KOLMAS NÄDAL

Algas meie kolmas nädal. Mutid muutuvad järjest enam koerteks. Silmad on peas ja jalad on all ning ka kõrvad on hakanud avanema.
Täna, 15. päeval, käisid meil jälle külalised - lastega. No ja Dosca võttis ette põhjaliku hukumise ühe lapse peale, kes pessa läks. Istus maha ja kohe haukus päris pikalt selle lapse poole, kes tundus talle ilmselt võõra vallutajana. Last see aga sugugi ei heidutanud. Otse vastupidi, talle hakkas Dosca kohe hirmsasti meeldima.
Dosca läheb ka järjest vaimust tugevamaks. Talle pole nimelt mingi probleem magada üksi, kus juhtub, samal ajal, kui teised otsivad ikka venda-õde, kellega seljad vastamisi panna või kellele nina kaissu pista.
Eraldi tahaksin mainida jälle ka oma printsess Dritte ilusat käimismaneeri. Ta ei torma, sest tormates lähevad jalad risti ja sa kukud näotult külili. Tema astub hästi ettevaatlikult ja väljapeetult, et säilitada tasakaalu ja väärikust. Väga ilus kõnnak!
Üldiselt on neil hetkel esijalad tugevamad kui tagajalad. Seepärast ongi lihtsam istuda ja kiirustades ei tule tagumised jalad esimestele võrdselt järele ja see põhjustabki kukkumise. Aga nad treenivad ennast tublisti ja küllap juba vasti jooksevad päris võrdselt tugevatel jalgadel ringi.
16. päev
Dritte tegi õhtul hea avalduse. Peale sööki, kui kõik magama jäid, üldiselt sinna, kuhu tissist kukkusid, tahtis tema veidi midagi muud teha. Alguses pani oma nina Dosca nina vastu ja lakkus seda. Dosca lakkus veidike laisalt vastu. Siis ajas ennast istukile ja äsas Doscat mitu korda käpaga üle turja, kuid Dosca ei teinud sellest teist nägugi. Siis ronis Doscale kõigi nelja jalaga selga, aga kui too sellestki välja ei teinud, siis keeras ennast ka jälle rivi keskele magama. Väga tubli! Temast ma poleks seda küll oodanud.
17. päev
Minu õpetused on järgimist leidnud. Nii mõnigi üritab juba teisi ninast hammustada. Täna oli selles harjutuses kõige usinam Diego. Muudkui treenis nii Dosca kui ka Donari peal ja kui perenaine nende juurde pessa läks ja oma käega vahele segas, siis hammustas Diego isegi kätt ja viskas selili ning udjas ka käpaga. Huvitav, et just pisematel on enne tärganud huvi liikuvamate teemade suhtes.
No aga "pisike" ei saa hästi enam kellegi kohta öelda, sest täna mahtusid nad pesa koristamise ajaks vaevu kasti ära.
18.päev
Tore! Lisaks magamisele ja söömisele, mis muidugi endiselt enamuse nende muttide ajast täidab, on nad hakanud nüüd kõik üksteisega suhtlema. Ikka nii, et lõugadega teisel ninast või kõrvast või seljast või kõhust või mõnest muust ettejuhtuvast kohast kinni ja nii siis nahistatakse üksteise võidu. Donar oli koguni nii julge, et võttis perenaise püksisäärest ja sikutas seda. Üldiselt on perenaine Dakari suur lemmik. Ma saan tast täiesti aru. Ma olen täiesti veendunud, et ta on minu parim inimene ja muidugi on ta seda ka minu kutsikatele. Vähemalt niikaua, kuniks need meie kodus kasvavad. Et siis Dakar poeb meeleldi perenaisele külje alla ja veel parema meelega talle sülle, et siis seal veidike sõrmi lätsutada ja mõnusalt uinuda.
Hambaid neil küll veel ei ole. Ainult tunda läbi igemete mügarikke, aga teravust veel pole. Väga hea, sest ega ma muidu ei lubaks neil ennast silmast ja kõrvast ja ninast sikutada nagu nad seda praegu teevad.
Meil käisid täna jälle fännid külas muttisid väntsutamas. Dosca võlus kohe ühe naise oma suuruse ja tugevus ja enesekindlusega ära. Ta on ennegi külalistele silma jäänud. On kohe selliseks liidriks kasvanud. Vähemalt hetkel.
No ja Diego ning Dritte suudavad ikka veel täielikke ingli nägusid teha ja absoluutselt nunnusid poose võtta. Ja see kõik ei takista neil möödaminnes kedagi "hammustamast".
Devi jällegi tundub olevat selline "suurilma daam". Ta nimelt poseerib kaamerale meeleldi. Samal ajal, kui teiste tabamiseks peab mitmeid pilte tegema, ootab tema kannatlikult, kuniks aparaat ennast sätib ja temast pildi ära teeb.
19.päev
Tänase päeva juhtmõte on ISESEISVUS. Hommikul kohe algas sellega, et mutid sebisid täiesti ise ja vaikselt ja asjalikult pesas ringi. Avastasid oma maailma ja üksteist. Ja ei mingit kisa tühja kõhu pärast ja ei mingit magamist. Muidu on pesas liikumapanevaks jõuks olnud ikka minu saabumine. Siis antakse häirekella ja läheb liikumiseks lahti, aga näe, nüüd juba hakkavad ka ilma minuta liikuma.
Õhtul tegi Dosca imetlusväärse liigutuse: Dritte oli sattunud kuidagi katla taha nurka ja tundis ennast ilmselt väga üksi ning eksinuna, sest ta hakkas seal ulguma. Selle peale läks Dosca tema juurde, pani talle pea õlale ja siis jäidki sedasi kahekesi seal nurgas magama. Tõeline juht! Tunneb vastutust.
20.päev
Tänane päev algas jälle uue üllatusega. Läksin perenaisega koos pessa ja viskasin peale kerget koristamist külili, aga nii mõnigi ei teinudki minust välja. Kes jäi edasi magama, kes hakkas omavahel nagelema. Lõpuks olid poisid söömas, aga plikad tegelesid omade asjadega. Devi võrgutas perenaist, teda hommikumantli hõlmast sikutades ja siis sai ka talle sülle, kus muidugi väga mõnusalt magama jäi.
Poistel kõhud täis, pidin plikasid ükshaaval äratama, et nemadki kõhud täis saaks.
21. päev - kolm nädalat täis.
Hommikune uudis oli - HAMBAD - kõikidel on hambad lõikunud. Mitte veel sellised väljakannatamatud nõelad, aga siiski täiesti olemas ja teravad. Õhtul tõi perenaine meile kõigile ussirohtu ja liha. No mina olen rohuvõtmises juba vana kala. Ma tean, et neelan tableti alla ja saan midagi head peale. No tegelikult täitsa kannatab nii neid rohtusid võtta. Aga muttidele oli esimene kord rohtu võtta. Pean tunnistama, et nad said sellega päris kenasti hakkama. Ainult Dakar püüdis mitu korda oma tabletikillukese suunurgast välja poetada. Teised neelasid alla ja matsutasid pealegi. Ei saanud nagu väga arugi, mis toimus. Ja siis anti neilegi midagi head peale. Nad polnud ju elus mitte midagi peale piima saanud ja nüüd ootas neid värske hakkliha. Alguses anti igaühele näpu vahelt tutvustuseks, aga tegu on siiski kiskjatega, keda ei pea õpetama, et liha on söömiseks ja maitseb hästi. Varsti oli lihapaki ümber selline tunglemine ja elu eest võitlemine, nagu oleks tõesti tegu elu ja surma küsimusega. No aga kõige üllatavam oli Dritte. Ta läks nii pöördesse ja kaotas kogu oma printsessi väärikuse, nagu oleks alles praegu elus esimest korda süüa saanud. Ta pressis kõik suuremad laiali ja vajus ise kogu kehaga pakki. Kui perenaine ta eemale tõstis, et ta liiga palju ei sööks, oli ta välgu kiirusel jälle paki juures tagasi ja end õdede-vendade vahelt läbi surunud ning õgis. Ega ta pole ju muidu ka väga mökutis olnud, aga sellist hasarti ja rünnakut pole ma tema puhul veel enne täheldanud. Ega see õgimine talle väga hästi ei lõppenud. Kui liha oli kamba peale otsa saadud, millele tegelikult ei kulunudki kuigi palju aega, siis hakkas Drittel paha. Peale mõnesid kordi oksendamisi oli siiski liigne liha kõhust välja saadud (ma sõin selle ülejäägi meeleldi ära) ja ta jäi magama, nagu kõik teisedki. Välja arvatud Di-Di, kes oli täiesti veendunud, et tema peab veel tissida ka saama. No ma siis andsin talle piima. Tema aga esines jälle täieliku paanikaosakonna juhatajana: vingus ja vigises ja sahmis ühe tissi juurest teise juurde, nagu oleks hirmus palju segajaid ja konkurente, kuigi oli tegelikult täiesti üksi söömas. No lõpuks jäi temagi magama.
