ESIMENE NÄDAL

Esimene nädal on nüüd täis. Pean muidugi ütlema, et midagi väga mõnusat pole see olnud. Mul on ju 8 kutsikat, aga tisse on ühel küljel 5 ning teisel 4. Arvake ära, kuidas mahuvad kõik korraga sööma! Õige vastus on, et ei mahugi! Alati on keegi see, kes jääb ilma. Loomulikult ta siis karjub ja sahmib ja püüab kedagi tissi otsast lahti vingerdada. Parim võte on ennast kõhu äärest teiste peade juurest läbi suruda, et nii mõni tissi otsast lahti venitada. Seega on iga söögikord üks paras draama ja võitlus. No ja siis veel see sisemine värk. Iga kord, kui tited piima lahti tõmbavad, hakkab kõht omakorda väiksemaks tõmbama ja see on valus. Seega, kui saaks, siis ma neid ei toidakski, sest ma ei taha haiget saada. No aga ei saa ju! Söötmiseks ja pesemiseks pole neil ju peale minu kedagi. Õnneks on minul perenaine! Kui ta kodus on, mida ta enamasti on, siis ma pigem valvan teda ja tittesid toitmas käime koos. Tema siis muretseb, et väiksemad ja nõrgemad kõige enne kohale jõuaksid. Muidugi ei tähenda see alati, et nad ka kindlasti kõhu täis saavad süüa, sest tugevamad ja suuremad võivad nad lihtsalt eest lükata, kui nemad kohale jõuavad. Parim söömise positsioon on muideks rinna eest kaenla alla pugeda. Sealt ei pääse keegi sind eest lükkama. Aga ma arvan, et selline pidev konkurents tuleb nende üldisele arengule ainult kasuks.
Esimese nädala tegevused on neil olnud söömine, magamine, kisamine ja liikumine.
Nende kiituseks peab ütlema, et liigset kisa ei tee keegi. Alguses püütakse ikka vaikselt hakkama saada ja punnitada. Alles siis, kui tõesti enam ise väljapääsu ei leia, läheb hädaldamine lahti. No ja karjuda nad oskavad, nagu sakslasele kohane, on iga hädakisa selline, et selle suhtes ei saa keegi külmaks jääda.
Ka nende liikumiskiirust peab ainult kiitma. On lausa uskumatu, millise kiirusega nad suudavad liikuda, arvestades asjaolu, et nende jalad ju ei kanna, vaid nad peavad ainult tõmmates ja lükates hakkama saama. Nad on aga nii head edasinügijad ja suudavad ennast juba pea-aegu esialgadele püsti ajada, et tihti lõpeb nende ponnistus üle külje veeremisega. Või tegelikult ei lõpe, vaid teekond koosnebki mitmetest vahepealsetest rullidest sirgete lõikude vahele. Päris lõbus on neid niimoodi "jooksmas" vaadata.
Magamises on nad samuti tublid. Ikka südamest. Samas võtavad läbi une erinevaid poose ja nunnutavad täiega. Pole midagi armsamat, kui magav titt! Lisan siia ühe näidise "kujundmagamisest".
Söömise kohapealt on muidugi igaüks tema ise. Mõni sööb alati ja palju, mõni mitte alati ja vähe. Mis te arvate, kes võiks olla parim kaalu koguja? Te ilmselt ei usu, aga selleks on Di-Di. Vaatamata oma pidevale sahmimisele ja rahmimisele, või äkki just selle tõttu, on tema kõige enam selle nädalaga juurde võtnud. Samas ei näi ta üldse suurena. Kõige rohkem ta siiski ka ei kaalu. Kõige raskemaks on ennast söönud Devi, nadu oligi arvata. Kõige väiksemad on endiselt Diego ja Roosa, kelle ma nimetasin Dritte'ks. Nemad kahekesi on tänaseks veel alla 700 g jäänud, et mitte ütelda, vaevu üle 600 g jõudnud.
Kolmandal päeval käis meie kenneliomanik , Urve, isiklikult mu pesakonda vaatamas ja tema professionaalne hinnang oli, et Di-Di ja Roheline, kelle ma nimetasin Donar'iks, on pikakarvalised. Seega on Di-Di üks 100%line babe: pikkade lehvivate karvadega, nii abitu ja saamatuna näiv, et teda lausa peab aitama...ka endast mööda ja enda arvelt. Ja Donar, kes tuleb pikakarvaline, kas pole kummaline kokkusattumus, et just tema sai sündides kaela rohelise paela, nagu mu esimese pesakonna pikakarvaline isanegi?
Dritte kohta tahaksin ütelda, et tema on üks üdini feminiinne emane. Ilmselt aitab mulje loomisele kaasa ka see, et ta on kõige väiksem ja et tal on roosa pael, mis veelgi tema emast külge rõhutab. Aga ka loomult tundub ta selline malbe ja tubli.
Sinise poisi nimetasin ma Dakar'iks. See on üks hämmastav poiss! Rahulik ja enesekindel. Ei mingit liigset rahmimist, aga ta saab, mida tahab. Ja kui tahab magada, siis magab ja teiste kisa teda ei häiri, kui tahab süüa, siis läheb ja sööb. Midagi leidub tema jaoks alati. Välimuselt on ta üsna suur ja tugev, et ei jää mingit kahtlust, et tegu on isasega.
Siis on veel mainimata kaks emast: Punane-Dosca ja Oranzh - Delta. Dosca on samuti üsna tegija mutike. Devile paras paariline, aga veidi rahulikuma moega. Delta on aga jällegi omamoodi. Ta ei oska teiste üle domineerida ja seepärast peab ikka vahetevahel kisama, kui teised on juba sööma saanud. Ka ei rahmi ta nii hirmsasti ja üldse on selline, et ei taha väga silma paista. Tema puhul on väike kahtlus, et äkki on ka pikakarvaline. Tal on rinna ees märgatav valge kolmnurk, mis teeb ta kohe eriliseks, väljavalituks. Samas mulle tundub, et vaatamata sellele, et ta oma tublidust demonstreerida ei taha, on ta väga tubli. Minu meelest suudab tema ennast kõige paremini esijalgadele upitada ja on kogu olemusega selline...selline..tark. Tema nimetamisega nägin ma kõige rohkem vaeva. Mitte ei saanud aru, mis võiks talle sobida. Lõpuks jäi siiski Delta, sest see on kreeka tähestiku 4. täht ja tema oli minu 4. emane pesas ning ka see valge komnurk on nii Delta moodi.
Üks päev tegi perenaine mulle paanikat ka. Korjas kõik mu mutid ühte kasti ja veeretas tuppa. Ma küll ei keelanud teda, aga valvsaks tegi see mu igal juhul. Siis aga tuli välja, et tal oli vaja põhjalikum pesakasti puhastus ette võtta. Muidugi said kõik varsti jälle puhtasse pessa tagasi ja häire oli möödas. Mitte et ma midagi halba perenaisest kahtlustaksin, kuid inimesed peaksid sellest hästi aru saama, sest neil on tabav ütlus: usalda, aga kontrolli. Nii ma siis hoiangi alati silma peal, kui keegi võõras mu tittede juures on või kui ka perenaine mõne neist kätte võtab.
Tänase ülevaate lõpetan siis kõikide nimede ja kaaludega:
- Punane - Dosca - 729 g
- Sinine - Dakar - 740 g
- Roosa - Dritte - 615 g
- Kollane - Devi - 766 g
- Oranž - Delta - 715 g
- Roheline - Donar - 731 g
- Lilla - Diego - 617 g
- Valge - Di-Di - 753 g
Selle esimese nädala pilte näete muidugi jälle albumist .