KOJUMINEKUD

Ja ongi läinud.
Kuuest neli on praeguseks omades kodudes.
Kõige esimesena läks Figaro. Siis Faust kohe järgi. Mõlemad samal päeval, kui kutsikad said vaktsineeritud ja kiibitud.

Nad olid süstide ajal väga tublid. Valu ei olnud midagi. Protesteerisid pigem kinnihoidmise vastu. Nii tuttav minu jaoks :)

Siis oli perenaine vahepeal ära ja meie olime teiste kanseldada. Ega see väga hull polnud, sest ilmad on ilusad ja kõik saavad õues olla kuniks garaazhi puhastatakse. No ja täna läksid siis Fortuuna ja Frodo üksteise järgi.
Fortuuna saab endale esinejanimeks Nora. Nagu tõeline staar. Tasub meelde jätta, et tulevikus näitusel ikka ära tunneks ;)
Figaro võttis uue kodu kohe omaks ja käitus väga tublisti. Faust oli esimesel ööl vähe õnnetu, et üksi ja võõras koht, kuid küllap on ta tänaseks juba harjunud. Fortuuna ja Frodo olid minnes väga väsinud. Loodan, et fortuuna magas kogu pika sõidu Tartusse ja et nad kohanevad oma uute kodude ja inimestega kergesti.
Mitmed on imestanud, et kuidas ma nii rahulikult lasen oma lapsi võõrastel laiali tassida. Pean seda asja ilmselt pisut selgitama:
1. Kõik need inimesed, kes mu laste omanikeks hakkavad, on mu perenaise poolt heaks kiidetud - tähendab ka mina pean nad heaks kiitma. Ja nad on täiesti toredate koerainimeste mulje jätnud.
2. Need kutid on mind õues pidevalt nokkides päris tüütud ja nad võtavad perenaiselt nii olulise aja, et minuga enam väga palju ei tegeletagi. Mingu oma inimeste juurde. Minu perenaine on minu ja mitte nende. Meil on koos veel nii palju teha!
3. Need koerad on juba sündinud selleks, et inimest teenida. kogu pesakond koos on ju lõbus, kuid kui aeg on käes, peab asuma oma kohust täitma. Mina olen neile juba kõike õpetanud, mida eluks hädavajalikuks olen pidanud ja edasi peavad neid õpetama nende oma inimesed neid ja see ümbrus, millesse nad satuvad. Teenigu oma inimesi väärikalt.
Ainus asi, millest mul kahju on, on see, et Forte ja Flora ikka veel minu juures peavad olema. Fortel on küll Lätis ootav ja hoolitsev pere olemas, kuid on probleemid tema kohaletoimetamisega. Keegi vanaema pidi minema Lätti oma lapsi vaatama ja koera Eestist kaasa võtma, kuid senini jahedana püsinud ilmad panid vanaema oma sõitu edasi lükkama ja nüüd ei teagi, millal või kuidas Forte oma koju saab.
No ja Floraga on veel kurvem. Kaks peret on teda vahepeal vaatamas käinud, kuid siiski loobunud. Kas tõesti on määravaks saanud tema hea energia ja rõõmus meel? Aga eks me ootame. Kindlasti on temagi jaoks olemas inimene, kes tahab ühte imearmast ja väga tubli emast kutsikat, kellega koos lõbusasti aega veeta ja koeramaailma avastada. Tuleb see inimene vaid ära oodata.

Kui see võiksid olla Sina, siis helista või kirjuta: mare.adermann@mail.ee, 5176608