Järgmiseks hommikuks olid kõik jälle rivis ja rõõmsad ja energilised. Vastupidiselt perenaise hirmule polnud kellelgi isegi mitte kõht lahti. Tore, et nad nüüd muud ka sööma hakkavad, sest mul läkski juba veidike raskeks neile piisavalt piima produtseerida. Sellel kolmandal elunädalal muutusid nad ju jalule tõusmisega palju liikuvamaks ja sellega seoses kulus rohkem energiat. Mõni nägi vahepeal juba päris kõhna välja. Nüüd loodetavasti hakkavad jälle kosuma ja võivad rahus oma toimetamisi jätkata.
Kahjuks ei saanud perenaine nende esimest päris söömaaega pildile, sest kõik toimus nii kiiresti ja nii suure sahmimisega, et polnud võimalik aparaati sättida. Küllap järgmine kord. Aga Drittele ei tohi küll edaspidi ühisest nõust süüa anda. Ta sööb ennast niimoodi lõhki. Sellise toidumotivatsiooniga loomale palun ma eraldi valmismõõdetud portsu ja teiste söögile ligipääsu tõkestamist! (Küll talle saab olema lihtne jälge õpetada...)
Pilte meie kolmandast nädalast näete kolmanda nädala albumist.

2. NÄDAL

Kuna nädal on nii väikeste koerte puhul pikk aeg, siis panen selle nädala alla oma igapäevased tähelepnekud ja mõtted. Muidu on nädala lõpuks need juba lootusetult vanad.
Seega, 8. päev:
Dosca on üks super mutt. Ta on peale vaadates kõikidest teistest suurem. Mitte mingil juhul ei arvaks, et tegu on emase loomaga. Samas kipub ta teistest rohkem hädaldama. Mitte et kisaks, aga vigiseb. Pidevalt, kui on üleval, siis ka vigiseb. Nii süües, kui käies.
Neil on silmad juba pea-aegu avanemas. Silmad pole enam sugugi kõvasti kokku pressitud ja on näha nende imeilusad pikad ripsmed.
Perenaine lõikas nende teravad küüned ära. Aitähh talle, kuid värskelt lõigatuna on need veelgi teravamad :(
Kehakujult jagunevad mu kutid kaheks: ümaramad ja pikemad. Ümaramad on Dritte, Dosca, Dakar ja teised kõik on pikemad.
Diego on ikka veel nii väike, aga ta on ütlemata tragi ja väga ilus :) Tal on ka teistest tugevam "haare" - teda juba tissi otsast lahti ei lükka.
Nad on juba nii osavad sööjad, et saavad kätte ka mõned alumise rea tissid, moodustades söögi ajal tõelise külakuhja.
Kui nende pead kehaga võrreldes nii suured ja rasked poleks, seisaksid nad juba jalgadel.
9. päev
No mis ma oskan ütelda, Dosca on ikka tõeline Big Mama - näib kõikidest teistest suurem ja jõulisem, kuigi ta ise vist ei tea seda, et tal mingi eelis on, sest tissile trügides on vaja ikka hädaldada ka, nagu talle liiga tehtaks. Tegelikult on ta ise see, kes nõrgemad massiga välja lükkab ja ise sööma asub.
Samas kategoorias on ka Dakar. Võimas pea ja suur kere. Loomult soliidne, aga jõuline.
Minu väike printsess Dritte on aga tõeline südamete murdja. Perenaisel käis täna külaline, kes ta printsessiks nimetaski. Väike, aga tubli. Tal on silmad juba pea-aegu lahti. Laugude vahelt on pool millimeetrit läikivat silma näha. Kellelgi teisel veel ei ole.
Püstiupitamises on nad juba palju tublimad, kui eile. Mõni suudab isegi sekundi murdosa kõikidel jalgadel seista. Eriti tragi on selles osas Delta.
Mina ise olen aga nii näljane, nagu ma veel kunagi pole olnud. Perenaine annab mulle neli korda päevas suure topsitäie rammusat kutsikatoitu, aga mina tahaksin muudkui veel ja veel. Ning samuti on mul meeletu soov jälle trenni teha. Kui tore see on, kui mulle mõni käsk antakse ja selle täitmise eest lendab mõni pall või käbi. Ma tunnen ennast siis kohe noore ja tugevana... No jah, ühepäevastele IPO võistlustele just veel ei kipuks, aga midagi võiks juba teha küll.
