HEA PÄEV

See laupäev oli meile igati meeldejääv ja rõõmurohke. Algatuseks külastasime Luige näitust, siis Delta kutsikaid ja seejärel veelkord Luige näitust.
No mina kahtlustasin juba mõne päeva eest, et mingi näitusevärk on jälle tulemas, sest mind pesti. Ega mul väga selle pesemise vastu midagi pole, aga ma lihtsalt tean, et see sageli lõpeb näitusega. Aga kuna ma juba pikka aega midagi huvitavat polnud teinud, siis tundus mõte näitusest isegi tore. Perenaine pani mu autosse ja peale mõningast sõitmist olimegi näitusel. Seekord oli tegu siis kõikide tõugude näitusega. Neid suuri ja väikeseid ja siledaid ja karvaseid oli ikka igat sorti kokku tulnud. Mina suundusin perenaisega muidugi ringi poole, mille äärde kogunesid saksa lambakoerad. Ka mu händler, Siiri, oli kohal. See oli tore. Mulle ta tõesti meeldib, sest tal on alati minu jaoks midagi maitsvat ja ta ei pea paljuks minuga ka veidike mängida, kui kusagil aeg venima kipub ja ta on lõbus. Ega palju ei pidanudki ootama, kui sakslased hakkasid ringi minema. Mina astusin ülesse veteranina (vanaema ju ikkagi ;). Kohtunik andis mulle teistega võrreldes pika kirjelduse ja peale mõnda sammu ringis ka suurepärase hinde. Inimesed väga rõõmustasid. Sain aru, et olen nüüd ka veterantšempion - seega läbi ja lõhki üks ilus koer ka vanemas eas. No aga kuhu siis see ilu oleks vahepeal pidanud kaduma...?
Näitusel kohtasin ka Liebe-Lotte tulevast pere. Olid kõik tulnud koeri vaatama ja ostsid minu perenaise näpunäidete järgi Lottekesele jooginõu ning magamisvaiba. Seega on asi nüüd ikka kindel ja otsustatud. Liebe-Lottel kodu olemas :)
Peale seda kiiret ja tulemuslikku iluringi sõitsime Deltale külla. Ma jäin küll autosse ootama, aga sain siiski ka oma kutsikakutsikaid näha, kui nad õue jooksma toodi. Oi nad on ilusad! Kohale tulid ka saksa lambakoerte ühingu tähtsad tegelased, ametlikud pesakonna ülevaatajad. Neile ka kutsikad meeldisid. Seega on need sellid nüüd ametliku hindamise läbi teinud ja kuulutatud igati kõlbulikeks koerahakatisteks. Lisaks oli kohal üks tore pere, et omale minu Delta pesakonnast uut pereliiget valida. Piltide pealt oli nende valituks osutunud Solo. Ta oleks nagu asjast teadlik olnud ja läks esimesena neid inimesi tervitama, kui nad saabusid. Aga eks nad kõik on ju toredad. Igaüks omal moel. Ja nii need inimesedki vaatasid ikka ühte ja teist ja kolmandat kutsikat. Väga raske oli valida. Üks ju ilusam kui teine ja teine toredam kui kolmas. Kutid näitasid ka kõik, mida nad oskasid. Kohe peale õue mahapanemist tehti kõigepealt piss ja siis hakati jooksma igaüks ise suunas küll naabri aia poole, küll sõidutee poole, küll lillepeenrasse või Ronni aediku poole. Nad olid juba tunduvalt kiiremad kui eelmisel nädalal ja kuidas inimesed ka ei pingutanud, ikka õnnestus ühel kui teisel mingil hetkel lubatud piiridest välja lipsata. No midagi hullu ei juhtunud. Nad on ju uudishimulikud. Ikka tahaks olla seal, kuhu minna pole lubatud. Ka väikesed omavahelised jagelemised tulid ette, nagu alati. Aga seegi on ju täiesti normaalne ja õpetabki kõiki enda eest seisma. Isegi väike Liebe-Lotte on täiesti võimeline oma kiusajale tõsist urinat tegema ja hambaid välgutama nii, et ta rahule jäetaks. Boss on aga selline tegelane, kes isegi emme Deltale ninna kargas, kui olukord talle ei meeldinud. Delta oli sellisest julgusest äärmiselt üllatunud. Schütze aga paistab silma erilise visadusega. Näiteks suudab ta Delta toasolles nii kaua üritada tissile pääseda, kuniks Delta loobub ta eemalepeletamisest ja lubabki tal veidike tissida. Muidu söövad kõik juba usinasti krõbinaid, aga vahel ju ikka tahaks veidike emmetada ja tissi saada. Dame on aga nii tubli, et tema on hakanud juba kõrvu kikki ajama. Tal näikse pidevalt iga asjaga kiire olevat. Emaste osas ülevaatajad üksmeelt ei saanudki - ühele meeldis Lotte, teisele Dame. Eks elu näitab, kumb kaunimaks kasvab või jäävadki võrdseks.
