Seekord tulid ikka juba nagu õiged mehed kunagi - rinnad ees kummis ja sabad nagu lipud püsti. Teadsid täpselt, mis ja kus ja kuidas. Muidugi olid nad kõik vahepealse kahe nädalaga kõvasti kasvanud ja üksi omades kodudes olles kõvasti julgemaks ja iseseisvamaks muutunud.Esimesena oli kohal Boss. Nagu ikka, on kõige kaugemalt tulija kõige enne platsis ja oh seda perenaise rõõmukilkamist Bossi täiesti kikkis ilusate kõrvade üle. Ta nägi tõesti palju soliidsem välja, kui viimati. Kohe tulid järgi ka Liebe-Lotte ja Dame. Bossil oli jälle tõeliselt hea meel Lottega kohtumise üle - tõeline äratundmisrõõm,
aga Liebe-Lotte vist väheke häbenes oma lontis kõrva. Ausõna, kolme päeva eest omas kodus olid juba mõlemad kõrvad püsti, aga vahetult enne kohtumisele tulemist väsisid väheke ära. Aga küllap tõusevad uuesti. Omas kodus on Liebe-Lottel täiesti omaette suure koera elamine ja olemine. Tal on oma kahekambriline kuut nimega ukse kohal ja suur aedik ümber kuudi, milles ta juba täiesti tubli ja iseseisvana ka öösiti üksi elab. Päeval möllab muidugi kogu perega ümber kogu hoovi, nagu peremehele kohane.
Dame oli aga endiselt majavaimu loperdavate kõrvadega. See on kohe täiesti kummaline, kuidas kõrvade kikitamine on oma päriskoju minemisega seotud olnud. Dame on meil ainsana see vaene kodutu ja mitte ei taha enam oma kõrvu püsti ajada, kuigi vahepeal olid ju täiesti ilusasti, kui oli lootust koju saada. Aga eks peab ootama. Iga asi omal ajal. Nii kodu, kui kõrvad.Esimesed kolm olid väikest vihmakest trotsides juba kõvad tuurid ülesse võtnud, kui saabusid ka teised kolm: Schütze, Besonder ja Franko (passiga Solo). No ja vaata imet! Kõikidel kõrvad püsti!
Schütze on vaid neli päeva omas kodus olnud, kui majavaimu loperdised asendusid ilusate püstkõrvadega. Tõsi, päeva lõpuks väsis üks kõrv küll ära, aga siiski - jälle selge seos. Schützel muideks on oma kodus suur majapidamine - palju maad ja teisi loomi. Kanad tembeldati juba mõtetuteks tegelasteks, kellele pole vaja tähelepanu pöörata, aga kassid võiksid olla päris head meelelahutajad, kui nad eest ära jooksevad.Besonderil ja Frankol olid aga kõrvad tugevad ja püstised. Nagu nad isegi. Huvitaval kombel oli ka neil mõlemil kodus kass ootamas.
Franko kohanes kassiga kergemini või õieti kass temaga, aga Besonderi pere vana kassivolask ei taha noort kutti niisama lihtsalt jutule võtta. Pehmelt aga kindlalt tehakse poisile selgeks, et hoidku eemale ja tegelegu omade asjadega. Ning Besonder tegelebki. Tal ju aias ruumi palju ja asjatamist ka mujal kuhjaga. Frankol muideks on täpselt samasugune beebikasukas, nagu oli ta emal - tihe ja madal ja hästi must. Kohe põnev näha, kas ka täiskasvanu karv tuleb sarnane või ei oma see titekasukas tõesti mitte mingit tähtsust.
No ja siis oli õu hirmsat madinat ja lõrisemist ja kobisemsit ja kukerpallitamist ja hamamste teritamist täis. Kes seda jõuaks kirjeldad! Vahepeal paisusid omavahelised õiendamised ikka juba kõrvulukustavaks ja jooksutuure võeti ülesse lausa hirmuäratava kiirusega libedatel terrassilaudadel ja teiselt astmelt tehti võidu kõrgus- ja kaugushüppeid alla rohu peale.
Franko ja Boss pidid aga iga veidikese aja tagant mõõtu võtma. Kuigi Franko iga kord Bossile väga selgesti mõista andis, et tema üritused on mõtetud ja ülemus on ikkagi pealik Franko, ei lõpetanud Boss jälle ja jälle üritamast. Küll proovis teist õlaga pikali lüüa, küll vaikselt nihkudes nelja jalaga üle ronida, kui Franko parasjagu muus asjus maas oli, aga ikka lõppes see Franko võiduga. Schützel ja Besonderil polnud mahti mingeid võimumänge teha. Neil oli muidu tore ringi tuuseldada ja kõikidega ühtlaselt tüli norida või siis eest ära joosta.
Lottekene püüdis väga tubli olla, aga ta pidi oma rasket lapsepõlve jälle tunda saama, kui kõik see mees tema kallal ülbitseda tahtis ja tema ennast siis teravate hammastega iga hinna eest kaitsma pidi. Kõige kindlam positsioon oli terassi all. Ja ta sai hakkama. Nagu ka varemalt.Dame aga oli emakodus olles ema käest usinasti kaklemist õppinud ja proovis nüüd kõiki suurte koerte võtteid kõikide õdede-vendade peal. Aga siiski sõbraliku madina käigus. Lihtsalt jutu jätkuks ja ajaviiteks.
No ja sikutamise jõudu jätkus tal ka kõige enam. Samuti, nagu energiat ringi joosta ja tuuseldada.Kui arst tuli ja igaühele tema sutsaka ära tegi, ei olnud see kellegi meelest erilist mainimist väärt. Enam protesteeriti kinnihoidmise pärast, kuna huvitavad mängud väljas teistega ju pooleli olid. Schütze oli koguni selline vapper sõjamees, et ei teinud üldse mingit häält ja ei siputanud vastu - kui vaja, siis vaja. Kannatas vaikides ära ja läks tormas edasi.
Seekord hakkas kutsikate jõud raugema juba palju kauema aja pärast kui eelmisel korral. Lõpuks aga hakkasid siiski õuele ja terrassile tekkima koeranahad ja peremehed, -naised viisid oma märjad, aga rahul koerapojad koju välja magama. Kuni järgmise korrani.Tahaks väga loota, et sellel järgmisel korral saab ka Dame uhkustada meie seltskonnas oma inimestega ja kikkis kõrvadega!
Kui sina, mu sõber ja lugeja, tahaksid talle seda innustavat pere pakkuda, siis võta ühendust minu perenaisega: mare.adermann@gmail.com või 5176608. Iga päev, iga ilmaga!
Väike kodutu Dame nii ootab oma pere...
Kõik pildid, nagu ikka, minu albumist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar