No mina kahtlustasin juba mõne päeva eest, et mingi näitusevärk on jälle tulemas, sest mind pesti. Ega mul väga selle pesemise vastu midagi pole, aga ma lihtsalt tean, et see sageli lõpeb näitusega. Aga kuna ma juba pikka aega midagi huvitavat polnud teinud, siis tundus mõte näitusest isegi tore. Perenaine pani mu autosse ja peale mõningast sõitmist olimegi näitusel. Seekord oli tegu siis kõikide tõugude näitusega. Neid suuri ja väikeseid ja siledaid ja karvaseid oli ikka igat sorti kokku tulnud. Mina suundusin perenaisega muidugi ringi poole, mille äärde kogunesid saksa lambakoerad.
Ka mu händler, Siiri, oli kohal. See oli tore. Mulle ta tõesti meeldib, sest tal on alati minu jaoks midagi maitsvat ja ta ei pea paljuks minuga ka veidike mängida, kui kusagil aeg venima kipub ja ta on lõbus. Ega palju ei pidanudki ootama, kui sakslased hakkasid ringi minema. Mina astusin ülesse veteranina (vanaema ju ikkagi ;). Kohtunik andis mulle teistega võrreldes pika kirjelduse ja peale mõnda sammu ringis ka suurepärase hinde. Inimesed väga rõõmustasid. Sain aru, et olen nüüd ka veterantšempion - seega läbi ja lõhki üks ilus koer ka vanemas eas. No aga kuhu siis see ilu oleks vahepeal pidanud kaduma...?Näitusel kohtasin ka Liebe-Lotte tulevast pere. Olid kõik tulnud koeri vaatama ja ostsid minu perenaise näpunäidete järgi Lottekesele jooginõu ning magamisvaiba. Seega on asi nüüd ikka kindel ja otsustatud. Liebe-Lottel kodu olemas :)
Peale seda kiiret ja tulemuslikku iluringi sõitsime Deltale külla. Ma jäin küll autosse ootama, aga sain siiski ka oma kutsikakutsikaid näha, kui nad õue jooksma toodi. Oi nad on ilusad! Kohale tulid ka saksa lambakoerte ühingu tähtsad tegelased, ametlikud pesakonna ülevaatajad. Neile ka kutsikad meeldisid. Seega on need sellid nüüd ametliku hindamise läbi teinud ja kuulutatud igati kõlbulikeks koerahakatisteks.
Lisaks oli kohal üks tore pere, et omale minu Delta pesakonnast uut pereliiget valida. Piltide pealt oli nende valituks osutunud Solo. Ta oleks nagu asjast teadlik olnud ja läks esimesena neid inimesi tervitama, kui nad saabusid. Aga eks nad kõik on ju toredad. Igaüks omal moel. Ja nii need inimesedki vaatasid ikka ühte ja teist ja kolmandat kutsikat. Väga raske oli valida. Üks ju ilusam kui teine ja teine toredam kui kolmas. Kutid näitasid ka kõik, mida nad oskasid. Kohe peale õue mahapanemist tehti kõigepealt piss ja siis hakati jooksma igaüks ise suunas küll naabri aia poole, küll sõidutee poole, küll lillepeenrasse või Ronni aediku poole. Nad olid juba tunduvalt kiiremad kui eelmisel nädalal ja kuidas inimesed ka ei pingutanud, ikka õnnestus ühel kui teisel mingil hetkel lubatud piiridest välja lipsata. No midagi hullu ei juhtunud. Nad on ju uudishimulikud. 
Ikka tahaks olla seal, kuhu minna pole lubatud. Ka väikesed omavahelised jagelemised tulid ette, nagu alati. Aga seegi on ju täiesti normaalne ja õpetabki kõiki enda eest seisma. Isegi väike Liebe-Lotte on täiesti võimeline oma kiusajale tõsist urinat tegema ja hambaid välgutama nii, et ta rahule jäetaks. Boss on aga selline tegelane, kes isegi emme Deltale ninna kargas, kui olukord talle ei meeldinud. Delta oli sellisest julgusest äärmiselt üllatunud. Schütze aga paistab silma erilise visadusega. Näiteks suudab ta Delta toasolles nii kaua üritada tissile pääseda, kuniks Delta loobub ta eemalepeletamisest ja lubabki tal veidike tissida. Muidu söövad kõik juba usinasti krõbinaid, aga vahel ju ikka tahaks veidike emmetada ja tissi saada.
Dame on aga nii tubli, et tema on hakanud juba kõrvu kikki ajama. Tal näikse pidevalt iga asjaga kiire olevat. Emaste osas ülevaatajad üksmeelt ei saanudki - ühele meeldis Lotte, teisele Dame. Eks elu näitab, kumb kaunimaks kasvab või jäävadki võrdseks.No jah, aga tagasi valikute juurde. Emast ei tahetud. Need viidi sisse. Pikakarvalist ka ei tahetud, see viidi samuti tuppa. Boss tundus Solo ja Schütze kõrval kuidagi väike. Tema jäeti ka kõrvale. (Kuigi ülevaatajate meelest on Boss üks päris ilus loom, just paraja suurusega ajal, mil isased üle mõõdu kipuvad kasvama) Aga Solo ja Schütze vahel oli raske valida. Paar parajaid, nagu nad alati on olnud. Schütze tundus oma kohevama karvaga ilusam,
aga Solo tugeva kondiga tugevam. Lõpuks anti otsustamisõigus pojale, kellest saab selle pere koera kasvataja ja õpetaja. Ja poiss valis Solo. Solole ka see noormees meeldis. Kui ta teiste süles olema ei soostunud, siis poisi süli kõlbas talle koguni magama keeramiseks. Seega, oli asi otsustatud. Solol pere olemas. See oli minu jaoks kindlasti selle päeva kõige parem sündmus. Õnnestus mul ju oma silmaga neid inimesi näha ja veenduda, et tegu on heade ja toredate inimestega ja et Solo saab omale hea peremehe, kes tahab ja jaksab temaga võidu joosta. Super!
Meie aga pöördusime kutsikate juurest tagasi näitusele, sest tõu parima veteranina sain ma õiguse minna veteranide lõppvõistlusele, kus üks inimene valib välja näituse neli parimat veterani kõikide tõugude esindajate seast. Kuidas nad seda teevad, jääb minule küll arusaamatuks. Kuidas oskaks keegi võrrelda mind mingi kääbustaksiga või siiditerjeriga? Aga no on neil inimestel juba kord sellised kummalised meelelahutamise viisid. Mina sain jälle Siiriga seista ja joosta. Polnud probleemi. Seekord oli ring ikka nii suur, et sai mõne jooksusammu ka teha ja mind oli pandud sinna veteranide rivi etteotsa, nii et keegi jalgu ka ei jäänud ja sai mõnuga jalad kõhu alt välja võtta. Kohtunik asus meid siis üle vaatama ja ma sain temaga kohe sellise hea silmsideme momendi. Mulle koguni tundus hetkeks, et ta tahaks minuga veidi mängida. Muidugi oli ta tegelikult igati väärikas mees igati väärikal sündmusel ja mingiks mänguks ei läinud. 
Ta hoopis kätles osasid händlereid ja saatis meid uuesti jooksma. Ja kui neli koera oli veel ringis, siis hakkas rosette jagama: neljas koht, kolmas koht... mind polnud ikka veel kutsutud. Mõtles ja vaatas ja saatis meid veel korra liikuma ja esimene koht tuli saksa lambakoerale! Oh seda rõõmu! Mina muidugi ei rõõmustanud mitte esikoha üle, vaid selle üle, et sain oma perenaisele ja händlerile sellist suurt rõõmu valmistada. Praegu tagantjärgi mõeldes on aga veidike uhke tunne küll, et olin kogu näituse kauneim veteran :) 
Ma nii loodan, et mõni minu järglastest ükskord sama saab teha ja näidata kõikidele, kes näha soovivad, et saksa lambakoer on üks konkurentsitult ilus ja mõnus loom. Valik number 1.
Aga pilte ka:
Näituse hetked siit
ning kutsikate ülevaatuse pildid siit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar