6 NÄDALAT

Delta kutsikate kuues nädal oli pühendatud kõrvade kikitamisele ja koera kombel suhtlema õppimisele. Nädala lõpp oli aga tegus kogu minu perele, sest toimus saksa lambakoerte erinäitus. Esimesel päeval oli minu pere esindatud kolme liikmega: mina ise veteranide klassis ja Figaro kaks kutsikest kõige nooremas vanuseklassis. Me olime kõik väga tublid - mina sain kuidagi märkamatult esikoha ja Durel oli kolmas ning Debby teine. Figaro kuttidest oli niisama elu-olu uudistamas ka Desperado - täiesti isa nägu kutsikas, aga veidike õnnetu saatusega. Tema inimesed satusid raskustesse ja otsustasid, et parem oleks temast loobuda. Sedasi ta siis satuski tagasi oma sünnikodusse ja ootab nüüd uut pere, sest koerale on ju ometigi peremeest vaja. Õnneks pole see edasi-tagasi käimine tema iseloomu rikkunud ja füüsiliselt on ta ka igati vinks-vonks isane: terve ja tugev ja igasuguseid instinkte jagub. Et siis hoidke teie, mu sõbrad, ka silmad kõrvad lahti, kui keegi tahaks veidi vanemat isast kutsikat, siis siin on üks täiesti saada.
Teisel päeval sain mina kodus kuumuse eest peitu pugeda, aga perenaine läks jälle näitusele. Ka teisel päeval olime kolme liikmega esindatud: Devi oli noorteklassis, kus kahjuks seekord kohtunikule muljet ei avaldanud ja märkimisväärset kohta ei saanud; Di-Di oli noorte karvikute klassis ja teenis välja väga austustvääriva teise koha ning tädidele oli kaasa elama toodud Delta karvane poiss - Besonder sai oma esimese näitusekogemuse ja oli nagu kala vees. Muidugi oli palav ja tal oli esimest korda jalutusrihm küljes ja rahvast oli ümberringi rohkem kui kunagi enne nähtud, ning ühtegi õde-venda polnud silmapiiril, see-eest oli palju igasuguseid võõraid suuri koeri ja takkatipuks lasti veel pauke ka. Aga see kõik justkui olekski pidanud nii olema. Besonder nautis täiel rinnal omale osaks saavat inimeste ja koerte tähelepanu ning oli väga rahul kõige kogetuga. Päeva lõpuks sai ta veel Estrellesti maskotiks kenneli esitlusel. Nii et tema näitusedebüüt on juba tehtud. Pikka ja õnneliku näitusekoera elu tahaks talle soovida ka tulevikuks, kui leiaks sellise tubli pere tema jaoks, kes ikka näitustele ka satuks.
Teised pisikesed istusid kodus ja katsusid selle kuumaga kuidagi hakkama saada. Nagu enne ütlesin, on nad selle nädala sisustanud peamiselt kõrvade kikitamisega - kõik, peale Besonderi. Tema kõrvad on ilmselt selle paksu karvaga nii palju raskemad, et erilist kerkimist veel näha pole. Kui, siis õige natukene tagumistest servadest. Kõige usinam sel teemal on olnud Dame. Kui viienda nädala lõpuks hakkas üks kõrv püsti ajama, siis kuuenda nädala lõpuks on tal juba mõlemad kõrvad pooles vinnas. Tõsi, kui ta väsinud on, siis vajuvad need ilusad pool-kikk-kõrvad näotult laiali, aga erga ja virgana on juba päris uhked. Dame on ka kasvu kõvasti visanud. Ta on vist hetkel isegi vendadest suurem. Kõik ihuliikmed on hakanud venima kiiremini kui teistel. Juba praegu pole ta enam mingi nunnu pontsakas kutsikas, vaid nagu nooruki-ikka jõudev loomahakatis - pikad kõrged keppjalad ja peenike saba nagu pudelihari. Aga sahmib ja rahmib ja korraldab ta endise hooga. Igale poole ta jõuab ja kõigi ning kõigega on tal ütlemist. Lisaks sellele on ta väga tubli sikutaja. Perenaine sai temaga kohe kõvasti rätikut sikutada - Dame pani kõik neli jalga vastu maad ja tõmbas tugevate rütmiliste tõmmetega, kuniks rätiku omale sai. Väga minu maitset loom! Hoiame pöialt, et tal see innukus säiliks kuni pensionini ja oleks omanik, kes ka viitsib sellega midagigi peale hakata.
Samuti väga tugev sikutaja on Schütze. Lisaks sellele on ta ka tubli sõjamees. Ah jaa, Solo poiss läks juba esimesel võimalusel ära oma pere juurde, sest neile oli koera väga vaja hiljuti tühjaks jäänud majja. Tema oli nagu selgelt oma titepere juht. Mis sellest, et sageli kõrvalseisev, aga juhiks olemiseks piisas täiesti tema tugevast isiksusest. Peale tema lahkumist läks kohe Schütze ja Bossi vahel eriti tugevaks mõõduvõtmiseks, et juht-kutsika positsiooni omale saada ja tundub, et Schütze sai selle koha Solo järglasena. Ta on ikka eriti innukas oma tahtmist läbi suruma. Isegi Delta on otsustanud, et see kutt on piisavalt kõva, et teda endaga jõudu katsuma kutsuda ja siis võtavad koos tuurid ülesse ja tuhisevad aedikus ümber kuudi nii, et tolmupilv üle pea. Ja ka igasugustes muudes õdede-vendadega tekivates olukordades jääb ikka Schütze tahtmine enamasti peale. No ja tema kõrvakikitamine on nii tubli, et parem kõrv seisab juba aeg-ajalt täiesti püsti.
Boss aga ei ole ilmselt sugugi leppinud, et tema päriselt Bossiks ei saanud. Ta püüab ülemusele pugeda ja alluvaid nahutada, nagu tõeline karjerist. Ehk siis kipub emme Deltalt ründama, et endast ka kõva mehe muljet jätta ning Liebe-Lottet nahutama. Delta aga ei arva sugugi, et ka see poiss on juba nii kõva tegija, et temaga tasub mängu ülesse võtta ja tegelikult, kui Lotte ikka väga hädas on, siis teeb ta Bossile ka tuule alla. No tegelikult saavad Lotte ja Boss endiselt omavahel eriti hästi läbi ja hoiavad kokku. Väike madin käib asja juurde. See ei takista teineteise kaisus magamist. Bossi kõrvakikitamine on selline pea-aegu esimene. Tal on väga ilusad väikesed ja hea asetusega kõrvad, mis on kogu aeg sellist nägu, et kohe-kohe on nad püsti, aga siiski vaid üks kõrv on veidi ajanud. Inimesed olid täiesti kindlad, et temal esimesena kõrvad püsti tõusevad, aga võta näpust!
Et siis see liebe Liebe-Lotte. No ega ta ainult liebe ka ei ole. Tal on küll endiselt hea oskus imearmsaid poose võtta ja oma suurte ümmarguste ja pea-aegu mustade silmadega igaühte võluda, aga ta kräunutab ka hea meelega nii kummist piiksuga mänguasju, kui ka inimesi oma terevate hammaste vahel. Ilmselt on ka kõik pesakonnakaaslased tema hambaid tunda saanud. Ise ta kuigi tihti teistele kraesse ei karga, mis tähendab muidugi kohe seda, et teised temale küll. Ja siis ei jäägi tal muud üle, kui eest ära joosta või vastu hakata. Kui aga Lotte on nurka aetud, siis ründab ta sealt tõelise emalõvina, et isegi temast kaks korda suurem Besonder ära ehmatab.
Besonder on aga endiselt eriline. Väga mõnus ja muhe tüüp. Vahel asjatab omaette mänguasjadega, vahel norib kellegagi tüli, aga kui ära väsib, siis viskab esimesse ettejuhtuvasse kohta külili. Natukene on ta nagu kiusupunn. Ega ta niisama tüli norima ei lähe, aga kui teisel on mõni mänguasi hambus, siis teeb tema näo, et ta tahtis ise just selle mänguasjaga mängida ning kukub mänguasja omanikku nahutama. Kui aga viimane on oma asjast juba loobunud, siis läheb Besonder ka minema ja ei huvitugi enam. Otsib omale uut tegevust.
No vot. Selliselt siis mina ja mu pere elab ja toimetab siin kõrbekuumas. Kutsikad otsivad omanikke ja mina tuletan meelde, et olen ikka näitusekoer, mitte veel niisama tudike aianurgas.
Meie viimase nädala album on ka nähtaval siin. Pildid enne Besonderi näitusekülastust on kõigest kaks päeva enne teise poole pilte tehtud, aga pange tähele, kui oluline vahe on kõrvades!
Ja veel, nad on nüüd juba nii suured, et kannavad päris kaelarihmasid. Uhke küll, aga pildi pealt on nüüd harjumatul silmal raske aru saada, kellega tegu, sest rihm ei kipu karvast välja paistma.
Kõige värskem uudis on, et Dame sai peremehe. Temast saab suure majapidamise valvur ja inimestele seltsiline, keda on lubatud ka kooli ning ehk ka näitustele viia. Ootame põnevusega uudiseid järgmistest peredest, kelle omaks võivad saada veel kolm poissi: Boss, Schütze ja Besonder.
Värskeimad uudised selles kiiresti muutuvas maailmas on, et Dame broneerinud pere otsustas ringi ja võtab hoopis Schütze. Ning Besonder on endale ka oma inimesed leidnud.
Seega, koduta kutsikate seis 1-1. Dame ja Boss