10. päev
Öö jooksul on Di-Di'l samuti silmad laskeavadeks muutunud ja Dritte näeb välja nagu väike hiinlane :)
Perenaine tegi täna hommikul nõrgematele privaat-toitmist. Tõstis teised kasti ja pani sööma Dritte, Diego ja Doanri. No need kaks poissi ei suutnud kolme tissiga ka rahulikult süüa. Ikka oli vaja iga minuti tagant kakelda ja tisse ringi jagada. Mõni ime siis, et nad kõikide seltskonnas ilma jäävad. Dritte oli küll tubli - selle tissi, mis ta sai, sealt sõi ennast ka täis.
Hoomikupoolikul said nad veel ka kaalutud. Dritte on nüüd kõige kergem, vaid 740 g. Diego on mööda läinud ja eelviimasel kohal 810 grammiga. Kaks raskemat on Dosca 938 g ja Di-Di 935 g. Millest see Di-Di kaal küll tuleb, ei oska arvata, sest peale vaadates ta just eriti suur ei tundu.
Tited saavad juba oma hädade tegemisega edukalt ise hakkama, mis tähendab, et nende järelt on palju keerulisem koristada. Kui ma pessa lähen, hakkab kohe hirmus sagimine ja veidi aja pärast kõik lainetab. Keda sa seal koristad, kui kõik koos pissivad!
Õhtuks oli ka Deltal ja Devil juba laugude vahelt silma sädelemas näha.
11. päev
No tänaseks õhtuks on siis kõikidel silmad juba laugude vahelt välkumas. Drittel on aga silmade osas hiiglaslik edumaa. Ta on teiste kõrval juba lausa koer oma "suurte" silmadega.
Aga käimise osas on kõikidel juba märgata edusamme. Delta ja Di-Di on selles kõige tublimad ja ajavad ennast lausa mitmeks sekundiks kõigi nelja jala peale.
12. päev
See päev oli mu tibudele lausa hüppeline. Nad kõik suudavad juba oma pead õhus hoida, millest omakorda tuleneb, et nad suudavad ka jalgadele tõusta ja isegi käia ning istuda. Käimine pole muidugi selline, nagu me harjunud oleme, et kohe traaviks, aga paar taaruvat sammu harkisjalu juba tuleb. Siis vajuvad jälle jalad laiali või toimub küljerull. Peab aga tunnistama, et selliste "kõrgetel jalgadel" tehtud sammudega suudavad nad palju kiiremini liikuda ning mul on palju raskem leida pesas kohta, kuhu heita, sest nad jõuavad juba päris kiiresti minuni. No ja Devi juba tahtis minna üle pesakasti ääre uudistama. Üks jalg oli juba koos peaga üle ääre. Loodan, et perenaine muudab meie koduseid tingimusi ja nad siiski ei pääse terve maja peale laiali jooksma. Ja ka kõrvad on neil nüüd kõikidel pea küljest lahti ning õigetpidi pöördunud. Seega võib ütelda, et peale tänast päeva näevad nad juba üsna koerte moodi välja.
13. ja 14. päev
Perenaine otsustas meid maha jätta. Läheb hommikul ära ja tuleb alles õhtul tagasi. Väga inetu temast, sest nüüd, kui mu mutikesed on juba aktiivsemad, on mul ju nendega palju raskem, kui enne. No igal juhul on nad juba päris head jalgadele upitajad ja silmad hakkavad ka juba nägema. Delta on kindlalt kõige parem käija, aga Dosca on kõige parem ronija. Kui kõik sööma tulevad, siis armastab Dosca alati kuhja otsa ronida ning siis sealt kõhu alla kaevuda. See ronimine lõppes sellega, et kui meie köögis oma söömaaja lõpetasime ja esiku poole läksime, siis oli Dosca meil juba pooles esikus vastas! No selle peale korraldati meie pesa ümber. Kuna väike pesakast enam neid ei pea, siis see võeti hoopis ära, ning meie saime omale kogu toa. Uksel on küll tõke ees, aga mina saan sealt kerge vaevaga üle hüpata. Kutsikatele on see muidugi hetkel pisut kõle, aga eks nad siis magavad üksteise kaisus. Minul on igal juhul meeldivalt palju ruumi. Ei pea enam nii väga muretsema, et kellelegi peale heidan.
Dosca oli esimene, kes märkas, et ma olen ka koer, mitte ainult piima-auto ja tuli minuga nina alla suhtlema. Väga tubli tüdruk!
Selle nädalaga on nad kõik kõvasti kasvanud. Ei taha enam kuidagi korraga kõhu alla ära mahtuda. Igal juhul peavad kahte kihti võtma. No ja manööverpind mänguasjade kastis on ka juba pea-aegu neid täis, kui kõik kastis on. Tore! Nad peavadki ju lõpuks suurteks koerteks kasvama.
Pilte meie teise nädala kasvamisest vaata aga jälle albumist.

ESIMENE NÄDAL

Esimene nädal on nüüd täis. Pean muidugi ütlema, et midagi väga mõnusat pole see olnud. Mul on ju 8 kutsikat, aga tisse on ühel küljel 5 ning teisel 4. Arvake ära, kuidas mahuvad kõik korraga sööma! Õige vastus on, et ei mahugi! Alati on keegi see, kes jääb ilma. Loomulikult ta siis karjub ja sahmib ja püüab kedagi tissi otsast lahti vingerdada. Parim võte on ennast kõhu äärest teiste peade juurest läbi suruda, et nii mõni tissi otsast lahti venitada. Seega on iga söögikord üks paras draama ja võitlus. No ja siis veel see sisemine värk. Iga kord, kui tited piima lahti tõmbavad, hakkab kõht omakorda väiksemaks tõmbama ja see on valus. Seega, kui saaks, siis ma neid ei toidakski, sest ma ei taha haiget saada. No aga ei saa ju! Söötmiseks ja pesemiseks pole neil ju peale minu kedagi. Õnneks on minul perenaine! Kui ta kodus on, mida ta enamasti on, siis ma pigem valvan teda ja tittesid toitmas käime koos. Tema siis muretseb, et väiksemad ja nõrgemad kõige enne kohale jõuaksid. Muidugi ei tähenda see alati, et nad ka kindlasti kõhu täis saavad süüa, sest tugevamad ja suuremad võivad nad lihtsalt eest lükata, kui nemad kohale jõuavad. Parim söömise positsioon on muideks rinna eest kaenla alla pugeda. Sealt ei pääse keegi sind eest lükkama. Aga ma arvan, et selline pidev konkurents tuleb nende üldisele arengule ainult kasuks.
Esimese nädala tegevused on neil olnud söömine, magamine, kisamine ja liikumine.
Nende kiituseks peab ütlema, et liigset kisa ei tee keegi. Alguses püütakse ikka vaikselt hakkama saada ja punnitada. Alles siis, kui tõesti enam ise väljapääsu ei leia, läheb hädaldamine lahti. No ja karjuda nad oskavad, nagu sakslasele kohane, on iga hädakisa selline, et selle suhtes ei saa keegi külmaks jääda.
Ka nende liikumiskiirust peab ainult kiitma. On lausa uskumatu, millise kiirusega nad suudavad liikuda, arvestades asjaolu, et nende jalad ju ei kanna, vaid nad peavad ainult tõmmates ja lükates hakkama saama. Nad on aga nii head edasinügijad ja suudavad ennast juba pea-aegu esialgadele püsti ajada, et tihti lõpeb nende ponnistus üle külje veeremisega. Või tegelikult ei lõpe, vaid teekond koosnebki mitmetest vahepealsetest rullidest sirgete lõikude vahele. Päris lõbus on neid niimoodi "jooksmas" vaadata.
Magamises on nad samuti tublid. Ikka südamest. Samas võtavad läbi une erinevaid poose ja nunnutavad täiega. Pole midagi armsamat, kui magav titt! Lisan siia ühe näidise "kujundmagamisest".
Söömise kohapealt on muidugi igaüks tema ise. Mõni sööb alati ja palju, mõni mitte alati ja vähe. Mis te arvate, kes võiks olla parim kaalu koguja? Te ilmselt ei usu, aga selleks on Di-Di. Vaatamata oma pidevale sahmimisele ja rahmimisele, või äkki just selle tõttu, on tema kõige enam selle nädalaga juurde võtnud. Samas ei näi ta üldse suurena. Kõige rohkem ta siiski ka ei kaalu. Kõige raskemaks on ennast söönud Devi, nadu oligi arvata. Kõige väiksemad on endiselt Diego ja Roosa, kelle ma nimetasin Dritte'ks. Nemad kahekesi on tänaseks veel alla 700 g jäänud, et mitte ütelda, vaevu üle 600 g jõudnud.
Kolmandal päeval käis meie kenneliomanik , Urve, isiklikult mu pesakonda vaatamas ja tema professionaalne hinnang oli, et Di-Di ja Roheline, kelle ma nimetasin Donar'iks, on pikakarvalised. Seega on Di-Di üks 100%line babe: pikkade lehvivate karvadega, nii abitu ja saamatuna näiv, et teda lausa peab aitama...ka endast mööda ja enda arvelt. Ja Donar, kes tuleb pikakarvaline, kas pole kummaline kokkusattumus, et just tema sai sündides kaela rohelise paela, nagu mu esimese pesakonna pikakarvaline isanegi?
