PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS

Eile, 14. juulil 2009, sain siis kaheksal korral soovida "Palju õnne sünnipäevaks!" oma kaheksale järglasele. Nii kerge ja lihtne see muidugi ei olnud nagu praegu kõlab. Ettevalmistused suurhetkeks algasid juba 12. juulil, mil ma õhtusöögist kategooriliselt keeldusin. Tasapisi hakkas siis juba ka valutama. Perenaine tutvustas mulle mu titetuba, mis oli täpselt samasugune, nagu viimatigi ja tõi esile kõik mälestused seoses tittedega :) Igal juhul kasutasin seda tuba pesategemiseks meeleldi. Kui ma 13. õhtuks veel poeginud polnud, siis perenaine hakkas muretsema, andis mulle väikeste tükkide haaval energiatahvlit, et mul oleks ikka jõudu, kui kriitiline hetk käes. See oli hea. Need väikesed tükid seisid sees ja andsid tõesti jõudu juurde, mida kippuski väheks jääma sellise pika nälgimise peale. 13. õhtul jäi perenaine minuga koos alla korrusele magama. No ega väga magada ei saanud, aga ma püüdsin siiski perenaist nii vähe tülitada, kui võimalik ning ise oma pesas oma valudega hakkama saada. Usun, et ma väga ei hädaldanud.

No ja protsess algas lõpuks hommikul kella kaheksast, peale hommikust jalutuskäiku. Olin nii hästi ennast ette valmistanud, et esimese sünnini ei läinudki palju aega - 8:40 oli esimene käes. Emane, kaalus 546 grammi -punane. Edasi läks kõik nagu raamatust. 7 mutikest sündis ühtejärge:
9:40 isane, 538 g - sinine
10:25 emane, 449 g - roosa
10:45 emane, 521 g - kollane
11:10 emane, 538 g (jalad ees) - oranž

11:50 isane, 515 g - roheline
12:25 isane, 391 g - lilla
See seitsmes oli nii väike ja osav, et sündis kuidagi märkamatult. Oma meelest ma ei pressinudki sel hetkel, kui tema välja vupsas.
No ja siis ei tulnud ega tulnud midagi. Oli ju tunda, et pole veel kõik, aga ei midagi. Perenaine hakkas juba muretsema ja helistama igale poole. Lõpuks panigi mu koos tittedega auto peale ja sõidutas kliinikusse. See sõit mõjus meile aga hästi ja ma sain siiski ka kaheksandaga maha. Kell oli siis 15:40 ja see oli emane, kes kaalus 504 g - valge.
Sellele vaatamata viidi mind kliinikusse ja tehti pilti, et oleks siililegi selge, palju veel kutsikaid tulemas on. Pilt näitas ühte. Pandigi mind jälle autosse tagasi ja saadeti koos ühe süstiga koju seda viimast poegima. Ega ma kaua ei saanudki kodus oodata, kui ka selle viimase välja lükkasin. Aga see ei olnud üldse kutsika moodi. No jah, tal oli samuti nagu pea ja saba, kuid ta ei lõhnanud nagu kutsikas ja ta ei kostnud nagu kutsikas ja ta ka ei maitsnud nagu kutsikas. Seega, see viimane asi ei läinud arvesse. Perenaine koristas selle koos muu mustusega minema ja mina sain hakata oma kaheksat pisikest poputama.
Pärast kõike seda pingutust käisime jalutamas. Teate, kui kerge ma olin! Mul oli tunne, nagu oleksin tee kohal hõljunud, seda vaevu varbaotstega puudutades. Kui hommikul veel oli raske olnud jalgu tõsta nii, et varbad järgi ei lohiseks, siis nüüd ma lausa lendasin. Ka tahtsin ma süüa. Oi, kui hea on jälle süüa! Ja juua, väga palju juua! No ja lõpuks magada koos oma mutikarjaga.
Olen juba väga põnevil, kuidas nad kasvama hakkavad ja millised nimed omale välja teenivad. See pesakond saab muideks olema Estrellesti D-pesakond.
Ah jaa. Pilte on meil ka juba mõned ja tuleb kindlasti veelgi. Hoidke ennast kursis minu albumiga