Aga ma saan neist inimestest täiesti aru, et selliseid imeliselt ilusaid ja tegusaid nupsikuid, nagu minu kutsikad, ikka ja jälle näha tahetakse :) Nad ei jää ju kuigi kauaks sellisteks. Ja minul on ka hea meel, kui mulle minu sõbrad külla tulevad.
Ühel nädalavahetusel käis meil Kreedo oma inimesega külas. Väga tore! Ta pole enne mul külas käinudki. Väga huvitav oli vaadata, kuidas ta esimese hooga selle enda poole jooksva ja karjuva karja peale ehmatas ja eest ära püüdis hoida. Pärast harjus. Lõpuks lasi koguni oma koonu lakkuda ja selga ronida. Väga mõistlik ja suursugune isane!Kutsikad arvasid alguses, et iga koer peaks piima andma. Muudkui püüdsid Kreedole kõhu alla jõuda :O) Hiljem said vist asjast aru ja askeldasid niisama. 
Fortuuna oli aga lausa piinlikusttekitavalt pealetükkiv ja edvistav. Muudkui kekutas külalise ees ja jooksis tema ümber. Kippus käpa ja keelega katsuma. Ikka tõeline tüdruk. Õnneks oli Kreedo asjast pigem meelitatud kui pahane. No kutsika värk, ta saab ju aru.
Fortuuna oli aga lausa piinlikusttekitavalt pealetükkiv ja edvistav. Muudkui kekutas külalise ees ja jooksis tema ümber. Kippus käpa ja keelega katsuma. Ikka tõeline tüdruk. Õnneks oli Kreedo asjast pigem meelitatud kui pahane. No kutsika värk, ta saab ju aru.
Viimasel nädalavahetusel käidi meil grillimas ja Volli tuli minu rõõmuks ka kaasa. No on ikka tõeline sõber! Ta oli kutsikatega nii kannatlik ja sõbralik ning minuga mängis ka mitu tundi. Ega ta kutsikaid kasvatada muidugi ei oska, aga sotsialiseerimiseks sobis hästi. Nüüd mu tibud teavad, et peale saksa lambakoerte on tegelikult ka teistsuguseid koeri olemas.
Mul on hea meel ka selle üle, et kutsikad viimasel ajal nii palju väljas saavad joosta. Kuniks nende pesakohta majas puhastatakse, saavad nemad väljas olla. Tegelikult küll ei julge inimesed nende valvamist 100% mulle usaldada ja panevad nad aedikusse, kui neid endid õues pole. See on ausalt öelda alandav. Kes siis veel peale minu minu oma kutsikaid oskaks paremini valvata? Ma ikka püüdsin neid välja kaevata ka, aga perenaisele see jälle ei meeldinud. No mis teha. Koera elu. Peab ikka lõpuks ennast inimese järgi painutama. Aga õnneks on inimesed päris palju väljas ka, nii et kutsid kogu hoovis ringi saavad joosta. Kannatavad selle väikese aja aedikus ära.Aga vaatamate sellele külaliste hulgale, ei ole veel keegi neist julgenud minu Florat omale koeraks tahta. Seega ootab tema veel seda õiget peremeest, kes suudaks tema aktiivsusele koolitusega rakendust pakkuda ja ilu näitusel teistelegi näha viia.Kui mõni selline inimene juhtub siia lugema, siis helistagu või kirjutagu mu perenaisele:
Mare - 5176608, mare.adermann@mail.ee
Lisaks pilte temast ja teistestki: http://picasaweb.google.com/mare.adermann/DakotaKutsikad
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar