Täna, 15. päeval, käisid meil jälle külalised - lastega. No ja Dosca võttis ette põhjaliku hukumise ühe lapse peale, kes pessa läks. Istus maha ja kohe haukus päris pikalt selle lapse poole, kes tundus talle ilmselt võõra vallutajana. Last see aga sugugi ei heidutanud.
Otse vastupidi, talle hakkas Dosca kohe hirmsasti meeldima.Dosca läheb ka järjest vaimust tugevamaks. Talle pole nimelt mingi probleem magada üksi, kus juhtub, samal ajal, kui teised otsivad ikka venda-õde, kellega seljad vastamisi panna või kellele nina kaissu pista.
Eraldi tahaksin mainida jälle ka oma printsess Dritte ilusat käimismaneeri. Ta ei torma, sest tormates lähevad jalad risti ja sa kukud näotult külili. Tema astub hästi ettevaatlikult ja väljapeetult, et säilitada tasakaalu ja väärikust. Väga ilus kõnnak!
Üldiselt on neil hetkel esijalad tugevamad kui tagajalad. Seepärast ongi lihtsam istuda ja kiirustades ei tule tagumised jalad esimestele võrdselt järele ja see põhjustabki kukkumise. Aga nad treenivad ennast tublisti ja küllap juba vasti jooksevad päris võrdselt tugevatel jalgadel ringi.
16. päev
Dritte tegi õhtul hea avalduse. Peale sööki, kui kõik magama jäid, üldiselt sinna, kuhu tissist kukkusid, tahtis tema veidi midagi muud teha. Alguses pani oma nina Dosca nina vastu ja lakkus seda. Dosca lakkus veidike laisalt vastu. Siis ajas ennast istukile ja äsas Doscat mitu korda käpaga üle turja, kuid Dosca ei teinud sellest teist nägugi. Siis ronis Doscale kõigi nelja jalaga selga, aga kui too sellestki välja ei teinud, siis keeras ennast ka jälle rivi keskele magama. Väga tubli! Temast ma poleks seda küll oodanud.17. päev
Minu õpetused on järgimist leidnud.
Nii mõnigi üritab juba teisi ninast hammustada. Täna oli selles harjutuses kõige usinam Diego. Muudkui treenis nii Dosca kui ka Donari peal ja kui perenaine nende juurde pessa läks ja oma käega vahele segas, siis hammustas Diego isegi kätt ja viskas selili ning udjas ka käpaga. Huvitav, et just pisematel on enne tärganud huvi liikuvamate teemade suhtes.No aga "pisike" ei saa hästi enam kellegi kohta öelda, sest täna mahtusid nad pesa koristamise ajaks vaevu kasti ära.
18.päev
Tore! Lisaks magamisele ja söömisele, mis muidugi endiselt enamuse nende muttide ajast täidab, on nad hakanud nüüd kõik üksteisega suhtlema. Ikka nii, et lõugadega teisel ninast või kõrvast või seljast või kõhust või mõnest muust ettejuhtuvast kohast kinni ja nii siis nahistatakse üksteise võidu.
Donar oli koguni nii julge, et võttis perenaise püksisäärest ja sikutas seda. Üldiselt on perenaine Dakari suur lemmik. Ma saan tast täiesti aru. Ma olen täiesti veendunud, et ta on minu parim inimene ja muidugi on ta seda ka minu kutsikatele. Vähemalt niikaua, kuniks need meie kodus kasvavad. Et siis Dakar poeb meeleldi perenaisele külje alla ja veel parema meelega talle sülle, et siis seal veidike sõrmi lätsutada ja mõnusalt uinuda.
Hambaid neil küll veel ei ole. Ainult tunda läbi igemete mügarikke, aga teravust veel pole. Väga hea, sest ega ma muidu ei lubaks neil ennast silmast ja kõrvast ja ninast sikutada nagu nad seda praegu teevad.Meil käisid täna jälle fännid külas muttisid väntsutamas. Dosca võlus kohe ühe naise oma suuruse ja tugevus ja enesekindlusega ära. Ta on ennegi külalistele silma jäänud. On kohe selliseks liidriks kasvanud. Vähemalt hetkel.
No ja Diego ning Dritte suudavad ikka veel täielikke ingli nägusid teha ja absoluutselt nunnusid poose võtta. Ja see kõik ei takista neil möödaminnes kedagi "hammustamast".
Devi jällegi tundub olevat selline "suurilma daam". Ta nimelt poseerib kaamerale meeleldi. Samal ajal, kui teiste tabamiseks peab mitmeid pilte tegema, ootab tema kannatlikult, kuniks aparaat ennast sätib ja temast pildi ära teeb.
19.päev
Tänase päeva juhtmõte on ISESEISVUS. Hommikul kohe algas sellega, et mutid sebisid täiesti ise ja vaikselt ja asjalikult pesas ringi. Avastasid oma maailma ja üksteist. Ja ei mingit kisa tühja kõhu pärast ja ei mingit magamist. Muidu on pesas liikumapanevaks jõuks olnud ikka minu saabumine. Siis antakse häirekella ja läheb liikumiseks lahti, aga näe, nüüd juba hakkavad ka ilma minuta liikuma.
Õhtul tegi Dosca imetlusväärse liigutuse: Dritte oli sattunud kuidagi katla taha nurka ja tundis ennast ilmselt väga üksi ning eksinuna, sest ta hakkas seal ulguma. Selle peale läks Dosca tema juurde, pani talle pea õlale ja siis jäidki sedasi kahekesi seal nurgas magama. Tõeline juht! Tunneb vastutust.
20.päev
Tänane päev algas jälle uue üllatusega. Läksin perenaisega koos pessa ja viskasin peale kerget koristamist külili, aga nii mõnigi ei teinudki minust välja. Kes jäi edasi magama, kes hakkas omavahel nagelema. Lõpuks olid poisid söömas, aga plikad tegelesid omade asjadega. Devi võrgutas perenaist, teda hommikumantli hõlmast sikutades ja siis sai ka talle sülle, kus muidugi väga mõnusalt magama jäi.Poistel kõhud täis, pidin plikasid ükshaaval äratama, et nemadki kõhud täis saaks.
21. päev - kolm nädalat täis.
Hommikune uudis oli - HAMBAD - kõikidel on hambad lõikunud. Mitte veel sellised väljakannatamatud nõelad, aga siiski täiesti olemas ja teravad. Õhtul tõi perenaine meile kõigile ussirohtu ja liha. No mina olen rohuvõtmises juba vana kala. Ma tean, et neelan tableti alla ja saan midagi head peale. No tegelikult täitsa kannatab nii neid rohtusid võtta. Aga muttidele oli esimene kord rohtu võtta. Pean tunnistama, et nad said sellega päris kenasti hakkama. Ainult Dakar püüdis mitu korda oma tabletikillukese suunurgast välja poetada. Teised neelasid alla ja matsutasid pealegi. Ei saanud nagu väga arugi, mis toimus. Ja siis anti neilegi midagi head peale. Nad polnud ju elus mitte midagi peale piima saanud ja nüüd ootas neid värske hakkliha. Alguses anti igaühele näpu vahelt tutvustuseks, aga tegu on siiski kiskjatega, keda ei pea õpetama, et liha on söömiseks ja maitseb hästi. Varsti oli lihapaki ümber selline tunglemine ja elu eest võitlemine, nagu oleks tõesti tegu elu ja surma küsimusega. No aga kõige üllatavam oli Dritte. Ta läks nii pöördesse ja kaotas kogu oma printsessi väärikuse, nagu oleks alles praegu elus esimest korda süüa saanud. Ta pressis kõik suuremad laiali ja vajus ise kogu kehaga pakki. Kui perenaine ta eemale tõstis, et ta liiga palju ei sööks, oli ta välgu kiirusel jälle paki juures tagasi ja end õdede-vendade vahelt läbi surunud ning õgis. Ega ta pole ju muidu ka väga mökutis olnud, aga sellist hasarti ja rünnakut pole ma tema puhul veel enne täheldanud. Ega see õgimine talle väga hästi ei lõppenud. Kui liha oli kamba peale otsa saadud, millele tegelikult ei kulunudki kuigi palju aega, siis hakkas Drittel paha. Peale mõnesid kordi oksendamisi oli siiski liigne liha kõhust välja saadud (ma sõin selle ülejäägi meeleldi ära) ja ta jäi magama, nagu kõik teisedki. Välja arvatud Di-Di, kes oli täiesti veendunud, et tema peab veel tissida ka saama. No ma siis andsin talle piima. Tema aga esines jälle täieliku paanikaosakonna juhatajana: vingus ja vigises ja sahmis ühe tissi juurest teise juurde, nagu oleks hirmus palju segajaid ja konkurente, kuigi oli tegelikult täiesti üksi söömas. No lõpuks jäi temagi magama.
Järgmiseks hommikuks olid kõik jälle rivis ja rõõmsad ja energilised. Vastupidiselt perenaise hirmule polnud kellelgi isegi mitte kõht lahti. Tore, et nad nüüd muud ka sööma hakkavad, sest mul läkski juba veidike raskeks neile piisavalt piima produtseerida. Sellel kolmandal elunädalal muutusid nad ju jalule tõusmisega palju liikuvamaks ja sellega seoses kulus rohkem energiat. Mõni nägi vahepeal juba päris kõhna välja. Nüüd loodetavasti hakkavad jälle kosuma ja võivad rahus oma toimetamisi jätkata.
Kahjuks ei saanud perenaine nende esimest päris söömaaega pildile, sest kõik toimus nii kiiresti ja nii suure sahmimisega, et polnud võimalik aparaati sättida. Küllap järgmine kord. Aga Drittele ei tohi küll edaspidi ühisest nõust süüa anda. Ta sööb ennast niimoodi lõhki. Sellise toidumotivatsiooniga loomale palun ma eraldi valmismõõdetud portsu ja teiste söögile ligipääsu tõkestamist! (Küll talle saab olema lihtne jälge õpetada...)
Pilte meie kolmandast nädalast näete kolmanda nädala albumist.
1 kommentaar:
Postita kommentaar