Dritte kohta tahaksin ütelda, et tema on üks üdini feminiinne emane. Ilmselt aitab mulje loomisele kaasa ka see, et ta on kõige väiksem ja et tal on roosa pael, mis veelgi tema emast külge rõhutab. Aga ka loomult tundub ta selline malbe ja tubli.
Sinise poisi nimetasin ma Dakar'iks. See on üks hämmastav poiss! Rahulik ja enesekindel. Ei mingit liigset rahmimist, aga ta saab, mida tahab. Ja kui tahab magada, siis magab ja teiste kisa teda ei häiri, kui tahab süüa, siis läheb ja sööb. Midagi leidub tema jaoks alati. Välimuselt on ta üsna suur ja tugev, et ei jää mingit kahtlust, et tegu on isasega.
Siis on veel mainimata kaks emast: Punane-Dosca ja Oranzh - Delta. Dosca on samuti üsna tegija mutike. Devile paras paariline, aga veidi rahulikuma moega. Delta on aga jällegi omamoodi. Ta ei oska teiste üle domineerida ja seepärast peab ikka vahetevahel kisama, kui teised on juba sööma saanud. Ka ei rahmi ta nii hirmsasti ja üldse on selline, et ei taha väga silma paista. Tema puhul on väike kahtlus, et äkki on ka pikakarvaline. Tal on rinna ees märgatav valge kolmnurk, mis teeb ta kohe eriliseks, väljavalituks. Samas mulle tundub, et vaatamata sellele, et ta oma tublidust demonstreerida ei taha, on ta väga tubli. Minu meelest suudab tema ennast kõige paremini esijalgadele upitada ja on kogu olemusega selline...selline..tark. Tema nimetamisega nägin ma kõige rohkem vaeva. Mitte ei saanud aru, mis võiks talle sobida. Lõpuks jäi siiski Delta, sest see on kreeka tähestiku 4. täht ja tema oli minu 4. emane pesas ning ka see valge komnurk on nii Delta moodi.
Üks päev tegi perenaine mulle paanikat ka. Korjas kõik mu mutid ühte kasti ja veeretas tuppa. Ma küll ei keelanud teda, aga valvsaks tegi see mu igal juhul. Siis aga tuli välja, et tal oli vaja põhjalikum pesakasti puhastus ette võtta. Muidugi said kõik varsti jälle puhtasse pessa tagasi ja häire oli möödas. Mitte et ma midagi halba perenaisest kahtlustaksin, kuid inimesed peaksid sellest hästi aru saama, sest neil on tabav ütlus: usalda, aga kontrolli. Nii ma siis hoiangi alati silma peal, kui keegi võõras mu tittede juures on või kui ka perenaine mõne neist kätte võtab.
Tänase ülevaate lõpetan siis kõikide nimede ja kaaludega:
- Punane - Dosca - 729 g
- Sinine - Dakar - 740 g
- Roosa - Dritte - 615 g
- Kollane - Devi - 766 g
- Oranž - Delta - 715 g
- Roheline - Donar - 731 g
- Lilla - Diego - 617 g
- Valge - Di-Di - 753 g
Selle esimese nädala pilte näete muidugi jälle albumist .

1 PÄEV VANAD

Esimene elupäev on muttidel seljataga ja mõningaid tähelepanekuid annab juba teha.
Kuna neil nimesid veel pole, siis kutsun neid esialgu värvide järgi, et aru saada, kes on kes. Piltidelt on ka näha, et igaühel erivärviline pael eristuseks kaelas on. Tüdrukud on siis sündimise järjekorras: Punane, Roosa, Kollane, Oranž, Valge ning poisid sündimise järjekorras: Sinine, Roheline, Lilla.
Lilla poiss, kes sündis kõige pisemana, on olnud kõige tragim. Ta nagu saaks aru, et peab teistele järgi jõudma. Sööb usinasti ja liigub väga kiiresti ringi. Tema juurdekasv selle esimese päevaga on olnud 54 grammi, aga sellele vaatamata on ta ikka veel väiksem kui teised sündides olid. Kuid ma üldse ei kahtle, et see teda ei sega olemast väga tubli ning asjalik. Ma arvan, et nimetan selle poisi Diego'ks.
Järgmisena on tähelepanuväärne Kollane. Nii võimukat mutti teist ei leidu. Ta teab täpselt, mida ta tahab ja ta ka saab selle ilma kõhklusteta. Ta on ka meeletu söögiisuga. Kuna neid nii palju on, siis korraga kõik sööma ei mahu. Tema aga sööb alati. Kui ta peaks "lauda" hilinema, siis ei häiri see asjaolu teda üldse. Ta sõidab teistele otsustavalt sisse ja üle ja varsti on ta vallutanud parima tissi. Ehk saab tema nimeks Devi.
Kolmas, kes sellest mustast karjast kohe tähelepanu äratab, on Valge. Ta on kõige ehtsam blondiin või tibi või kuidas iganes ühe ilusa totuka sahmerdise kohta ütelda. Tal on pidevalt vaja ringi paanitseda. Kui tal on õnnestunud esimesena kõhu alla pääseda, läheb tal ikkagi veel hulk aega sahmimist, enne kui ta suudab tissi suhu saada ja siis veel mitu korda tissi kaotust, enne kui ta suudab seda korralikult imema hakata. Ise muudkui kobiseb sealjuures. No ja võib kindel olla, et ka ilma segajateta on ta mõne aja pärast selle tissi jälle kaotanud. Vaatamata kõigele sellele uih-aih sahmimisele, on ta selle esimese päevaga 30 grammi juurde võtnud, mis on pesakonna 3. tulemus. Tema ma nimetan Di-Di'ks.
Ülejäänute kohta ei oska veel midagi täpsemalt arvata. Häält oskavad nad kõik teha ja liiguvad päris kiiresti, kui tahavad, ning muidugi on nad kõik imeliselt armsad. Eriti, kui nad magavad ja läbi une erinevaid poose võtavad :)
Minu enda esimene päev nii lilleliselt muidugi pole läinud kui neil, et muudkui söö ja maga. Mina pean neid ju söötma ja pissitama-kakatama ja endal alles sees kõik valus ja veritsev. Õnneks on mul perenaine, kes jagab minuga minu vaeva ja hoiab tittedel seniks silma peal, kui ma oma hädasid õues käin tegemas. Ja seda õue vahet jooksmist tuleb mul umbes 5 korda nii palju kui tavaliselt. Et seega ma ennast kuigi hästi ei tunne. No aga aega on. Ma saan hästi süüa ja pidevalt pannakse mulle puhas jahe vesi joomiseks ja perenaine avaldab muidu ka pai ning musiga tunnustust. Seega saame hakkama ja edasi läheb ju ikka ainult paremaks.
Ühepäevaste muttide pildid leiad albumist.

PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS

Eile, 14. juulil 2009, sain siis kaheksal korral soovida "Palju õnne sünnipäevaks!" oma kaheksale järglasele. Nii kerge ja lihtne see muidugi ei olnud nagu praegu kõlab. Ettevalmistused suurhetkeks algasid juba 12. juulil, mil ma õhtusöögist kategooriliselt keeldusin. Tasapisi hakkas siis juba ka valutama. Perenaine tutvustas mulle mu titetuba, mis oli täpselt samasugune, nagu viimatigi ja tõi esile kõik mälestused seoses tittedega :) Igal juhul kasutasin seda tuba pesategemiseks meeleldi. Kui ma 13. õhtuks veel poeginud polnud, siis perenaine hakkas muretsema, andis mulle väikeste tükkide haaval energiatahvlit, et mul oleks ikka jõudu, kui kriitiline hetk käes. See oli hea. Need väikesed tükid seisid sees ja andsid tõesti jõudu juurde, mida kippuski väheks jääma sellise pika nälgimise peale. 13. õhtul jäi perenaine minuga koos alla korrusele magama. No ega väga magada ei saanud, aga ma püüdsin siiski perenaist nii vähe tülitada, kui võimalik ning ise oma pesas oma valudega hakkama saada. Usun, et ma väga ei hädaldanud.

No ja protsess algas lõpuks hommikul kella kaheksast, peale hommikust jalutuskäiku. Olin nii hästi ennast ette valmistanud, et esimese sünnini ei läinudki palju aega - 8:40 oli esimene käes. Emane, kaalus 546 grammi -punane. Edasi läks kõik nagu raamatust. 7 mutikest sündis ühtejärge:
9:40 isane, 538 g - sinine
10:25 emane, 449 g - roosa
10:45 emane, 521 g - kollane
11:10 emane, 538 g (jalad ees) - oranž

11:50 isane, 515 g - roheline
12:25 isane, 391 g - lilla
See seitsmes oli nii väike ja osav, et sündis kuidagi märkamatult. Oma meelest ma ei pressinudki sel hetkel, kui tema välja vupsas.
