teisipäev, 21. juuli 2009

2. NÄDAL

Kuna nädal on nii väikeste koerte puhul pikk aeg, siis panen selle nädala alla oma igapäevased tähelepnekud ja mõtted. Muidu on nädala lõpuks need juba lootusetult vanad.
Seega, 8. päev:
Dosca on üks super mutt. Ta on peale vaadates kõikidest teistest suurem. Mitte mingil juhul ei arvaks, et tegu on emase loomaga. Samas kipub ta teistest rohkem hädaldama. Mitte et kisaks, aga vigiseb. Pidevalt, kui on üleval, siis ka vigiseb. Nii süües, kui käies.
Neil on silmad juba pea-aegu avanemas. Silmad pole enam sugugi kõvasti kokku pressitud ja on näha nende imeilusad pikad ripsmed.
Perenaine lõikas nende teravad küüned ära. Aitähh talle, kuid värskelt lõigatuna on need veelgi teravamad :(
Kehakujult jagunevad mu kutid kaheks: ümaramad ja pikemad. Ümaramad on Dritte, Dosca, Dakar ja teised kõik on pikemad.
Diego on ikka veel nii väike, aga ta on ütlemata tragi ja väga ilus :) Tal on ka teistest tugevam "haare" - teda juba tissi otsast lahti ei lükka.
Nad on juba nii osavad sööjad, et saavad kätte ka mõned alumise rea tissid, moodustades söögi ajal tõelise külakuhja.
Kui nende pead kehaga võrreldes nii suured ja rasked poleks, seisaksid nad juba jalgadel.
9. päev
No mis ma oskan ütelda, Dosca on ikka tõeline Big Mama - näib kõikidest teistest suurem ja jõulisem, kuigi ta ise vist ei tea seda, et tal mingi eelis on, sest tissile trügides on vaja ikka hädaldada ka, nagu talle liiga tehtaks. Tegelikult on ta ise see, kes nõrgemad massiga välja lükkab ja ise sööma asub.
Samas kategoorias on ka Dakar. Võimas pea ja suur kere. Loomult soliidne, aga jõuline.
Minu väike printsess Dritte on aga tõeline südamete murdja. Perenaisel käis täna külaline, kes ta printsessiks nimetaski. Väike, aga tubli. Tal on silmad juba pea-aegu lahti. Laugude vahelt on pool millimeetrit läikivat silma näha. Kellelgi teisel veel ei ole.
Püstiupitamises on nad juba palju tublimad, kui eile. Mõni suudab isegi sekundi murdosa kõikidel jalgadel seista. Eriti tragi on selles osas Delta.
Mina ise olen aga nii näljane, nagu ma veel kunagi pole olnud. Perenaine annab mulle neli korda päevas suure topsitäie rammusat kutsikatoitu, aga mina tahaksin muudkui veel ja veel. Ning samuti on mul meeletu soov jälle trenni teha. Kui tore see on, kui mulle mõni käsk antakse ja selle täitmise eest lendab mõni pall või käbi. Ma tunnen ennast siis kohe noore ja tugevana... No jah, ühepäevastele IPO võistlustele just veel ei kipuks, aga midagi võiks juba teha küll.
10. päev
Öö jooksul on Di-Di'l samuti silmad laskeavadeks muutunud ja Dritte näeb välja nagu väike hiinlane :)
Perenaine tegi täna hommikul nõrgematele privaat-toitmist. Tõstis teised kasti ja pani sööma Dritte, Diego ja Doanri. No need kaks poissi ei suutnud kolme tissiga ka rahulikult süüa. Ikka oli vaja iga minuti tagant kakelda ja tisse ringi jagada. Mõni ime siis, et nad kõikide seltskonnas ilma jäävad. Dritte oli küll tubli - selle tissi, mis ta sai, sealt sõi ennast ka täis.
Hoomikupoolikul said nad veel ka kaalutud. Dritte on nüüd kõige kergem, vaid 740 g. Diego on mööda läinud ja eelviimasel kohal 810 grammiga. Kaks raskemat on Dosca 938 g ja Di-Di 935 g. Millest see Di-Di kaal küll tuleb, ei oska arvata, sest peale vaadates ta just eriti suur ei tundu.
