal tunde, kuni küaliste lahkumiseni. Siis tuli alles välja ja oli jälle tema ise. Hea uudis on seoses Deviga aga see, et temagi sai nüüd omasse kodusse. Tahaks väga loota, et minu valeõpetus ei kandu edasi tema uutesse tingimustesse ja et ta alustab oma kodus siiski nö. puhta lehena kogemuste kogumist ja järelduste tegemist. Siit väga kasulik õppetund kõikidele õpetajatele: olge eriti hoolsad ja täpsed nii kiituses kui karistuses, sest õpilane ei pruugi põhjusi tagajärjega samamoodi seostada, nagu õpetaja seda teeb. Igal juhul on tal nüüd hea ja armastav pere, kus on lisaks inimestele ka tema poolvend, Frodo, teda hoidmas ja õpetamas. Loodan väga, et temast kasvab ilus ja uhke loom, nagu ta kodus olles lootust andis. Nemadki elavad meiekandis ja seega on lootust Devigi veel kohtuda.
Järgmine, uskumatu paanika, jama saabus neile koos minu suure sõbra Volliga. No ma tean, et tal pole suurem asi väljanägemine: väike ja jässakas, kõrvad lontis, saba püsti ja värvidest ka imelik, aga ta on täiesti hea loom. Suurepärane sõber (kui sa just tema toidule või joogile silma ei heida). Niisiis, saabus meile üle hulga aja külla Volli koos oma inimestega. Devi läks joonelt terrassi alla, kui värav käis, aga kui Volts sisse sai, siis algas teiste hulgas hirmus hädakisa ja põgenemine, nagu mingi eelajalooline koletis oleks saabunud. Lõpuks olid kõik terrassi all ja ikka veel karjusid. Kõik, peale Di-Di. Temal oli uudishimu hirmust suurem ja kuigi veidike vigisedes kannatas ta selle suure kahtlase kolli nuusutamise välja ning nuusutas vastugi. Siiski toibuti sellest ehmatusest kiiremini, kui Devi oma õppetunnist. Veidi aja pärast tuli välja Diego ja siis Dakar. Koos julgesid poisid juba ise minna Voltsi uudistama. Kui teised siis nägid, et see ehk polegi mingi ohtlik loom, kes saabus, siis tuli välja ka Dritte ja Donar ja lõpuks Delta. Aga kui uni peale kippus, siis oli siiski julgem magada seal, kuhu teised ei mahu - terrassi all. Seekord siis õpiti, et maailmas on peale inimeste ja saksa lambakoerte ja jaapani chinide ka teistsuguseid loomi, mis hoolimata hirmsale väljanägemisele ei pruugigi olla ohtlikud. Kahjuks oli perenaine oma hommikusel üritusel aparaadi tühjaks klõpsutanud ja ma ei saagi oma juttu illustreerida piltidega Voltsist koos minu kuttidega. Seega jääb teil üle vaid mu sõnu uskuda, kuid see võimalus on teil ju alati.
Sama päeva õhtul sai kodusse veel ka Delta. Teda ootab ees lausa kolm sakslast lisaks mitmetele inimestele. Kaks mustaseljalist vanemat looma ja üks must noor poiss. Loodame, et tal saab olema tore selles karjas. Samuti loodan teda tulevikus ka võistlustel ja näitustel näha. Selline tegija tirts sellises toredas loomasõprade peres peab kuidagi esile kerkima. Ja ega temagi minust väga kaugel ela. Ehk kohtume veel.
Täna on aga 2 kuud minu kuttide-muttide sünnist ja perenaine pani neile sellel puhul kaelarihmad kaela. Kuna neid on nüüd vähem ja igaüks läheb järjest enam omanäolisemaks, siis saab ehk ka ilma värvideta hakkama ja aru, kes on kes. Siiski, Dakar on endiselt sinise, Dritte roosa ja Donar rohelise rihmaga. Di-Di sai omale ilusa punase rihma ja Diego musta. No ja jälle näevad tiba koeramad välja kui enne nende paeltega.