No ja siis ei tulnud ega tulnud midagi. Oli ju tunda, et pole veel kõik, aga ei midagi. Perenaine hakkas juba muretsema ja helistama igale poole. Lõpuks panigi mu koos tittedega auto peale ja sõidutas kliinikusse. See sõit mõjus meile aga hästi ja ma sain siiski ka kaheksandaga maha. Kell oli siis 15:40 ja see oli emane, kes kaalus 504 g - valge.
Sellele vaatamata viidi mind kliinikusse ja tehti pilti, et oleks siililegi selge, palju veel kutsikaid tulemas on. Pilt näitas ühte. Pandigi mind jälle autosse tagasi ja saadeti koos ühe süstiga koju seda viimast poegima. Ega ma kaua ei saanudki kodus oodata, kui ka selle viimase välja lükkasin. Aga see ei olnud üldse kutsika moodi. No jah, tal oli samuti nagu pea ja saba, kuid ta ei lõhnanud nagu kutsikas ja ta ei kostnud nagu kutsikas ja ta ka ei maitsnud nagu kutsikas. Seega, see viimane asi ei läinud arvesse. Perenaine koristas selle koos muu mustusega minema ja mina sain hakata oma kaheksat pisikest poputama.
Pärast kõike seda pingutust käisime jalutamas. Teate, kui kerge ma olin! Mul oli tunne, nagu oleksin tee kohal hõljunud, seda vaevu varbaotstega puudutades. Kui hommikul veel oli raske olnud jalgu tõsta nii, et varbad järgi ei lohiseks, siis nüüd ma lausa lendasin. Ka tahtsin ma süüa. Oi, kui hea on jälle süüa! Ja juua, väga palju juua! No ja lõpuks magada koos oma mutikarjaga.
Olen juba väga põnevil, kuidas nad kasvama hakkavad ja millised nimed omale välja teenivad. See pesakond saab muideks olema Estrellesti D-pesakond.
Ah jaa. Pilte on meil ka juba mõned ja tuleb kindlasti veelgi. Hoidke ennast kursis minu albumiga

RASKE OOTUSAEG

Mina kohe oskan endale häda kaela tõmmata. Ma pole teile veel teatanud, aga nutikamad on ehk isegi juba aru saanud, et minu jaoks on sel Saksamaa sõidul väga konkreetsed tagajärjed. Jah, ma olen titeootel. See muidugi ei ole just mingi häda, aga ausõna, see pole ka midagi, millest vaimustuda. Siiani oli nagu enam-vähem, ainult minu tavaline hea söögiisu polnud enam see ja hirmsasti ajas jooma, aga muu ei häirinud. Kannatas nii joosta kui ka hüpata. Viimasel nädalal on aga kõht juba niipalju seganud, et olen hakanud valearvestusi tegema. Ma ei suuda ennast enam nii kiiresti liigutada, kui enne ja tõukeks läheb palju rohkem jõudu vaja, kui vanasti. Rääkimata sellest, et minu väljanägemine ei kannata enam üldse mingit kriitikat. No ja selle kõige tagajärjel suutsin oma varbad autost välja hüpates puuri põhja vahele jätta ning kaks esikäpa küünt poolenisti pealt ära tõmmata. Kolm olevat kohtu seadus ja kaks ilma kolmandata ei pidavat jääma - targutavad inimesed. Ilmselt mitte ilma asjata, sest minulgi on nüüd kolmas kord oma varbaid lõhkuda. Seekord on aga asi hullem just peatselt sündivate kutsikate tõttu minu sees. Narkoosi mind ei pandud, aga ilma narkoosita oli küünte katsumine väljakannatamatult valus. Seega jäid need pooleldi lahtised küüned mulle siiski alles ja ma pean kuidagi liigutud saama. Ka antibiootikume ei anta ja sellega kasneb põletiku oht. Siiski tehakse jälle jalavanne ja kreemitatakse ning loomulikult kannan jälle ka sokki :S No kas te kujutate ette, kui õnnetu ma nüüd selle kõige juures olen: kere kaks korda suurem ja kõigest kolm jalga seda toetamas. Lisaks palavus ja valutav käpp. Olen nagu mingi vanur: aeglane ja kohmakas ja magan pidevalt. No on ikka jama! Loodame, et kutsikate sündimise ajaks on mu küüned juba mõnevõrra välja kasvanud ja enam nii hullusti haiget ei tee. Liigsest kehakaalust saab seejärel kindlasti lahti ;) Praegu aga ei jää mul muud üle, kui olukorraga kohaneda. Luban, et järgmine kord annan endast rõõmsamaid teateid. Tegelikult on rõõmsameelsus minu loomuses ja hädaldamised mulle ei istu.