Tited saavad juba oma hädade tegemisega edukalt ise hakkama, mis tähendab, et nende järelt on palju keerulisem koristada. Kui ma pessa lähen, hakkab kohe hirmus sagimine ja veidi aja pärast kõik lainetab. Keda sa seal koristad, kui kõik koos pissivad!
Õhtuks oli ka Deltal ja Devil juba laugude vahelt silma sädelemas näha.
11. päev
No tänaseks õhtuks on siis kõikidel silmad juba laugude vahelt välkumas. Drittel on aga silmade osas hiiglaslik edumaa. Ta on teiste kõrval juba lausa koer oma "suurte" silmadega.
Aga käimise osas on kõikidel juba märgata edusamme. Delta ja Di-Di on selles kõige tublimad ja ajavad ennast lausa mitmeks sekundiks kõigi nelja jala peale.
12. päev
See päev oli mu tibudele lausa hüppeline. Nad kõik suudavad juba oma pead õhus hoida, millest omakorda tuleneb, et nad suudavad ka jalgadele tõusta ja isegi käia ning istuda. Käimine pole muidugi selline, nagu me harjunud oleme, et kohe traaviks, aga paar taaruvat sammu harkisjalu juba tuleb. Siis vajuvad jälle jalad laiali või toimub küljerull. Peab aga tunnistama, et selliste "kõrgetel jalgadel" tehtud sammudega suudavad nad palju kiiremini liikuda ning mul on palju raskem leida pesas kohta, kuhu heita, sest nad jõuavad juba päris kiiresti minuni. No ja Devi juba tahtis minna üle pesakasti ääre uudistama. Üks jalg oli juba koos peaga üle ääre. Loodan, et perenaine muudab meie koduseid tingimusi ja nad siiski ei pääse terve maja peale laiali jooksma. Ja ka kõrvad on neil nüüd kõikidel pea küljest lahti ning õigetpidi pöördunud. Seega võib ütelda, et peale tänast päeva näevad nad juba üsna koerte moodi välja.
13. ja 14. päev
Perenaine otsustas meid maha jätta. Läheb hommikul ära ja tuleb alles õhtul tagasi. Väga inetu temast, sest nüüd, kui mu mutikesed on juba aktiivsemad, on mul ju nendega palju raskem, kui enne. No igal juhul on nad juba päris head jalgadele upitajad ja silmad hakkavad ka juba nägema. Delta on kindlalt kõige parem käija, aga Dosca on kõige parem ronija. Kui kõik sööma tulevad, siis armastab Dosca alati kuhja otsa ronida ning siis sealt kõhu alla kaevuda. See ronimine lõppes sellega, et kui meie köögis oma söömaaja lõpetasime ja esiku poole läksime, siis oli Dosca meil juba pooles esikus vastas! No selle peale korraldati meie pesa ümber. Kuna väike pesakast enam neid ei pea, siis see võeti hoopis ära, ning meie saime omale kogu toa. Uksel on küll tõke ees, aga mina saan sealt kerge vaevaga üle hüpata. Kutsikatele on see muidugi hetkel pisut kõle, aga eks nad siis magavad üksteise kaisus. Minul on igal juhul meeldivalt palju ruumi. Ei pea enam nii väga muretsema, et kellelegi peale heidan.
Dosca oli esimene, kes märkas, et ma olen ka koer, mitte ainult piima-auto ja tuli minuga nina alla suhtlema. Väga tubli tüdruk!
Selle nädalaga on nad kõik kõvasti kasvanud. Ei taha enam kuidagi korraga kõhu alla ära mahtuda. Igal juhul peavad kahte kihti võtma. No ja manööverpind mänguasjade kastis on ka juba pea-aegu neid täis, kui kõik kastis on. Tore! Nad peavadki ju lõpuks suurteks koerteks kasvama.
Pilte meie teise nädala kasvamisest vaata aga jälle albumist.

Kommentaare ei ole: