7. NÄDAL

No nii. Nüüd tuli siis Frodo sellest katlaruumi ukse tõkkest hopsti üle. Minagi pidin sealt üle hüppama, ei saanud lausa astuda ja tema sai üle. On ikka kange poiss! Ja inimesed selle peale teisaldasid nende elamise garaaži. No ausalt üteldes olen mina selle sammuga rahul kutsikate heaolu pärast, sest seal on rohkem ruumi liikuda ja on palju jahedam kui katlaruumis. Neil on kõigil juba selline vill seljas, et järjest soojeneva ilmaga oli katlaruumis ikka üsna talumatu.
Garaažis on neile minu puur püsti pandud, et seal magada. Osad seda ka teevad, aga teine osa eelistab ukse ees magada, et mitte hiljaks jääda käpa ukse vahele saamisega, kui keegi ust paotab. Neile, nagu mullegi, meeldib ikka inimeste kõrval toas elada.
Ma olen selle uue lükkega seoses kaks ööd õues olnud ja täna sai postiljonigi haugutud (ehk saab tuppa tagasi ;). Ega väljas pole ka praegu väga vigagi, kuigi toas oli mõnusam. Vahel mahtus diivanile ja hiljuti jäeti mulle sinna ka põdra nahk, värske Ekspress ja pool karpi Rafaello komme - päris sheff oli sedasi diivanil ööbida! Õues ma olen muidugi pisut mures, et ei saa kuttidel pidevalt silma peal hoida. Eelistaksin siiski nende läheduses olla. Aga eks me näe, mida perenaine välja mõtleb, et ka pereisa ja naabrimees ja mina ja tema ise rahul oleksid.

Üks päev käis onu lapsi vaatamas. See tähendab minu vennas Drakon. No eks see rohkem viisakusvisiit oli. Aga ta oleks võinud veidi rohkem huvi üles näidata. :S Kasvõi viisakusest, kui ta juba tuli. Aga no mida sa neist meestet ikka tahad. Mida nemad ka pesategemisest ja kutsikate eest hoolitsemisest teavad. Neile ikka pakuvad huvi noored tüdrukud ja tugevamad poisid. Nii väikestega pole nagu midagi peale hakata.
Minul on aga jooksmist ja valvamist palju, kui nad jälle õue lastakse. Nad ei püsi ju kuidagi koos.

No ja nüüd on siis see songa operatsioon ka läbi. Päris nukker on näha oma last piinlemas ;(. Perenaine pani kutsi kasti, kasti auto peale ja tagasi tulles oli tuba nuttu täis. Mind sisse ei lastud. Teadagi, et inimestel on ravitsemisest pisut teine ettekujutus kui meil. Kuigi, peale sünnitust julgen ma neid rohkem usaldada. Nad on siiski päris targad, mis sellest, et neil pole mõnda elementaarsetki oskust võrreldes meiega. Nagu näiteks jälje ajamine. Aga ravimises on nad kahtlemata kõvemad. No loodame, et valu ja halvad mälestused mööduvad ning kõik on peagi nagu enne. Tegelikult juba paari tunni pärast polnud peale vaadates aru saadagi, et midagi oleks teisiti. Aga lõhnas muidugi vastikult ja ma nii väga tahtsin seda plaastrit ära võtta, et haava oma keelega ravitseda. Muidugi ei lubatud mul seda teha. Olgu siis pealegi.

Ja pereleidmise uudiseid ka: Frodo sai omale pere :) Seal peres on kaks toredat last, kes meie Otiga väga hästi läbi said. Loodame, et nad hakkavad Frodot ka samoodi armastama, nagu Ott seda on teinud.

Figaro sai omale samuti pere. Lausa lust!

ÕUES

Täna oli ilus päikeseline ilm. Hommikul, peale kutsikate hommikusööki, käisime perenaisega jälge tegemas ja linnulaulu kuulamas. Päris mõnus oli. Tagasi tulles siis lasti kutsikad ka õue.
Nagu iga uue asjaga, olid nad algul kartlikud. Tahtsid uksest tagasi. Siis hakkasid tasapisi ümbrust uurima ja said aru, kui lõbus on tegelikult õues, et seal on palju rohkem teha, kui toas.
No muidugi proovisid nad kõik järele, mida nende väike peakene välja mõtles. Kaasa arvatud kivide, mulla ja rohu söömine. Võin aga öelda, et ega nende sedimine seda väga hästi vastu ei võtnud. Perenaine saab ilmselt veel paar päeva tagajärgi pesast kraapida.
Aga avastada oli väljas palju - puid ja põõsaid ja aeda ja terrassi alune. See viimane oli ju eriti hea. Mäletan omagi tite põlvest, et seal all oli ikka tõeliselt turvaline, sest keskele minnes ei saanud sind keegi kätte. Ainuke mure selle hea paigaga oli, et see jäi ruttu väikeseks. Korraga mahtus sisse ja välja ainult mõnest kindlast kohast ja siis järgmise korraga enam üldsegi mitte kusagilt. Perenaine pidi mind paar korda lausa päästma, kui ma augu peale kinni olin jäänud. No minu kutsikad ehk seda aega siin majas ei koge.
Kõige julgem avastaja oli õues, nagu varem ka toas, Flora. Tema julges üksi minna teisele poole maja, kui kõik teised jäid ukse ja minu ja perenaise lähedusse. Avastas rahulikult iseseisvalt seda uut maailma. Alles siis, kui perenaine muretsema hakkas ja teda otsima läks, tuli lõpuks teiste juurde tagasi.
Järgmisena oli Frodo see, kes julges kaugemale hakata minema ja uute objektidega tutvuda. Neile oli ju iga asi seal väljas täiesti uus kogemus. Kui kivide söömine välja arvata, võib kokkuvõtvat hinnata, et nad said selle õues olemisega täitsa adekvaatselt hakkama.
Lubasin neil kohanemiseks ja rahunemiseks veidi tissida ka. See oli päris omapärane. Vaadake ise pildilt seda toitmise poosi :P Aga sellest oligi abi. Pärast olid palju julgemad ja lausa tuiskasid mööda aeda ringi. Hakkasid pulki tassima ja üksteisega kiskuma. Peale ülevaatust on Figaro nendest kiitustest nii itsu täis läinud, et teeb kõikidele tuule alla. Pole enam kedagi, keda ta selili pannud ei oleks. Et siis tundub, et tema on hetkel ülemuseks tõusnud. Väga tubli. Eks igaühele neist kulub see ülemuse tunde kogemine eluks ära. Ainult tüdrukud on tagasihoidlikumad. Kaklevad küll, kui vaja, aga lausa juhiks ei pressi. Hea seegi. Poisid peaksidki pesas ikka kõvemad tegijad olema.
Lõpu statistikaks siis niipalju, et nüüd on kindlad omanikud leitud Fortele, Faustile ja Fortuunale. Seesama pere, kes Fausti vaatamas käis, otsustas ta siiski võtta :) Mul on kohe süda rahul.
Et siis ootavad veel seda õiget Figaro, Frodo ja Flora. Kõige naksimad tegelased. Kindlasti leiduvad neilegi sobilikud hakkajad inimesed. Kui mõni lugeja end sellisena tunneb, siis võtku mu perenaisega ühendust:
Mare - 5176608, mare.adermann@mail.ee