No jah, aga tagasi valikute juurde. Emast ei tahetud. Need viidi sisse. Pikakarvalist ka ei tahetud, see viidi samuti tuppa. Boss tundus Solo ja Schütze kõrval kuidagi väike. Tema jäeti ka kõrvale. (Kuigi ülevaatajate meelest on Boss üks päris ilus loom, just paraja suurusega ajal, mil isased üle mõõdu kipuvad kasvama) Aga Solo ja Schütze vahel oli raske valida. Paar parajaid, nagu nad alati on olnud. Schütze tundus oma kohevama karvaga ilusam, aga Solo tugeva kondiga tugevam. Lõpuks anti otsustamisõigus pojale, kellest saab selle pere koera kasvataja ja õpetaja. Ja poiss valis Solo. Solole ka see noormees meeldis. Kui ta teiste süles olema ei soostunud, siis poisi süli kõlbas talle koguni magama keeramiseks. Seega, oli asi otsustatud. Solol pere olemas. See oli minu jaoks kindlasti selle päeva kõige parem sündmus. Õnnestus mul ju oma silmaga neid inimesi näha ja veenduda, et tegu on heade ja toredate inimestega ja et Solo saab omale hea peremehe, kes tahab ja jaksab temaga võidu joosta. Super!
Meie aga pöördusime kutsikate juurest tagasi näitusele, sest tõu parima veteranina sain ma õiguse minna veteranide lõppvõistlusele, kus üks inimene valib välja näituse neli parimat veterani kõikide tõugude esindajate seast. Kuidas nad seda teevad, jääb minule küll arusaamatuks. Kuidas oskaks keegi võrrelda mind mingi kääbustaksiga või siiditerjeriga? Aga no on neil inimestel juba kord sellised kummalised meelelahutamise viisid. Mina sain jälle Siiriga seista ja joosta. Polnud probleemi. Seekord oli ring ikka nii suur, et sai mõne jooksusammu ka teha ja mind oli pandud sinna veteranide rivi etteotsa, nii et keegi jalgu ka ei jäänud ja sai mõnuga jalad kõhu alt välja võtta. Kohtunik asus meid siis üle vaatama ja ma sain temaga kohe sellise hea silmsideme momendi. Mulle koguni tundus hetkeks, et ta tahaks minuga veidi mängida. Muidugi oli ta tegelikult igati väärikas mees igati väärikal sündmusel ja mingiks mänguks ei läinud. Ta hoopis kätles osasid händlereid ja saatis meid uuesti jooksma. Ja kui neli koera oli veel ringis, siis hakkas rosette jagama: neljas koht, kolmas koht... mind polnud ikka veel kutsutud. Mõtles ja vaatas ja saatis meid veel korra liikuma ja esimene koht tuli saksa lambakoerale! Oh seda rõõmu! Mina muidugi ei rõõmustanud mitte esikoha üle, vaid selle üle, et sain oma perenaisele ja händlerile sellist suurt rõõmu valmistada. Praegu tagantjärgi mõeldes on aga veidike uhke tunne küll, et olin kogu näituse kauneim veteran :)
Ma nii loodan, et mõni minu järglastest ükskord sama saab teha ja näidata kõikidele, kes näha soovivad, et saksa lambakoer on üks konkurentsitult ilus ja mõnus loom. Valik number 1.
Aga pilte ka:
Näituse hetked siit
ning kutsikate ülevaatuse pildid siit.

1 KUU

Perenaine tõi mulle jälle kutsikakutsikatest uudiseid. Kutid kasvavad mis mühiseb ja pidasid oma esimesel, 1-kuusel, sünnipäeval vägeva peo maha. Kõik lähisugulaste esindajad olid kutsutud ja ka kohale tulnud. Halva ilma tõttu pidid kõik ennast külg-külje kõrvale väikesesse kutsikatetuppa mahutama, aga sellest polnud mingit probleemi. Seda lõbusam oli.
Kutsikad pidasid ennast üleval nagu vanad kalad. Pole probleemi, kas uudistajaid on 1-2 või 10-12. Nemad ajavad oma asja. Ainult emme Delta oli väga mures ja ei tahtnud kuidagi mujal olla, kui kogu see hulk võõrast rahvast tema tittede juures oli. Ega ta muidu ju kogu päeva oma kutsikaid ei valva, sest need sindrinahad hüppavad jooksu pealt tissidesse kinni ja kui neile süüa pakkuda, siis hakkavad nad üksteist ära nügima. Oma koha eest seisja aga hoiab tissist võimalikult kõvasti kinni. Hammastega muidugi. Võite siis ette kujutada, et nende toitmine pole sugugi meelakkumine, aga võõrastega neid üksi jätta ka süda ei lubanud. Nii see vapper emme siis kannatas. Aeg-ajalt mõnda eriti jõulist tüüpi nahutades. Ja väike kadedus on emme Deltal ka - tallegi meeldivad väga need maiustused ja mänguasjad, mida kutsikatele tuuakse. Oleks ju mõtetu kõik see kutsikatele jättagi. Nad ei oska veel täiel rinnal nautida näiteks kummikana piiksutamist.
Külalised olid toonud ühe pehme mänguasja, mis on kuttidele hästi suupärane ja seda siis sikutati edasi tagasi ning omavahel. Solo sai näidata, kui tugev ja sügav haare tal on, ning Boss sai näidata, kui terav on tema rünne. Boss jääb muidu tavaliselt tagasihoidlikuks. Laseb teistel omavahel ära kakelda ja siis teeb oma asja. Aga kui on vaja, siis astub välja. Tema "lambamurdmise" tehnika oli selline, et jälgis tardunult, kuidas lammas liigub ja siis sööstis kiiresti ja hammustas kiiresti. Kui haare hästi ei õnnestunud, hüppas jälle tagasi, et uueks sööstuks hoogu koguda.
Väga hea murdja loom on ka Dame. Talle väga meeldib hammustada. Eriti, mis liigub. Ja kui kätte saab, siis rapib surnuks. Üks korralik hambakandja on kasvamas vanaema rõõmuks :)
Inimesed muidugi tahtsid neid kõiki kangesti nunnutada ja sussutada, aga kui nad ärkvel olid, siis olid inimesed nagu rohkem närimiseks neile kohale toodud ja kui uni hakkas tulema, siis võis neid ju sooja asemena kasutada.
Endiselt ei luba ennast aga süles hoida Besonder. Kuigi just tema, suur ja tume karvapall, on see, keda kõige enam taheti sülle haarata. Ta hakkas alati vingerdama ja protesteerima, et jälle vabaks saada. Kuigi, uni oli siiski tugevam ka tema vastuhakust ja unise peaga kõlbas ka inimese süles olla.
Kui ilm vähegi lubas ja vihmas paus tekis, siis viidi kõik pätid ka õue.
No õues olemisega on üks igavene jant. Oma eelmise nädala jutus rääkisin ja näitasin teile, milline kena aedik kuttidele tehti, et neil oleks turvaline väljas olla. Aga kas siis nendesarnased maadeavastajad lasevad ennast plankseinaga ruumi sulgeda? Muidugi mitte. Nende protestikisa oli selline, et inimesed välja ei kannatanud ja see aedik nende õuesolemiseks kasutust ei leidnudki. Teise variandina prooviti suure koera võreaiaga aedikut. Aga seegi tundus neile ahistamisena. Nemad tahtsid muru jalge alla ja piirideta ümbrust. Nii nad siis saidki omale selle õiguse, et õues on nad muru peal ja inimesed ajavad neid pidevalt taga, et nad ei läheks sinna, kuhu pole vaja: tänavale, naabri aeda või lillepeenrasse. Ka on nad kiiresti selgeks saanud, et õues käiakse kindla eesmärgiga - oma soolikaid tühjendamas. Kuna nad ikka igapäevaselt välja saavad, siis eelistavadki nad tänaseks oma hädad õues toimetada. Dame lausa küsib välja, kui kakale tahab. Väga daamilik!
No ja sünnipäevalgi oli neil siis lõbu laialt õues inimesi jooksutada. Igaüks lidus omas suunas lubatud alalt välja ja inimesed lõbusalt hõisates järgi. Väga tore mäng! Ei saa salata, et mullegi meeldib inimestega tagaajamist mängida. Väljas oli muidugi ruumi, et nende vaba liikumist jälgida ja härra isa esindajana kohale tulnud omanik ning kasvataja, Riina, ei saanud silmi Damelt: väga ilusa kehakujuga, hea värvi ja karvaga ja veel milline iseloom! See loom peab kindlasti kasvama rõõmuks veel paljudele. Omanikud ei tohi teda hakata vaid endale hoidma. Tema peab näitustel käima, koolis käima ja meie suurt sugu edasi kandma!
Isaste osas ühte selget liidrit pole. Kõik on millegi poolest head ja millegi poolest mitte nii väga. Kuigi, Besonder on ikkagi eriline. Ta paistab juba silma ainuüksi seepärast, et on ainuke pikakarvaline. Jah, ainuke, sest Liebe-Lotte on kasvades läinud üha enam tavakarvalise koera nägu. Kuigi karv seljas on endiselt pikk, lokkis ja puhvis, on nägu sile ja silmad ning kõrvad kenasti suurelt näha. Seda pikakarvalistele omast mõmmiku nägu temale ei tulnud. Aga ega see teda vähem armsaks ei tee. Kuigi, ettevaatust Liebe-Lottega! Ta uinutab oma armsa nukukese olemisega teie tähelepanu, aga hambad on temalgi üsna teravad. Temagi oskab Bossi kombel kiiresti rünnata ja võitluses lõriseda.
Solo ja Schütze on igas mõttes üks paar parajaid. Neil on pidevalt omavahel maid jagada ja nad on ka väga sarnased nii välimuselt, kui olemuselt. Solo on muidugi võimsam. Tal on küll üsna madal karv, kuid kont on hästi tugev ja keha on pikem ning turi kõrgem. Tundub, et sellest loomast kasvab üks suur ja tugev isane. Schütze on muidugi ka sisukas. Kakluste korral ehk kõige sisukamgi. Karv on tal uhkem, kui Solol, aga keha veidi lühem ja turi pisut madalam.
No seal õues nad siis mässasid, kuni värske õhk ja pidev tähelepanu nad ära väsitasid. Igaüks leidis omale inimese magamisasemeks ja nii nauditi üht pärastlõunast uinakut värskes õhus. Ärgates veel väikesed ringid murul kuni külalised hakkasid lahkuma ja polnud enam piisavalt püüdjaid. Siis said kutid tuppa ja kukkusid ikka jala pealt. Sünnipäeva pidu oli nad nii ära väsitanud, et isegi värske sea kõrv ei suutnud kedagi peibutada. Schütze korra proovis siit ja sealtpoolt närida, Solot ülesse ajada, et koos seda imeasja järele proovida, kuid kui vennas ei viitsinud ärgata, siis loobus temagi une kasuks.
Jälgime põnevusega, kuidas kutid kasvavad ja mis neist saama hakkab. Järgmisel nädalal ootab neid ees saksa lambakoerte ühingu ametlik ülevaatus. Sellest kuulete siis juba nädala pärast.
Pildid ikka albumist: sünnipäevast siit ja pesakonna ihufotograafi omad siit.
Kutsikasoovijatele: kirjutage julgesti mu perenaisele: mare.adermann@gmail.com. Igale loomale on vaja ju vääriline pere leida. See on neile sõna otseses mõttes elu küsimus.

3-NÄDALASED

Kui teise nädala lõpuks said kõik silmad lahti ja hakkasid end jalule ajama, siis kolmas nädal oli võrreldes kahe eelmisega täis tormilist arenemist ja avastamist. Kui ikka silmad näevad ja jalad kannavad, siis on vaja hakata maailma avastama.

Kõige usinam maailmarändur oli Sinine poiss, kelle inimesed ühel hommikul avastasid pesakasti asemel diivani all magamas. Pandi siis pesale veel üks laud ääre kõrgenduseks peale, aga see ei pidanud Sinist sugugi - ka järgmisel hommikul oli ta diivani all. Sedasi võitles ta kõikidele vabaduse pesast välja tuppa laiali saada. Sinine teenis ka nime oma isepäise omaette toimetamisega - Wunder Solo.
Kolmas nädal oli ka hammaste lõikumise nädal. No ja kui hambad on suus, siis tuleb ju ka hammustada. Kõike, mis vähegi suhu sobib. Kõige kindlam on mõni õde-vend, keda on väga suupärane kõrvast sikutada või kõrist haarata. Kõige suuremat isekust näitas ülesse Punane poiss. Muidu küll mõnus kaisukaru, kuid kui talle ei meeldi, siis teda näppida ei tohi. Uriseb ja hammustab kohe segajat. Igavesti ülbe tüüp! Tema sai nimeks Wunder Boss.
Kõige tublim on selle nädala jooksul olnud Dame. Kogu see uus ja huvitav maailm ning esmakordsed olukorrad on temas ainult rahulolevat uudishimu tekitanud. Ta on väga julge, enesekindel ja uudishimulik. Tallegi meeldib hammustada, sikutada, joosta ja uudistada.
Lilla poiss on endiselt eriline, sellest tulenevalt teenis ta omale ka nime: Wunder Besonder. Tema ju haukus juba esimesest päevast ja siiani on ta väga ettevõtlik ja nõudlik. Kinnihoidmine on paha-paha ja selle vastu tuleb protesteerida ning välja vingerdada. Pesakasti kinni panemine on paha-paha ja selle vastu tuleb protesteerida ning püüda ennast üle ääre upitada. Ja kõike, mida võimalik, tuleb hammustada ja sikutada. Besonder oli esimene, kes limpsist Delta jooginõust vett. Teised esialgu ainult uudistasid seda läikivat ja kahtlast asja.
Perenaine viis neile külakostiks hakkliha. See oli nende esimene tutvus toiduga. Besonder oli jälle see, kes teistele eeskuju andis. Kõik olid ennast just piimast täis imenud ja tegid mõnusat uinakut, kui hakkliha lahti võeti. Toas leviv liha lõhn ei häirinud esialgu kuidagi nende und. Aga kui lihapakiga otse ninade alt läbi tõmmati, hakkas Besonderi nina käima. Ta nuusutas nii tugevasti, et oli kohe kaugele kuulda ja siis tuli nagu multifilmis pea-aegu suletud silmadega, nagu hüpnoosis, lihale järele. Ja asus väga usinasti sööma. Ka Roheline poiss, kes on jätnud endast väga hea jäljeküti mulje, leidis liha lõhna peale ülesse ja asus katsetama, midamoodi seda asja süüa. Esialgu lakkusid, aga siis juba hakkasid hammustama. Et nad mitte liiga ei teeks omale esimese korraga, pidi liha neil eest ära tõstma ja teistele eraldi pakkuma. No Besonder avaldas ikka pikalt ja valjult oma arvamust sellisest sigadusest. Jooksis nina püsti mööda tuba ringi ja püüdis lihapakki ülesse leida. Ta rahunes alles siis, kui ka teised olid oma jao kätte saanud ja kõik ennast uuesti magama sättisid. Üldiselt oli liha kõikidele meeldiv üllatus ja ka Dame oli eriliselt innukas selle söömisel, kuid Liebe-Lotte ainsana ei arvanud asjast midagi. Natukene näpu vahelt maitses, kuid see ei tekitanud temas mingeid emotsioone. Eelistas selle asemel edasi magada.
Lisaks lihale said nad ka oma esimese ussirohu. Kõik neelasid oma tabletikillu alla ja olid väga hämmastunud ilmega, mis see siis nüüd oli. Ainult Roheline poiss oli selline suslik, et nügis kolm korda tableti alla neelamata suunurgast välja. Aga minu perenaine on selles osas siiski osavam ja nõudlikum. Lõpuks oli sunnitud ka see jäljekütt oma killukese alla neelama. Ah jaa, ka Roheline sai ära nimetatud. Kütt, nagu ta on, on tema nimi nüüd Wunder Schütze.
Ka fotograaf käis kolmanda nädala lõpuks nende arengut jäädvustamas. Nad on ikka väga rohkem koera moodi, kui eelmisel korral. Suured silmad, suur karv ja tugevad jalad, annavad ikka päris koera mõõdu välja. Ja karv on neil kõigil eriliselt paks. Minu kutsikatel pole kellelgi nii kohevat kasukat olnud, kui neil sellidel. Liebe-Lottel on karv puhvis ja lokkis, nii et ta tundub palju suuremana, kui tegelikult on. