1 KUU

Perenaine tõi mulle jälle kutsikakutsikatest uudiseid. Kutid kasvavad mis mühiseb ja pidasid oma esimesel, 1-kuusel, sünnipäeval vägeva peo maha. Kõik lähisugulaste esindajad olid kutsutud ja ka kohale tulnud. Halva ilma tõttu pidid kõik ennast külg-külje kõrvale väikesesse kutsikatetuppa mahutama, aga sellest polnud mingit probleemi. Seda lõbusam oli.
Kutsikad pidasid ennast üleval nagu vanad kalad. Pole probleemi, kas uudistajaid on 1-2 või 10-12. Nemad ajavad oma asja. Ainult emme Delta oli väga mures ja ei tahtnud kuidagi mujal olla, kui kogu see hulk võõrast rahvast tema tittede juures oli. Ega ta muidu ju kogu päeva oma kutsikaid ei valva, sest need sindrinahad hüppavad jooksu pealt tissidesse kinni ja kui neile süüa pakkuda, siis hakkavad nad üksteist ära nügima. Oma koha eest seisja aga hoiab tissist võimalikult kõvasti kinni. Hammastega muidugi. Võite siis ette kujutada, et nende toitmine pole sugugi meelakkumine, aga võõrastega neid üksi jätta ka süda ei lubanud. Nii see vapper emme siis kannatas. Aeg-ajalt mõnda eriti jõulist tüüpi nahutades. Ja väike kadedus on emme Deltal ka - tallegi meeldivad väga need maiustused ja mänguasjad, mida kutsikatele tuuakse. Oleks ju mõtetu kõik see kutsikatele jättagi. Nad ei oska veel täiel rinnal nautida näiteks kummikana piiksutamist.
Külalised olid toonud ühe pehme mänguasja, mis on kuttidele hästi suupärane ja seda siis sikutati edasi tagasi ning omavahel. Solo sai näidata, kui tugev ja sügav haare tal on, ning Boss sai näidata, kui terav on tema rünne. Boss jääb muidu tavaliselt tagasihoidlikuks. Laseb teistel omavahel ära kakelda ja siis teeb oma asja. Aga kui on vaja, siis astub välja. Tema "lambamurdmise" tehnika oli selline, et jälgis tardunult, kuidas lammas liigub ja siis sööstis kiiresti ja hammustas kiiresti. Kui haare hästi ei õnnestunud, hüppas jälle tagasi, et uueks sööstuks hoogu koguda.
Väga hea murdja loom on ka Dame. Talle väga meeldib hammustada. Eriti, mis liigub. Ja kui kätte saab, siis rapib surnuks. Üks korralik hambakandja on kasvamas vanaema rõõmuks :)
Inimesed muidugi tahtsid neid kõiki kangesti nunnutada ja sussutada, aga kui nad ärkvel olid, siis olid inimesed nagu rohkem närimiseks neile kohale toodud ja kui uni hakkas tulema, siis võis neid ju sooja asemena kasutada.
Endiselt ei luba ennast aga süles hoida Besonder. Kuigi just tema, suur ja tume karvapall, on see, keda kõige enam taheti sülle haarata. Ta hakkas alati vingerdama ja protesteerima, et jälle vabaks saada. Kuigi, uni oli siiski tugevam ka tema vastuhakust ja unise peaga kõlbas ka inimese süles olla.
Kui ilm vähegi lubas ja vihmas paus tekis, siis viidi kõik pätid ka õue.
No õues olemisega on üks igavene jant. Oma eelmise nädala jutus rääkisin ja näitasin teile, milline kena aedik kuttidele tehti, et neil oleks turvaline väljas olla. Aga kas siis nendesarnased maadeavastajad lasevad ennast plankseinaga ruumi sulgeda? Muidugi mitte. Nende protestikisa oli selline, et inimesed välja ei kannatanud ja see aedik nende õuesolemiseks kasutust ei leidnudki. Teise variandina prooviti suure koera võreaiaga aedikut. Aga seegi tundus neile ahistamisena. Nemad tahtsid muru jalge alla ja piirideta ümbrust. Nii nad siis saidki omale selle õiguse, et õues on nad muru peal ja inimesed ajavad neid pidevalt taga, et nad ei läheks sinna, kuhu pole vaja: tänavale, naabri aeda või lillepeenrasse. Ka on nad kiiresti selgeks saanud, et õues käiakse kindla eesmärgiga - oma soolikaid tühjendamas. Kuna nad ikka igapäevaselt välja saavad, siis eelistavadki nad tänaseks oma hädad õues toimetada. Dame lausa küsib välja, kui kakale tahab. Väga daamilik!
No ja sünnipäevalgi oli neil siis lõbu laialt õues inimesi jooksutada. Igaüks lidus omas suunas lubatud alalt välja ja inimesed lõbusalt hõisates järgi. Väga tore mäng! Ei saa salata, et mullegi meeldib inimestega tagaajamist mängida. Väljas oli muidugi ruumi, et nende vaba liikumist jälgida ja härra isa esindajana kohale tulnud omanik ning kasvataja, Riina, ei saanud silmi Damelt: väga ilusa kehakujuga, hea värvi ja karvaga ja veel milline iseloom! See loom peab kindlasti kasvama rõõmuks veel paljudele. Omanikud ei tohi teda hakata vaid endale hoidma. Tema peab näitustel käima, koolis käima ja meie suurt sugu edasi kandma!
Isaste osas ühte selget liidrit pole. Kõik on millegi poolest head ja millegi poolest mitte nii väga. Kuigi, Besonder on ikkagi eriline. Ta paistab juba silma ainuüksi seepärast, et on ainuke pikakarvaline. Jah, ainuke, sest Liebe-Lotte on kasvades läinud üha enam tavakarvalise koera nägu. Kuigi karv seljas on endiselt pikk, lokkis ja puhvis, on nägu sile ja silmad ning kõrvad kenasti suurelt näha. Seda pikakarvalistele omast mõmmiku nägu temale ei tulnud. Aga ega see teda vähem armsaks ei tee. Kuigi, ettevaatust Liebe-Lottega! Ta uinutab oma armsa nukukese olemisega teie tähelepanu, aga hambad on temalgi üsna teravad. Temagi oskab Bossi kombel kiiresti rünnata ja võitluses lõriseda.
Solo ja Schütze on igas mõttes üks paar parajaid. Neil on pidevalt omavahel maid jagada ja nad on ka väga sarnased nii välimuselt, kui olemuselt. Solo on muidugi võimsam. Tal on küll üsna madal karv, kuid kont on hästi tugev ja keha on pikem ning turi kõrgem. Tundub, et sellest loomast kasvab üks suur ja tugev isane. Schütze on muidugi ka sisukas. Kakluste korral ehk kõige sisukamgi. Karv on tal uhkem, kui Solol, aga keha veidi lühem ja turi pisut madalam.
No seal õues nad siis mässasid, kuni värske õhk ja pidev tähelepanu nad ära väsitasid. Igaüks leidis omale inimese magamisasemeks ja nii nauditi üht pärastlõunast uinakut värskes õhus. Ärgates veel väikesed ringid murul kuni külalised hakkasid lahkuma ja polnud enam piisavalt püüdjaid. Siis said kutid tuppa ja kukkusid ikka jala pealt. Sünnipäeva pidu oli nad nii ära väsitanud, et isegi värske sea kõrv ei suutnud kedagi peibutada. Schütze korra proovis siit ja sealtpoolt närida, Solot ülesse ajada, et koos seda imeasja järele proovida, kuid kui vennas ei viitsinud ärgata, siis loobus temagi une kasuks.
Jälgime põnevusega, kuidas kutid kasvavad ja mis neist saama hakkab. Järgmisel nädalal ootab neid ees saksa lambakoerte ühingu ametlik ülevaatus. Sellest kuulete siis juba nädala pärast.
Pildid ikka albumist: sünnipäevast siit ja pesakonna ihufotograafi omad siit.
Kutsikasoovijatele: kirjutage julgesti mu perenaisele: mare.adermann@gmail.com. Igale loomale on vaja ju vääriline pere leida. See on neile sõna otseses mõttes elu küsimus.