Mina kohe oskan endale häda kaela tõmmata. Ma pole teile veel teatanud, aga nutikamad on ehk isegi juba aru saanud, et minu jaoks on sel Saksamaa sõidul väga konkreetsed tagajärjed. Jah, ma olen titeootel. See muidugi ei ole just mingi häda, aga ausõna, see pole ka midagi, millest vaimustuda. Siiani oli nagu enam-vähem, ainult minu tavaline hea söögiisu polnud enam see ja hirmsasti ajas jooma, aga muu ei häirinud. Kannatas nii joosta kui ka hüpata. Viimasel nädalal on aga kõht juba niipalju seganud, et olen hakanud valearvestusi tegema. Ma ei suuda ennast enam nii kiiresti liigutada, kui enne ja tõukeks läheb palju rohkem jõudu vaja, kui vanasti. Rääkimata sellest, et minu väljanägemine ei kannata enam üldse mingit kriitikat.
No ja selle kõige tagajärjel suutsin oma varbad autost välja hüpates puuri põhja vahele jätta ning kaks esikäpa küünt poolenisti pealt ära tõmmata. Kolm olevat kohtu seadus ja kaks ilma kolmandata ei pidavat jääma - targutavad inimesed. Ilmselt mitte ilma asjata, sest minulgi on nüüd kolmas kord oma varbaid lõhkuda. Seekord on aga asi hullem just peatselt sündivate kutsikate tõttu minu sees. Narkoosi mind ei pandud, aga ilma narkoosita oli küünte katsumine väljakannatamatult valus. Seega jäid need pooleldi lahtised küüned mulle siiski alles ja ma pean kuidagi liigutud saama. Ka antibiootikume ei anta ja sellega kasneb põletiku oht.
Siiski tehakse jälle jalavanne ja kreemitatakse ning loomulikult kannan jälle ka sokki :S No kas te kujutate ette, kui õnnetu ma nüüd selle kõige juures olen: kere kaks korda suurem ja kõigest kolm jalga seda toetamas. Lisaks palavus ja valutav käpp. Olen nagu mingi vanur: aeglane ja kohmakas ja magan pidevalt. No on ikka jama! Loodame, et kutsikate sündimise ajaks on mu küüned juba mõnevõrra välja kasvanud ja enam nii hullusti haiget ei tee. Liigsest kehakaalust saab seejärel kindlasti lahti ;) Praegu aga ei jää mul muud üle, kui olukorraga kohaneda. Luban, et järgmine kord annan endast rõõmsamaid teateid. Tegelikult on rõõmsameelsus minu loomuses ja hädaldamised mulle ei istu.
No ja selle kõige tagajärjel suutsin oma varbad autost välja hüpates puuri põhja vahele jätta ning kaks esikäpa küünt poolenisti pealt ära tõmmata. Kolm olevat kohtu seadus ja kaks ilma kolmandata ei pidavat jääma - targutavad inimesed. Ilmselt mitte ilma asjata, sest minulgi on nüüd kolmas kord oma varbaid lõhkuda. Seekord on aga asi hullem just peatselt sündivate kutsikate tõttu minu sees. Narkoosi mind ei pandud, aga ilma narkoosita oli küünte katsumine väljakannatamatult valus. Seega jäid need pooleldi lahtised küüned mulle siiski alles ja ma pean kuidagi liigutud saama. Ka antibiootikume ei anta ja sellega kasneb põletiku oht. 
Siiski tehakse jälle jalavanne ja kreemitatakse ning loomulikult kannan jälle ka sokki :S No kas te kujutate ette, kui õnnetu ma nüüd selle kõige juures olen: kere kaks korda suurem ja kõigest kolm jalga seda toetamas. Lisaks palavus ja valutav käpp. Olen nagu mingi vanur: aeglane ja kohmakas ja magan pidevalt. No on ikka jama! Loodame, et kutsikate sündimise ajaks on mu küüned juba mõnevõrra välja kasvanud ja enam nii hullusti haiget ei tee. Liigsest kehakaalust saab seejärel kindlasti lahti ;) Praegu aga ei jää mul muud üle, kui olukorraga kohaneda. Luban, et järgmine kord annan endast rõõmsamaid teateid. Tegelikult on rõõmsameelsus minu loomuses ja hädaldamised mulle ei istu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar