KUTSIKATEGA KODUS

Need kaks, kes minuga veel kodus on, on juba üsna koera tegu ja nägu.
Ma kohe ootan seda hetke, kui nad välja jooksma lastakse. Koos on ju ikka lõbusam.
Esiteks ma muidugi pean neid veidikene karistama selle eest, et nad kohe mulle peale tormavad. Nad on nüüd juba alandlikkust õppinud ja oskavad ennast vajadusel selili visata ning alla anda või lipitsedes suud lakkuda.
Siis me teeme koos tagaajamise mängu. Mina võtan mingi pulga hambusse ja kutsun neid seda endalt ära võtma. Minu meelest on see üks kõige lõbusamaid mänge üldse. Inimestegagi saab seda mängu päris edukalt mängida. Lapsed muidugi ajavad mind parema meelega taga, aga täiskasvanud juba teavad, et ei saa mind nii kui nii kätte ja seepärast hästi ei viitsi. Siit väike nipp: kui tahad täiskasvanuga tagaajamise mängu teha, siis võta hambusse mingi talle kuuluv asi, mille ta on hetkeks maha pannud. Siis ta tavaliselt unustab mõneks ajaks, et ta sind kätte ei saa ning tegelebki tagaajamisega ;)
Siis me veel kaevame koos ajaviiteks. Väga tore! Ma olingi juba sellise ajaviitetegevuse unustanud, sest inimestele väga ei meeldi, kui ma kaevan ja mul on nagu muud teha olnud. Kuid nüüd, kutsikatega koos, on see tegevus hoopis uue hoo saanud. Nende usin kaevamine nakatab mindki ja nii me siis kolmekesi otsime, mida põnevat maa seest välja võiks tulla. Oleme juba nii mõnegi lillesibula leidnud, mis on minu jaoks täiesti uus leid meie aias.
Siis õpetan ma neile veel valvamise ühte kõige lõbusamat osa - aia ääres jooksmist. Seda tuleb teha iga kord, kui mõni koer aiale läheneb ja nii kaua, kuni ta meie aiast möödas on. Seda on kutsikatel pisut raske õppida, sest nende jooksusamm on veel pehme ja minu tormiline tugev jooks teeb neid esialgu veel nõutuks, kuid ma tean, et eeskuju on nakkav ja varsti jooksevad nemad ka.
Ja muidugi on neil võimalus proovida oma disainerioskusi aiamööbli peal, mis minust veel järele jäi.
Nii et meil on koos tõesti lõbus.

Aga lõpetuseks siis üks selline pilt:
Jah. Täitsa õige! Flora läks koju. Pöörake tähelepanu jopele naise seljas ;) Nagu olekski juba oma inimene. Ja Florale nad sobisid. Ainuke mure, et Flora oli vist viimaste märgade ja külmade ilmadega külmetunud ja köhis. Mina pole elades köhinud. Ma ei tea, mis see on. Seega olen ta pärast pisut mures. Kas nad ikka hoiavad teda hästi soojas, et köha üle läheks...