ÜLEVAATUS

Nagu tänasest pealkirjast järeldada võite, on meil nüüd ametlik etteaste tehtud. Aga enne veel kui selle üksikasjadeni jõuan, räägin mõned vahvad nüansid meie pereelust.
Fortuunale jäi kaelapael väikeseks ja perenaine otsustas talle juba kaelarihma panna. Kõikidele on kaasavaraks ostetud sama värvi kaelarihm, mis neil praegu pael on, et tulevikus ka vahet teha, kui enam iga päev ei näe. Fortuuna kandis seda väga hästi. Ei saanud arugi, et midagi uut oleks kaela pandud, aga öösel nihverdas rihma kuidagi lahti ja kaelast ära. Kuigi pannal oli korralik ja ots oli aasast ka veel tihedalt läbi. Sama jama järgmisel ööl. No ja saigi siis lõpuks täna õhtuks omale uuesti paela kaela. Ülevaatuse tegi ilma lindita läbi. Aga ma olen üsna kindel, et mõne õe või venna abistavad hambakesed olid ka selles loos sees.
Teine lugu on nende trepi mänguga. Kui nad toas on, siis on kõikide lemmik koht trepi alune. No on ka hea jahe ja turvaline koht. Inimesedki ei pääse sinna kuigi hästi ligi. Aga oh seda õelust ja kadedust! Kui üks sinna alla läheb ja teine ka tulla tahab, siis hakatakse vastu lõrisema ja haukuma. Ja kohe nii hirmutava häälega, et minagi ehmatasin esimest korda tagasi kui Figaro mind sealt astme alt ründas. Igal juhul väga hea koht enese kehtestamise õppimiseks (lisaks rohelisele lamamistoolile).
Kolmas lugu on seoses minu endaga. Kui neile kahe nädala eest hambad suhu kasvasid, siis olin üsna kindel, et seda tissimist enam kauaks ei ole. Ükski loom ei suuda seda välja kannatada. Aga ma eksisin täielikult. Teate, kui on valida, kas piimast pingul tissid või veidi oma enda lihaste lapsukeste hambaid ja küüsi, siis olen otsustanud viimase kasuks ja saavad mul veel praegugi mõned korrad öö-päevas piima lutsutada. No neile see muidugi hirmsasti meeldib, aga mina katsun kuidagi välja kannatada. On ju maailmas valusamaidki asju olemas.
No ja siis ülevaatuse juurde.
Ah ei. Enne veel kui ülevaataja tuli, tuli üks noor pere, kellele oli just Faust piltide ja kirjelduste järgi meeldima hakanud. Ja miks ka mitte. Ta on tõesti teistega võrreldes suurem ja tugevam ja palju tumedam. Ilmselt kasvab temast võimas väga hea pigmendi ja uhke kasukaga isane. Aga seesama uhke poiss, kes alati kõikidele meeldinud on, ei tahtnud ennast kohe sugugi seekord müüa. Oli just kõhu täis söönud ja tahtis hoopis eemale hoida. Puges trepi alla ja magas. Isegi kiusajatele ei viitsinud väga vastu hakata. Kohe hoopis teine poiss oli kui tavaliselt. No ja siis, kui vaatajad olid juba läinud ja enamus õdesi-vendi uinunud, siis hakkas tema ringi traageldama: jooksis ja hüppas ja sikutas ja oli väga nunnu. Kohe kahju, kui pere teda selle halva etteaste pärast ei tahakski. Mulle igal juhul need inimesed meeldisid.
No ja nüüd lõpuks küll ülevaatuse juurde.
Ühingu poolt oli tulnud minu kutsikaid ja mind kaema väga kauaaegne kasvataja ja koeraomanik ning -koolitaja Eha Kõrve. Ma tean teda seepärast, et tal on kaks ilusat poissi kodus, kellest üks oleks võinud minu kutsikate isaks saada, aga meie liinid olid siiski pisut liiga lähedased.
Temaga koos tulid veel mõned uudishimulikud koeraomanikud, keda ma samuti platsil või mujal üritustel kohanud olen.
Kohe alguseks ütlen, et talle mu kutsikad väga meeldisid. Kohe nii väga, et ta arvas, et kui tema hetkel koera otsiks, siis oleks tal minu pesakonnast kohe väga hea koer võtta, kes täpselt tema maitse. Väga hea pigmendiga, rikkaliku karvaga, hea suuruse, heade joontega, hea kõrvade asetusega, hea põlvega ja heade nurkadega, väga hea liikumisega, hea temperamendiga - Figaro. No ega tal asjata selline nimi pole. Ilusale poisile kohane nimi.
Teiseks meeldis talle ka väga üks emane kutsikas, kellele saab sama kirjelduse anda. Mina lisaksin, et tema temperament ja saagile orienteeritus on isegi paremad, kui Figarol - Flora. Nad on ka tegelikult pesas alati paar olnud. Juba kohe peale sündimist muudkui koos ja kõrvuti. Ning ongi väga sarnasteks kasvanud. Üks paha asi oli anult Floraga - tal on nabasong, mis vajab lõikamist. Ma aga väga ei muretse. Kui te veel mu esimesi postitusi mäletate, siis seal tutvustasin oma lontkõrvalist sõpra. Temalt kuusin, et tal oli ka titena song, mida opereeriti, aga mingit mälestust tal sellega seoses küll ei jäänud. Täpselt sama liikuv ja rõõmus nagu ennegi.
Fortuuna nimetati ka väga perspektiivseks. Tema on aga temperamendilt pisut tagasihoidlikum. Samas on tal veelgi tumedam pigment. Aga kasvult on ta praegu isastega ühte mõõtu, mis annab alust kahtlusteks, et ta kasvabki isastega ühte mõõtu - ehk siis suureks koeraks. Kõrvade asetus on hea, aga ka pisut-pisut lamedam, kui eelmisel kahel. Seega, potentsiaali on, aga ei tea, kuhu poole kaldub.
Pikakarvalised olid muidugi vastupandamatud. Mõlemad liikuvad. Forte pidevalt hammastega mõne inimese küljes, Faust askeldas rohkem omaette. Mõlemal väga tume pigment, hea liikumine, ilusad ilmed. Fausti karv jääb arvatavasti veidi lühemaks, kui Fortel, sest varvaste peal on Fortel pikemad tutid. Eriti meeldis talle Fausti tume värv ja ilus kuju. Faustist kasvab ilmselt väga suur ja tume koer. Jälle oma nime vääriline kandja.
No ja lõpuks Frodo. Frodo perspektiivid näitusel etteotsa tulla ei ole muidugi nii head, kui teistel. Tema karv on praegu palju lühem, ehk siis tavaline. Teised tulevad arvatavasti rikkaliku või lausa pika karvaga. Kuigi tema must kasukas on väga tume ja intensiivne, on tema jalgadel ja ka näos juba praegu rohkem heledat kui teistel. Kuigi kõik keha jooned on väga head, on ta jalad kõrgemad (pikad toruluud), mis annab alust arvata, et ta kasvabki kõrgeks. Kõrvade asetus lai, nii et pea kuju jääb lame. Milles aga keegi talle vastu ei saa, on temperament. Tema lõputu energia ja teotahe on väga nakatavad. Ma kohe kujutan ette, kuidas ta oma peremeest treeningutel rõõmustab. Ja tema on ka kõige enam inimeses kinni. Seega 100% koolituskoer, kellel korralik mustaseljalise sakslase välimus.
Kõikidel on väga ilusad pikad sabad, mille asetus on väga hea. Laudja pikkus on samuti kõikidel hea. Hambumus kõigil korralik. Isastel munandid tuntavad. Et siis midagi pole ette heita. Kamp väga perspektiivseid kutsikaid, kui vaid leiduks kõikidele väärilised omanikud, kes nende häid omadusi veelgi oskaksid esile tuua.
Ja väga tahtis ülevaataja näha, mis neist kasvab. Palju siin oletatust tegelikult paika peab. Sest samas on teada, et ega ikka kutsika pealt väga midagi kindlat ütelda ei saa.
No ja lõpuks sain mina ka kiita, et ma väga heas vormis olen. Ega kasukal jah viga pole. Läigib ja on ilus must-punane. Lihased on ka jälle normis ja talje täitsa olemas. Aga no tissid ikka ripuvad veel. Nendest vist nii kiiresti lahti ei saa. Ja ka kõhualuse karva taaskasvatamine võtab ilmselt mõne aja. Aga see kõik on tühi asi. Ega ma sinna näitusele nii väga ei kipugi. Saaks vaid rohkem trenni teha.
Ja siis jälle lõpuks pernaise kontaktid julgetele ja teotahtelistele inimestele:
Mare - 5176608, mare.adermann@mail.ee
Ja kordan ka meie piltide linki: http://picasaweb.google.com/mare.adermann/DakotaKutsikad