ÜLEVAATUS

Nagu tänasest pealkirjast järeldada võite, on meil nüüd ametlik etteaste tehtud. Aga enne veel kui selle üksikasjadeni jõuan, räägin mõned vahvad nüansid meie pereelust.
Fortuunale jäi kaelapael väikeseks ja perenaine otsustas talle juba kaelarihma panna. Kõikidele on kaasavaraks ostetud sama värvi kaelarihm, mis neil praegu pael on, et tulevikus ka vahet teha, kui enam iga päev ei näe. Fortuuna kandis seda väga hästi. Ei saanud arugi, et midagi uut oleks kaela pandud, aga öösel nihverdas rihma kuidagi lahti ja kaelast ära. Kuigi pannal oli korralik ja ots oli aasast ka veel tihedalt läbi. Sama jama järgmisel ööl. No ja saigi siis lõpuks täna õhtuks omale uuesti paela kaela. Ülevaatuse tegi ilma lindita läbi. Aga ma olen üsna kindel, et mõne õe või venna abistavad hambakesed olid ka selles loos sees.
Teine lugu on nende trepi mänguga. Kui nad toas on, siis on kõikide lemmik koht trepi alune. No on ka hea jahe ja turvaline koht. Inimesedki ei pääse sinna kuigi hästi ligi. Aga oh seda õelust ja kadedust! Kui üks sinna alla läheb ja teine ka tulla tahab, siis hakatakse vastu lõrisema ja haukuma. Ja kohe nii hirmutava häälega, et minagi ehmatasin esimest korda tagasi kui Figaro mind sealt astme alt ründas. Igal juhul väga hea koht enese kehtestamise õppimiseks (lisaks rohelisele lamamistoolile).
Kolmas lugu on seoses minu endaga. Kui neile kahe nädala eest hambad suhu kasvasid, siis olin üsna kindel, et seda tissimist enam kauaks ei ole. Ükski loom ei suuda seda välja kannatada. Aga ma eksisin täielikult. Teate, kui on valida, kas piimast pingul tissid või veidi oma enda lihaste lapsukeste hambaid ja küüsi, siis olen otsustanud viimase kasuks ja saavad mul veel praegugi mõned korrad öö-päevas piima lutsutada. No neile see muidugi hirmsasti meeldib, aga mina katsun kuidagi välja kannatada. On ju maailmas valusamaidki asju olemas.
No ja siis ülevaatuse juurde.
Ah ei. Enne veel kui ülevaataja tuli, tuli üks noor pere, kellele oli just Faust piltide ja kirjelduste järgi meeldima hakanud. Ja miks ka mitte. Ta on tõesti teistega võrreldes suurem ja tugevam ja palju tumedam. Ilmselt kasvab temast võimas väga hea pigmendi ja uhke kasukaga isane. Aga seesama uhke poiss, kes alati kõikidele meeldinud on, ei tahtnud ennast kohe sugugi seekord müüa. Oli just kõhu täis söönud ja tahtis hoopis eemale hoida. Puges trepi alla ja magas. Isegi kiusajatele ei viitsinud väga vastu hakata. Kohe hoopis teine poiss oli kui tavaliselt. No ja siis, kui vaatajad olid juba läinud ja enamus õdesi-vendi uinunud, siis hakkas tema ringi traageldama: jooksis ja hüppas ja sikutas ja oli väga nunnu. Kohe kahju, kui pere teda selle halva etteaste pärast ei tahakski. Mulle igal juhul need inimesed meeldisid.
No ja nüüd lõpuks küll ülevaatuse juurde.
Ühingu poolt oli tulnud minu kutsikaid ja mind kaema väga kauaaegne kasvataja ja koeraomanik ning -koolitaja Eha Kõrve. Ma tean teda seepärast, et tal on kaks ilusat poissi kodus, kellest üks oleks võinud minu kutsikate isaks saada, aga meie liinid olid siiski pisut liiga lähedased.
Temaga koos tulid veel mõned uudishimulikud koeraomanikud, keda ma samuti platsil või mujal üritustel kohanud olen.
Kohe alguseks ütlen, et talle mu kutsikad väga meeldisid. Kohe nii väga, et ta arvas, et kui tema hetkel koera otsiks, siis oleks tal minu pesakonnast kohe väga hea koer võtta, kes täpselt tema maitse. Väga hea pigmendiga, rikkaliku karvaga, hea suuruse, heade joontega, hea kõrvade asetusega, hea põlvega ja heade nurkadega, väga hea liikumisega, hea temperamendiga - Figaro. No ega tal asjata selline nimi pole. Ilusale poisile kohane nimi.
Teiseks meeldis talle ka väga üks emane kutsikas, kellele saab sama kirjelduse anda. Mina lisaksin, et tema temperament ja saagile orienteeritus on isegi paremad, kui Figarol - Flora. Nad on ka tegelikult pesas alati paar olnud. Juba kohe peale sündimist muudkui koos ja kõrvuti. Ning ongi väga sarnasteks kasvanud. Üks paha asi oli anult Floraga - tal on nabasong, mis vajab lõikamist. Ma aga väga ei muretse. Kui te veel mu esimesi postitusi mäletate, siis seal tutvustasin oma lontkõrvalist sõpra. Temalt kuusin, et tal oli ka titena song, mida opereeriti, aga mingit mälestust tal sellega seoses küll ei jäänud. Täpselt sama liikuv ja rõõmus nagu ennegi.
Fortuuna nimetati ka väga perspektiivseks. Tema on aga temperamendilt pisut tagasihoidlikum. Samas on tal veelgi tumedam pigment. Aga kasvult on ta praegu isastega ühte mõõtu, mis annab alust kahtlusteks, et ta kasvabki isastega ühte mõõtu - ehk siis suureks koeraks. Kõrvade asetus on hea, aga ka pisut-pisut lamedam, kui eelmisel kahel. Seega, potentsiaali on, aga ei tea, kuhu poole kaldub.
Pikakarvalised olid muidugi vastupandamatud. Mõlemad liikuvad. Forte pidevalt hammastega mõne inimese küljes, Faust askeldas rohkem omaette. Mõlemal väga tume pigment, hea liikumine, ilusad ilmed. Fausti karv jääb arvatavasti veidi lühemaks, kui Fortel, sest varvaste peal on Fortel pikemad tutid. Eriti meeldis talle Fausti tume värv ja ilus kuju. Faustist kasvab ilmselt väga suur ja tume koer. Jälle oma nime vääriline kandja.
No ja lõpuks Frodo. Frodo perspektiivid näitusel etteotsa tulla ei ole muidugi nii head, kui teistel. Tema karv on praegu palju lühem, ehk siis tavaline. Teised tulevad arvatavasti rikkaliku või lausa pika karvaga. Kuigi tema must kasukas on väga tume ja intensiivne, on tema jalgadel ja ka näos juba praegu rohkem heledat kui teistel. Kuigi kõik keha jooned on väga head, on ta jalad kõrgemad (pikad toruluud), mis annab alust arvata, et ta kasvabki kõrgeks. Kõrvade asetus lai, nii et pea kuju jääb lame. Milles aga keegi talle vastu ei saa, on temperament. Tema lõputu energia ja teotahe on väga nakatavad. Ma kohe kujutan ette, kuidas ta oma peremeest treeningutel rõõmustab. Ja tema on ka kõige enam inimeses kinni. Seega 100% koolituskoer, kellel korralik mustaseljalise sakslase välimus.
Kõikidel on väga ilusad pikad sabad, mille asetus on väga hea. Laudja pikkus on samuti kõikidel hea. Hambumus kõigil korralik. Isastel munandid tuntavad. Et siis midagi pole ette heita. Kamp väga perspektiivseid kutsikaid, kui vaid leiduks kõikidele väärilised omanikud, kes nende häid omadusi veelgi oskaksid esile tuua.
Ja väga tahtis ülevaataja näha, mis neist kasvab. Palju siin oletatust tegelikult paika peab. Sest samas on teada, et ega ikka kutsika pealt väga midagi kindlat ütelda ei saa.
No ja lõpuks sain mina ka kiita, et ma väga heas vormis olen. Ega kasukal jah viga pole. Läigib ja on ilus must-punane. Lihased on ka jälle normis ja talje täitsa olemas. Aga no tissid ikka ripuvad veel. Nendest vist nii kiiresti lahti ei saa. Ja ka kõhualuse karva taaskasvatamine võtab ilmselt mõne aja. Aga see kõik on tühi asi. Ega ma sinna näitusele nii väga ei kipugi. Saaks vaid rohkem trenni teha.
Ja siis jälle lõpuks pernaise kontaktid julgetele ja teotahtelistele inimestele:
Mare - 5176608, mare.adermann@mail.ee
Ja kordan ka meie piltide linki: http://picasaweb.google.com/mare.adermann/DakotaKutsikad

NÄDAL KUUSENA

Suurepärane nädal!
Päike paistab, linnud laulavad ja ma käisin perenaisega jälge ajamas. Mida sa hing veel ihkad!
Aga püsigem aktuaalsel teemal ;)
Perenaine näeb pesa koristusega hirmasat vaeva. Kuna nad on pessa minnes kõik oma kõikide hammastega inimesel varvastes, kandades ja püksisäärtes ning käe maha panemisel ka selles kinni, siis pesa koristuseks lastakse kõik kutsikad tuppa tuiama. No nad olid ikka parasjagu kartlikud ja ettevaatlikud esialgu. Ainult Flora oli see, kes kohe julges kõike hirmuta uudistama minna ja ei hakanud hädaldama ka pikemaajalise võõras kohas viibimise peale. Tubli tüdruk! Kui nad nüüd juba kõik mitu korda väljas on olnud, siis käituvad kõik nagu vanad kalad. Õpivad ruttu, nagu sakslasele kohane. Pikas koridoris on hea jalgade vastupidavust proovida. Päris korralikud jooksutuurid võtavad üles. Jooksevad või mindki jalust maha :) Ja teavad, mis on hea. Minu pehme lamamistool on kõikide ihaldusobjekt ja kes "troonile" saab, püüab teisi sealt eemal hoida.

