Tänagi anti neile päris toitu, kuid seekord üritus nii metsikuks ei läinud. Ilmselt oli asi selles, et seekord pakuti jahvatatud ja vees pundunud krõbinate putru, mitte toorest liha. No ja ilmselt mõjus ka see, et nad olid just vahetult enne ennast piimast täis lutsutanud.
Aga ka selle toidu söömisega said nad kõik kenasti hakkama. Kuigi, jah, kenaks ei saa lugeda seda, et nad ikka käppapidi kaussi kippusid ja kui kõht täis, siis sinna samasse toidukaussi ka kõige täiega magama oleksid jäänud. Pärast oli kogu ümbrus toidupudi täis ja nemad ise ka pealaest jalatallani.Perenaine tegi pilte ka. Paar päeva polegi vahepeal neid pildistatud ja kohe näevad palju suuremad ja koeramad välja. Album siit.
5. augusti hommikul toimus meil täielik hullumaja. Perenaine tuli alla nagu tavaliselt ja peale oma sööki tahtis mind viia tittesid toitma. No läksingi, aga need kurjadvaimud teevad ju üksteisega tisside pärast võideldes mulle haiget! Üks tahab teist lahti suruda ja see teine pressib oma värsked hambad mulle ihusse. Üldse ei ole mõnus! No midagi ma kannatasin välja, aga siis tegin ikkagi vehkat. Perenaisel oli vaja ka pesa ära puhastada ja ta püüdis tittesid asenduspessa panna, nagu tavaliselt, kuid seekord ei olnud nad nõus seal magama jääma, vaid tuiasid ringi ja kisasid.
Delta tuli juba üle ääre minu juurde. No perenaine siis tõstis teised ka tuppa. Oh seda kisa ja sebimist, mis siis lahti läks! Kui perenaisel pesa vahetatud, saadeti mind välja. Jumal tänatud! See hirmus kisa ja ringi tormamine hakkaski mind juba hulluks ajama. Vaadaku nüüd perenaine ise ka, kuidas nendega hakkama saab. Siis ta jahvatas neile veel krõbinaid ja tegi selle pudruks, mille äärmiselt ebahügieenilise söömise järel (mõni hetk vaikust ja matsutamist) kõik puhtasse pessa tagasi tõsteti. Ja kui kisa ning peataolek ka seal veel ei tahtnud lõppeda, siis läks Ott ka nende juurde ja kutsikad sättisidki ennast Oti ümber magama ning lõpuks saabus õnnis rahu. Perenaine läks tööle ja mina sain tuppa magama.Dritte demonstreeris jälle, et selle väikese imeliselt armsa väljanägemisega koera sees on tegelikult tõeline lõukoer. Anti neile liha. Seekord mitte pakist ja võidu söömise peale, vaid näpu vahelt nii, et kõik said võrdselt ja ei olnud võimalust ennast üle süüa. Peale sööki vajusid varsti kõik kusagile mõnusalt magama. Ainult Dritte oli selline, et nüüd alles tuli elu sisse, nüüd alles läheb põnevaks. Ta siis jooksis ühe magaja juurest teise juurde ja muudkui sikutas kõiki. Lõi hambad ninna või kõrva või turja või ka keset selga ja raputas kuis jaksas. Mõni ajas ennast hämmeldunult püsti ja läks eest ära, kuid siiski olid kõik nii väsinud, et ei võtnud tema provokatsioonidest tuld. Dritte üritas ikka hulk aega kõiki närida, enne kui ise ka väsis ja magama jäi.
Järgmise magamise ajal jäi Dosca ülesse. Tema maandas oma pakatavat energiat palju rahumeelsemal moel: jooksis üle terve ruumi, keeras kiiresti ja hüpetega ringi, ning põrutas täis hooga järgmise seinani. No ja nii ikka mitu korda, enne kui oli valmis temagi teistega koos uinuma.
6. august oli meil "karjalaskepäev".
Kuna õhtu oli soe ja päikeseline, siis tõstis peraine kõik kutsikad õue. No küll see oli huvitav! Esialgu nad ikka natuke hädaldasid ka, sest avarust oli hirmus palju ja polnud nagu kusagil turvalist pidepunkti olemiseks. Ma siis pakkusin neile rahustuseks tissi ja pärast seda uudistasid kõik juba palju julgemalt ringi ning lõpuks jäid perenaise jalgade ümber magamagi. Seega oleme jälle kogemuse võrra rikkamad.Album siis endiselt rohkemate piltidega siit.
Järgmisel päeval sai samuti õue, no ja oli kohe näha, et see pole enam esimene kord. Käitusid juba palju rahulikumalt ja tegelesid peamiselt ümbruses ringinuuskimisega ja rohu söömisega. Kuna ilm oli väga ilus, siis tahtis perenaine nad kauemaks õue jätta ja ise sealjuures muid toimetusi teha. Arvas, et saab kasutada aeda. No see üritus kukkus küll läbi. Mitte üks enda ahistamisega nõus ei olnud. Muudkui ründasid pea ees võrgusilmi ja karjusid südantlõhestavalt. Kui mõni ka tegi näo, et ta nüüd magab natukene, siis karjusid ja trampisid teised ta ülesse ning juba oli ka see magaja teistega koos jälle aeda ründamas.
Lõpuks perenaine siiski halastas neile ja lasi kõik jälle vabalt hoovi peale. Parim moodus neid kõiki koos hoida on hoopis see, et keegi istub nende juurde maha ja kõik kogunevadki päris vabatahtlikult selle inimese ümber. Eriti, kui uni kipub peale tulema.Toas sai nendega mänguasjaga mängitud. Päris huvitav oli vaadata, kes kuidas mängis.
Dosca ja Donar olid nagu eriti huvitatud selle asja sikutamisest ja hammustamisest. Dakar jällegi tahtis mänguasja kohe minema vedada. Dritte aga sikutas parema meelega hoopis riideid ja õdesid-vendi. Ta on ikka tõeline kiusupunn. Veidi tagasihoidlikum, kuid ka siiski teiste kiusamise peal väljas, on Diego. Delta on aga selline pigem tagasihoidlik. Kui teised mänguasja "tapsid", siis ta teistega koos ka natukene proovis. Di-Di ei olnud üldse huvitatud ja samuti ei näidanud midagi mänguasja suhtes välja Devi. Tal oleks justkui mingid muud tähtsad omad toimetused olnud. Meie pere suurimad hädaldajad on aga kahtlemata Di-Di ja Delta. Neile kohe meeldib huilata. Iga väiksema asja pärast on kisa kohe lahti.KARJUV EBAÕIGLUS!
Mind visati toast välja ja mingi nässu kolis asemele!?! Inimesed põhjendasid asja nii, et mina ei käivat üldse pesas kutsikaid toitmas ja siis polevatki mul vaja toas olla. No ei käi jah pesas. Kes see tahab sinna minna, kui nad samasse oma hädad teevad ja pärit on need ju juba ehtsast toidust. Mina nende järel enam ei korista ja sinna musta pessa ei lähe. No aga see ei tähenda, et ma neile aeg-ajalt ei tahaks pilku peale heita. Nüüd saame ainult hommikul, lõunal ja õhtul kohtuda, kui kutsikad oma pesast selle puhastamise ajaks välja lastakse. Loomulikult olen ma siis neile väga hea ja hoolitsev ema: luban korralikult tissida, pesen kõhu- ja sabaaluseid, õpetan enda eest seisma ja keelan kaugele minna.
Ja üldse olen ma ikka väga tubli! Ma täiesti talun seda Takit. Ma ju tunnen teda. Ta on õrn nagu portselan, igast sügavamast hingamisest võib katki minna. Pealegi ei luba perenaine temaga väga mängida ka, urisemisest rääkimata. Ma siis eiran teda. Ta on selline rahulik ja pigem kartlik kutt, seega kutsikatele temast ohtu pole. Pigem vastupidi - kutsikad hakkavad talle liiga tegema ja selle eest mina enam ei vastuta. Noh, esialgu jõuab ta neil veel eest ära hüpata. Ta on päris kiirete liigutustega. Ma tõesti loodan tema enda huvides, et ta meile liiga kauaks ei jää.Kutid on juba nii suureks saanud, et sisustavad meeleldi oma ülevalolemise aega teineteisega jõudu katsudes. No ikka veel on kõige kangem Dosca. Ta paneb kõik poisid pikali. Dritte, kes on endiselt väga hea pealehakkamisega, tegelikult teiste vasturünnet ei talu ja püüab seepeale alati sääred teha.
Dakar ja Diego justkui hakkava paika panema, kumb see kangem kutt on. Kord on üks, siis jälle teine peal. Dakarile aga meeldib kõige rohkem perenaist närida. No ja tal on seda tehes täielik täishaare - enam sügavamale suhu see käsi ei mahuks. Nii tundis perenaine ka kohe ära, et neile on purihambad kasvanud. Oma värskeid purihambaid said nad ka kohe proovile panna, sest meil läks kodus elekter ära ja polnud võimalik neile krõbinaid jahvatada. Ei jäänudki siis muud üle, kui anda terved tükid veega. Polnud probleemi - kõik sai söödud ja pareminigi veel kui seda putru, mis kausi nurkadesse ja servadesse kinni kippus jääma. Ohh, küll nad on mul andekad!
1 kommentaar:
Tere,
olen teie blogi juba mõnda aega jälginud. Väga vahva ettevõtmine. Kas mõni kutsikas on juba broneeritud ka?
Postita kommentaar