Kuuest neli on praeguseks omades kodudes.
Nad olid süstide ajal väga tublid. Valu ei olnud midagi. Protesteerisid pigem kinnihoidmise vastu. Nii tuttav minu jaoks :)
Fortuuna saab endale esinejanimeks Nora. Nagu tõeline staar. Tasub meelde jätta, et tulevikus näitusel ikka ära tunneks ;)
Mitmed on imestanud, et kuidas ma nii rahulikult lasen oma lapsi võõrastel laiali tassida. Pean seda asja ilmselt pisut selgitama:
1. Kõik need inimesed, kes mu laste omanikeks hakkavad, on mu perenaise poolt heaks kiidetud - tähendab ka mina pean nad heaks kiitma. Ja nad on täiesti toredate koerainimeste mulje jätnud.
2. Need kutid on mind õues pidevalt nokkides päris tüütud ja nad võtavad perenaiselt nii olulise aja, et minuga enam väga palju ei tegeletagi. Mingu oma inimeste juurde. Minu perenaine on minu ja mitte nende. Meil on koos veel nii palju teha!
3. Need koerad on juba sündinud selleks, et inimest teenida. kogu pesakond koos on ju lõbus, kuid kui aeg on käes, peab asuma oma kohust täitma. Mina olen neile juba kõike õpetanud, mida eluks hädavajalikuks olen pidanud ja edasi peavad neid õpetama nende oma inimesed neid ja see ümbrus, millesse nad satuvad. Teenigu oma inimesi väärikalt.
No ja Floraga on veel kurvem. Kaks peret on teda vahepeal vaatamas käinud, kuid siiski loobunud. Kas tõesti on määravaks saanud tema hea energia ja rõõmus meel? Aga eks me ootame. Kindlasti on temagi jaoks olemas inimene, kes tahab ühte imearmast ja väga tubli emast kutsikat, kellega koos lõbusasti aega veeta ja koeramaailma avastada. Tuleb see inimene vaid ära oodata.

Kui see võiksid olla Sina, siis helista või kirjuta: mare.adermann@mail.ee, 5176608
2 kommentaari:
Mulle meeldivad kohutavalt saksa lambakoerad, aga meeldivad ka teised kenad ja targad koerad.
Kuid...
Mul on elus olnud vaid üks koer, kes mõned aastad tagasi suri.
Meie armas superkrants Robi, kelle ma turult 100 krooni eest ostsin.
Ma ei teadnud, et looma surm võib inimesele nii palju valu põhjustada.:-(
Ja seepärast pole ma söandanud enam ühtki looma uuesti võtta. Aga ma loen pidevalt neid koertepakkumisi ja vahel olen juba seda barjääri ületamas ja peaaegu valmis ostma.
Kas sellise loomasurmaga harjub, sest inimesed peavad ju palju koeri? Või on nii, nagu Lorentz ütles, et kui inimene teab, et ta ei suuda looma surma üle elada, siis ärgu võtku looma, sest loomad surevad alati varem kui meie.
See sissekanne oli nõuküsimine. :-)
Suremine on osa elust. Uus elu aitab igal juhul surmast kergemini üle saada.
Postita kommentaar