FORTE ÄRAVIIMINE

Ühel õhtul pesti Forte puhtaks. Siis juba aimasin, et midagi on teoksil. Laupäeval pandigi meid kõiki auto peale - suured ja väikesed inimesed ning koerad ja hakatigi sõitma.
Mina keerasin ennast kohe oma kohal pakiruumis magama, kui olin aru saanud, et sõit läheb pikemaks. Forte oli minu perenaisega tagaistmel ja ei osanud kuidagi olla. Viuksus ja siputas hulk aega enne kui magama jäi. Aga inimese süles on ju hea magada, kui ta sind sügab ja auto mõnusasti kõigutab. Sel hetkel isegi kadestasin Fortet. Mina ei saa (loe:mahu) enam perenaise süles sõita.
Kui olime juba hea hulk aega sõitnud, keeras auto teelt kõrvale, metsavahele, ja jäi seisma. Pissipaus. Fortele pandi jalutusrihm kaela. Esimest korda elus. Aga ta käitus selle otsas suurepäraselt. Nagu oleks juba pika kogemusega rihmaga metsavahel jalutamas käimises. Rihma teine ots oli Oti käes ja nii me kolmekesi jooksime. Pissimised tehtud, laeti meid jälle auto peale.
Järgmine peatus oli linnas - Pärnus. Meid võeti jälle autost välja. Pandi õue laudade juurde lamama samal ajal kui inimesed sööma hakkasid. Forte oli nii unine, et keeras ennast hea meelega laua alla jälle magama. Mina siis järgisin tema eeskuju. Inimesed sõid ja rääkisid telefoniga. Mingi aja pärast saabusid naine, mees ja vankris päris väike laps. Mind viidi selle peale tagasi autosse. Veidi aja pärast nägin kuidas Forte selle naise süles teise autosse viidi. Ja läinud nad olidki. Usun, et Forte saab endale hea elu, sest teda on sinna perre pikalt oodatud. Reserveeriti ta ju kõige esimesena, mis sellest, et koju sai viimasena. Pakkugu oma inimestele seda rõõmu, mida talt oodatakse!
Aga meie päev oli alles poole peal. Tagasiteel tegime ühe põhjalikuma metsapeatuse. Siis sai pikalt vabalt joosta ja metsa lõhnasid taga ajada. See oli päris hea! Ainult et inimesed ei oska vabas looduses kuigi mõistlikult käituda. Nendega on ühel karjakoeral ikka raske. Kes läheb ette, kes jääb maha ja kes põikab rajalt kõrvale. Katsu sa nii neil kõikidel silma peal hoida.
Kõige selle tõttu sain ikka kõvasti joosta. Aga ma tegelikult ei kurda. Mulle meeldib joosta. Mis sellest, et pärast enam keel kuidagi suhu ei tahtnud mahtuda :) Tagasiteel oli autos päris vaikne ja unine.

Ega mul oma kutsikate äraminekutest otseselt kahju ei ole. Nagu ennegi mainisin, nad peavadki minema ning nüüd on perenaisel minu jaoks rohkem aega. Aga hommikuti ootan esialgu ikka nina vastu garaazhi ust, et kohe-kohe lastakse kutsikad ka õue jooksma. Alles siis, kui midagi ei juhtu, tuleb meelde, et olen üksi. Aga elu läheb edasi. Küllap kuuleme näeme veel. Maailm on ju nii väikene.