Üks selline iseloomu näitamise juhus oli meil ka: Frodo oli perenaise sülle saanud kui see pesas istus ja nende mängu vaatas. Forte hakkas ka sülle tahtma. Kui siis perenaine Forte Frodo kõrvale tõstis, näitas Frodo hambaid ja urises, nagu oleks see koht vaid temale. Forte ei lasknud ennast sellest häirida, ta enamasti ei karda teisi, aga maha läksid selle peale mõlemad. Perenaine on ikka õiglane, nagu juhile kohane.


Pesast välja tõstes ootab neid nüüd tavaliselt kusagil koridoris soe söögipott - selle haistmise katse võidab enamasti Flora. Ning mitte selle pärast, et ta kõige näljasem oleks. Tal lihtsalt hakkab nina kohe tööle ja tõmbab õigesse kohta.

See nädal on ka külaliste poolest väga tormiline olnud. Mu suurepärased kutsikad tõmbavad suuri ja väikeseid koerahuvilisi lausa magnetiga.Üks tagantjärgi mõeldes häbiväärne juhus oli ka sellega seoses. Meile tulid ühel õhtul kaks võõrast meest külla. Mind jäeti välja. Kui nad ära läksid, olid Frodo ja Figaro võõra lõhnaga koos. Ma läksin ikka täiesti endast välja. Kartsin, et keegi võib kuidagi salaja sisse saada ja mõne mu kutsika pihta panna. Nad on veel liiga väikesed, et üksi hakkama sada! Alles ööseks rahunesin maha. Siis oli kindel, et kõik on alles ja ei kao kusagile. Peale järgmisi külalisi olin juba targem. Mind saadetakse küll välja ja ma olen sunnitud pealt vaatama, kuidas mu tittesid väntsutatakse, aga külaliste lahkudes on alati kõik omal kohal ja ma väga ei muretse enam. Ma olen ju ka kiiresti õppiv sakslane ;)

Fausti ja Frodo võimuvõitlusest ka. See läks nädala lõpuks kohe eriti tuliseks. Hakkasid vist külaliste ees eputama. Aga kuna Frodo on mu parim õpilane (vaadake pilti: millise julgusega ta mulle vastu seisab!), siis pühapäeva õhtuks oli Faust alistatud. Faust on ikka niipalju rahulikum, et ta ei viitsinud enam Frodo korduvatele pealetungidele vastata. Kui Frodo alustas, siis küll kaitses ennast, kuid Frodo tugeva pealetungi tulemusena oli lõpuks ikka selili ja Frodo kõige nelja jalaga otsas. Lõrin kostis taevani ja hambad välkusid.
Selle nädala pommuudis on siis see, et teine tüdruk on omale inimesed leidnud - noore toreda pere Tartu kandist. Nad valisid meil kaks tundi. Muidugi, mina ka ei oskaks neist ühte välja valida. Igaühel on oma võlu. Aga lõpuks valisid Fortuuna, kes neile tegelikult kohe esimesena silma hakkas. Väga hea valik. Ta on tõeliselt ilus ja silmapaistev. Loodame, et kohtume Tartu näitustel.

Kes veel meie toredasse perre tahab saada, võtku perenaisega ühendust: Mare - 5176608, mare.adermann@gmail.com

KUU TÄIS

Väljas on päris kevad! Käisime perenaisega põldude vahel jalutamas. Lumi on sulanud ja kõik lõhnad vabaks lasknud. Ma kohe ei teadnud, millist lõhna jälitada. Jooksin siia-sinna, vette ja metsa. Suurepärane!
Aga ilmselt teate te seda kevade tunnet isegi ja mitte neid muljeid ei oota minu ülestähendustest.
Et siis kutside kuu vanuseks saamisest.
No nüüd võib ütelda, et neil on kõik eluks vajalik olemas. Peavad oma võimeid vaid arendama.
Söövad juba 3 x päevas kausist veega krõbinaid. Joovad ise potist vett. Teevad oma hädad täiesti iseseisvalt. Jooksevad, hauguvad, urisevad, uluvad, kaklevad, hammustavad, näitavad hambaid ja sikutavad kõike, kuhu hammas taha hakkab.
Minu roll nende toitmisel järjest väheneb. Ja ega ei kannatakski palju välja, kui nad midagi halba soovimata oma värsked hambad sulle ihusse suruvad. Aga ega ma ei lase neil ennast unustada. Kui esimene nälg kustutatud, siis ajan nad ära. Mingit toiduga mängimist ei ole.
Parimaks krõbinate sööjaks on osutunud meie kõige pisem - Forte. Ta on alati esimesena kausi juures, samal ajal kui Frodo on esimese asjana perenaise jala najal. Frodo sööb üldse nii vähe, et lausa imesta. Räägitakse, et mina olin ka titena väga vähe söönud. Aga eks ta ise tea. Ju siis pole rohkem vaja. Frodo on meil lausa pugeja. Nii kui perenaise häält kuuleb, jookseb kohale ja nõuab sülle. Ja eks ta saab ka. Perenaine hellitab ta päris ära.
Fortuuna on ka meeleldi sülekoer, aga teised eelistavad maas olla ja inimeste susse, varbaid ja kandasid närida. Oti kisa järgi otsustades teevad nad seda päris isukalt.
Ka nende omavahelised möllutamised on läinud päris jõuliseks. Vahel saab mõni teise jala nii heasse haardesse, et kannataja lausa karjub. Teinekord hakatakse igemete paljastudes ja "hirmsasti" urisedes teineteisele vastu. Flora ja Frodo on meil parimad urisejad. Või siis haaratakse teisel turjast ja sakutatakse kuis jaksu jätkub. Selle võtte meistrid on pikakarvalised Faust ja Forte. Fortuuna jälle oskab lõriseda. Mitte keegi teine ei tee nii sügavat ja kurja häält.
Faust on aga juhtpositsiooni Frodolt üle võtnud. Ta on nüüd kõige suurem (3 kg juba ja veidi pealegi) ja ka kõige tugevam. Paneb lihtsalt teistele pea üle selja ja kehtestab ennast nii. Kui keegi julgeb vastu hakata, siis näitab hambaid ja ka kasutab neid.
Frodo jällegi demonstreeris oma suurepärast ulgumise oskust - pühapäeva hommikul kell 8. Ju ta siis tundis ennast ärgates väga üksikuna. Läks keset katlaruumi istuma ja ulgus nina lae poole oma titehääle täie ulatusega. Ja jälle sai, mida tahtis - ajas perenaise ülesse, kes neile siis söögi serveeris.
Ühe korra said kõik maja peale jooksma kuniks nende pesa puhastati. Oi kuidas neile meeldis :) Nii palju oli uut ja huvitavat. Peale pesasse tagasi tõstmist olid kõik ukse tõkke peal kõõlumas ja tahtsid tagasi välja. Et siis inimesed peavad seda tõket ilmselt varsti suuremaks tegema või nad on sealt ka üle.
Meile kõikidele tehti juba teine ussirohu kuur. No mitte et meil usse oleks, aga inimesed on kole ettevaatlikud. See poleks üldse juttu väärt asigi, aga siin pälvis jälle Frodo tähelepanu. Esimesel korral said kõik oma tüki kurku ja asi korras. Aga pärast oli üks rohu tükk pesa põrandal. Perenaine kahtlustas küll Frodot, aga päris kindel ei olnud. Teisel korral siis võeti neid magamise pealt üles, suruti rohi kurku ja hoiti koonu kinni kuniks tundus, et rohi läks alla. Kõikidega läks üsna libedalt. Aga pärast pandi kõik tagasi magama ja Frodo nina all oli varsti rohu kild põrandal, kuigi ta ise tegi nägu, et magab. No seekord siis perenaine seda asja nii ei jätnud ja kordas protseduuri, kuniks ikka suu puhas oli. Et siis selline nihverdis see poiss.
Ah ja üks uudis ka siia lõppu.
Ilmselt läheb meie väike siidine Forte Lätti elama. Ta saab seal omale hulga suuri ja väikesi inimesi ja suure aiaga maja. Ma olen ta üle päris uhke.
Kui leidub veel tublisi inimesi, kes mu tragidele kutsikatele kodu ja kasvatust tahavad pakkuda, siis võtke perenaisega ühendust:
Mare - 5176608, mare.adermann@mail.ee

3. NÄDAL

Nädal on tegelikult pikk aeg kui vaadata neid pisikesi putukaid, kes meil on. Nad muutuvad lausa iga päevaga enam koeramaks.
Noh, kas te kihlvedusid sõlmisite pesa äärest esimesena ületulemise kohta?
Õnnitlen seda, kes pani oma panuse Figarole. Tema see oli, kes ennast esimesena üle vinnas. Aga inimestel vist täiesti puudub sportlik hasart, sest selle peale lammutasid nad pesa ära ja blokeerisid ukse ning kuumad torud ja lasid pesakonnal hõivata kogu katlaruumi. Nii me ei teagi, kes oleks ääre ületamisel olnud teine või kolmas.
Selle nädala suursündmus on muidugi hambad. Kõikidel on hambad lõikunud. Esialgu ime tillukesed ja mite väga teravad, aga juba täiesti olemas. No ja kui on hambad, siis peab ka hammustama. Õpivad enesekehtestamise kunsti minu targal juhtimisel. Mina näitan ette, kuidas tuleb hammastega ninast võtta, kui midagi ei meeldi ja nemad siis proovivad paarides järgi. Täitsa tubid!
Ja kui on hambad, siis tuleb hakata ka sööma. Sest mina ei jõua neid enam nii hästi toita. Tissivad küll, aga nad on nii suureks kasvanud, et kõik kuus ei taha hästi enam minu kõhu alla ära mahtuda. Ma pean ennast maksimaalselt pikaks venitama ja siis on neil ka kitsas. Peavad kahes kihis võitlema parema koha pärast.
Söögiks pakkus perenaine neile esmalt keefiri. Aga nad ei osanud sellest midagi pidada. Uudistasid küll, aga plätserdasid lõpuks väärt kraami mööda tuba laiali ja suhu ei saanud vist midagi. Nägin nii pesa kui tittede puhastamisega sellest keefiriläbust hulk aega vaeva.
Hakkliha läks palju paremini kaubaks. Selge see, sest tegu on ju ikkagi kiskjatega.
Hakkan ise ka juba selle toakoera eluga ära harjuma. Inimesed on päeval ära ja siis olen mina majas peremees. Neil on päris mõnusad diivanid ja prügikasti visatakse niipalju veel täiesti kõlbulikku kraami. Eile oli meil pidu. Peeti mitme inimese ja minu ning minu õdede-vendade sünnipäeva. Perenaine hakkis hommikul suitsukana, mina lesisin niisama ja lasin leiba luusse. Olin just lõpetanud 4. topsitäie krõbinaid hommikusöögiks. No tited hakkasid kisama. Mina ei lasknud ennast häiridagi, sest nad ju ikka kisavad, kui nad just ei maga. Aga perenaisel on närv vist nõrgem. Läks neid vaatama...liha jättis mulle. Või vähemalt ma arvasin nii, sest kui nüüd tagantjärgi perenaise raevuka rektsiooni järgi otsustada, siis olid tal selle lihaga vast ikka mingid muud plaanid. No aga oli juba hilja. Mis minu kõhus, see minu oma. Selle peale visati mind välja. Tuppa saan nüüd vaid tittede toitmiseks ja muidu pean kogu nädalavahetuse õues veetma. No mis sa teed ära. Aga oligi juba liiga ilus, et tõsi olla.
Külalisteks olid niisiis igasugused koerainimesed, kes kõik mu lapsukesi näha tahtsid. Kasvataja oli ka kohale tulnud. Kinnitas veelkord Fausti ja Forte pikakarvalisust ning Figaro pesakonna parimaks olemist. Ju siis ongi. Mul pole ühtegi alust tema arvamusi kahtluse alla seada. Aga talle isiklikult meeldis kõige enam Fortuuna. Meie pere nooremale poisile meeldib aga kõige enam Figaro. Perenaisele jällegi meeldib vist Forte - või siis Flora.Igaüks on ikka isemoodi. Koerad, ma mõtlen.
Lisan nüüd ja edaspidi siia lõppu oma perenaise kontaktid, et huvilised kutsikahuvilised saaksid temaga ühendust ja minu kullakesed leiaksid omale väärikad karjajuhid. Muidumeestel palun mitte kontakteeruda!
Mare - 5176608; mare.adermann@mail.ee