Kui on veel huvilisi omanikeks hakkama, siis hetkel on neid kodus 5, kellest täiesti vaba on ainult Dritte. Ta pole enam sugugi teistega võrreldes pisike, aga sama energiline ringiaskeldaja ikkagi, ning ka väga ilus. Teiste üle perenaisel läbirääkimised käivad, ühed on justkui kindlamad ostjad kui teised, kuid inimesed on endiselt päris pika mõtlemisega. Ei teagi arvata, millal nad juba kõik kodudesse saavad, et asuda oma peremehi ja perenaisi teenima. Ja mina saaksin oma perenaise jälle tagasi omale. Kuigi ma olen nende kuttide ema ja soovin neile vaid parimat, siiski ei soovi ma nendega oma perenaist jagama jäädagi. Seega, kellel tekkis mõte mõni mu kutt-mutt omale koju viia, helistage või kirjutage: 5176608, mare.adermann@gmail.com
Meie kahe kuu pildid leiab albumist.

VALU

Nüüd oli siis kutsikatele tõsine test, kuidas nad valu ja pinget ning ahistamist taluvad. Ei suuda siinkohal juttu lõpuni rääkida, vaid pean etteruttavalt ütlema, et olen nendega rahul. Mõni oli tublim kui teine, aga päris lootusetut juhtumit ei ole. Muidugi olen mina neid ju pidevalt läbi väikese valu õpetanud ja ise on nad ka usinad üksteisele haiget tegema, aga nüüd siis olid inimesed need pahad.
Milles siis asi? Meil käidi kutse vaktsineerimas ja kiipimas.
Arsti saabudes kõik see mees magas. See oli päris hea stardipositsioon. Esimene, kes nõelte alla läks, oli Dosca. Tema esines väga hästi. Oli rahulik, veidi uudishimulik ja ei pannud pahaks ei süles hoidmist ega enda näppimist. Süstist ei teinud väljagi ja kiibi peale tegi väikese kriu. Mahapannes raputas ennast korra üle ja läks magas edasi.
Järgmine oli Dritte. Temaga nii libedasti ei läinud. Ta on ju igavene sahkerdis niigi. Tema alustas kohe sülle võttes siplemsit. Ei meeldinud talle ei kinnihoidmine ega näppimine. Vingerdas ja vingus ja pusserdas ning tahtis ainult vabaks saada. No aga muidugi ei saanud. Minu perenaisega ei tasu jõudu proovida. Ta ju saab alati enda tahtmise. Siis rahunes korraks maha ja vaatas, et asi nii hull polegi. Süsti peale aga üritas jälle täiest jõust pääseda. No aga ikka ei saanud. Pidi ka kiibi üle elama. Kui ta lõpuks maha pandi, siis ma läksin ja karistasin teda, et ta nii mõistmatult oli käitunud. Minu meelest on perenaine nendega liiga leebe. Aga see selleks. Küllap ta ikka teab, mida teeb või tegemata jätab. Pole minu asi tema meetodites kahelda.
Järgmine oli Devi. Dritte kisa oli muidugi teised juba veidi närviliseks teinud. Seda oli näha ka Devi haigutamisest, kui perenaine ta sülle võttis. Aga ta püüdis säilitada kindlat meelt ja rahulikkust. Lasi ennast vaadata ja kuulata ja isegi süsti ära teha, aga siis vist hakkas väike kibe kohale jõudma ja ta tahtis nüüd maha minna. Siputas kõigest jõust ja püüdis kurja häält teha. Siis tuli inimeste poolt veidike jõu võtteid rakendada, et ka kiip naha vahele lükata. Kui ta jälle maha oli rahunenud, sai temagi maha ja ka sellest väikesest šokist üle. Avaldas perenaisele tema ülemvõimu kohta tunnustust.
Järgmiseks oli Delta kord. Ta isegi üllatas mind, et oli süles nii rahulik kogu kuulamise-vaatamise ja süstimise aja. Aga kibe jõudis kohale just siis, kui arst kiibi nõela sisse hakkas torkama. Ja ta hakkas elu eest rabelema, mis lõppes sellega, et arst oleks äärepealt ennast ära kiipinud, torgates nahavoldist läbi omale sõrme. Veri voolas, arsti oma, ja Delta karjus nii jubeda häälega, nagu oleks tema viimne päev tõesti saabunud. Päris hull oli seda kuulata. Kõik teised tulid ka juurde ninad pikal vaatama, et mida see Delta kisendab. Ausalt öelda muutusin minagi veidi murelikuks, et äkki tehakse temaga ikka midagi teisiti või valesti, et ta sellist häält peab tegema. Aga no kiip oli ju vaja ikkagi ära panna. Veidike hingetõmmet ja rahunemist, ning uuel katsel asi õnnestuski.
Siis oli Di-Di. Tema püüdis kogu aeg teha sellist nunnu nägu, et teda rahule jäetaks. Üritas küll ka kisa ja vingerdamisega vastu hakata, kuid kui aru sai, et sellest abi pole, siis hakkas pugema. No peale Deltat oli tema siiski üsna tubli. Ta nagu ei saanud arugi, miks me teda siis niimoodi kiusasime.
Siis oli Diego kord. No sel poisil on ikka kõva iseloom. Mulle tuli teda vaadates oma vaktsineerimine ja tätoveerimine meelde. Vastuhakkamisega süles olemisele ja kinnihoidmisele oli nii palju tegemist, et süst ja kiibi augu torkamine vahepeal jäid lausa märkamata. Harjus temagi selle olukorraga ja kui arst pärast munade otsimiseks enda kätte ta võttis, siis oli võitlus juba möödas. Kannatas selle näppimise juba üsna ok välja.
Siis Dakar. No see oli super! Ta suhtus kõigesse nii stoiliselt, et kogu see tsirkus oli väärt vaid väikest möhhi kiibi nõela torkel. Aga ei mingit siputamist. Ta vaatas juba enne teisi sellise arusaamatu näeoga, et mitte ei mõistnud, mida nad tuututavad. Ma küll tasapisi mõtlesin, et eks näe, mida ta ise teeb, kui tema kord on, aga ei midagi. Absoluutselt mitte midagi! Küll on tubli poiss!
Viimasena läks siis Donar. No see oli ka päris hirmus. Delta moodi sureva sea häält ta küll ei teinud, kuid karjus päris kurjalt ja nõudlikult ning korra lõi vingerdades isegi hambad perenaise käsivarde. Loomulikult ei olnud ka tema vastuhakk tulemuslik ja temagi sai kuulatud, vaadatud, süstitud ja kiibitud. Teised vaatasid seda Donari etteastet juba rahulikult pealt. Sisemas omaette muiates tema jõupingutuste üle vastu hakata.
Lõpuks olid kõik 8 oma sutsud kätte saanud ning pöördusid tagasi oma igapäevaste askelduste juurde. Keegi igal juhul viha ei pidanud ega perenaist selle eest kartma ei hakanud. Ka arstitädiga oleksid meeleldi pärast kaasa läinud. Et siis kokkuvõtteks julgen arvata, et nad talusid oma kohustuslikke vintsutusi väga hästi. Vastuhakk oli selline, nagu keegi arvas ja oskas, aga taastumine oli kiire ja jälgedeta.
Järgmisel päeval olid kõik endised. Elektroonilised vidinad turjas olid unustatud ja vaktsiin kellegi tuju ega tervist polnud rikkunud. Loodame, et nüüd saab mõne neist ikka koju ka. Muidu armuvad minu perenaisesse liiga ära.
Pildid sellest sündmusest leiad minu uuest albumist.

VÕITLUS

7. ja 8. elunädala arengut iseloomustab kõige paremini sõna "võitlus". Pidevalt ja kõige eest. Nad on juba niipalju suuremaks kasvanud, et suudavad ennast märkimisväärselt kiiresti liigutada. Sellega seoses jooksevad nad päris palju: möllavad ja ajavad üksteist taga. Kõige selle toimetamise taga on aga ikkagi pidev võitlus oma positsiooni või omandi eest.
Näiteks andis perenaine neile porgandit. Jagus igaühele, aga ikkagi läks üksteiselt äravõtmiseks ja oma porgandi kaitsmiseks. No esimesel korral olid nad nii totud, et ei osanud sellest porgandist kohe midagi arvata. Siis sain mina enamuse porganditest omale. Ainult Doscal oli nii palju nutti, et läks oma porgandiga teistest eemale ja siis hakkas mõtlema, mida sellega peale hakata. Donar aga porgandist ei hoolinudki, kuid talle väga meeldis teistelt porgandit ära võtta. Saanud teise porgandi endale, jättis ta selle jälle maha ja läks järgmisega katsetama. No mina sain siis selle mahajäetud porgandi ära süüa.
Kord andis perenaine neile jälleg õuna. Kuna aga õunad olid suured, siis saigi õunu vähem kui kutsikaid, mis omakorda muidugi põhjustas võitlemise, kes saab omale. Seekord oli Dakar see, kes võttis suure õuna oma sügavasse ja tugevasse haardesse, jooksis veidi Donaril eest ära ja lõpuks lahendas terve õuna üksinda ära. Teised siiski jagasid puruks näritud õuna palakesi omavahel ja muidugi pudenes midagi ka mulle, sest tegelikult olen ma ju ikkagi neist kiirem ja osavam ning näpsasin õunatüki momentaalselt, kui mõni kusagil ilma omanikuta jäi.
Veel võideldakse pulkade ja käbide ja oksakeste pärast. Ikka on nii, et üks leiab midagi head närimiseks ja teine arvab, et võiks selle esimese hammaste vahelt kätte saada. Siis käib igavene tants ja tagaajamine mööda õue ja ümber puude-põõsaste.
Veel võideldakse oma positsiooni pärast. Nagu juba kunagi ennem, kui Dakar ei lubanud teistel trepi ülemisele astmele tulla, siis nüüd kaitstakse oma kohta rohelise padja peal või terrassi all või kuudis. Hirmsa lõrina ja koledate nägudega püütakse oma positsiooni hoida. Mõnikord edukalt, mõnikord kaotades. Väga head harjutused iseseisvaks eluks igal juhul!
Nende omavahelisel suhtlusel hakkavad tekkima seltskonnad, kes meelsamini kellega koos askeldab. Näiteks lubab Dakar enda kõrvale ilma võitluseta ainult Doscat. Dosca jällegi sallib Di-Di'd. Dakar ja Dosca on üldse sarnased. Mõlemad sellised iseseisvad ja iseteadlikud. Isegi välimuselt on nad sarnased. Di-Di hoiab Dosca ligi ilmselt autoriteedi pärast. Teine kolmik on Diego, Devi ja Delta. Diego ja Devi käivad tihti koos ja ka kaklevad tihti. Näiteks kaitsesid nad koos kuuti teiste eest. Kuniks tuli Delta ja siis Devi ja Delta koos hoopis Diego välja ajasid. Et siis Delta on see, kes rohkem Devi külje alla hoiab. Donari ja Dritte kohta ei saa küll praegu ütelda, et nad kellegagi nii väga kampa lööks. Nemad püüavad kõikidega suhelda ja samas ka oma asja ajada. Dritte on endiselt nagu väike välk - hetk siin ja teine hetk juba seal, praegu tegeleb ühe asjaga, aga tegelikult juba teisega ning hetke pärast on tal juba kolmas asi käsil.
Minagi saan nendega järjest enam mängida. Neil on vahel minuga seoses juba ka muid mõtteid peale tissimise ja nii saame näiteks ühist asja sikutada või saan neid kutsuda omalt pulka ära võtma või niisama nakitsema ja vahel ka näiteks tukume koos.
Seega kasvavad ja arenevad täiesti plaanipäraselt. Ainult omanike leidmine pole päris plaanipäraselt läinud. Kahjuks on väga palju neid, kes oma plaane ringi on mõtelnud ja koeravõtmise siiski edasi lükanud. Tõesti kahju, sest järgmisel aastal nad sellist koera enam ei saa. Minu kutid on ju kordumatud. See üks ja ainus, nüüd või mitte iialgi. Risk ja võit käivad ikka käsikäes. Seega, ootan endiselt julgeid ja teotahtelisi inimesi oma kutsikatele peremeesteks. Helistage 5176608 või kirjutage mu perenaisele: mare.adermann@gmail.com
Meie kahe viimase nädala pildid ka eraldi albumis.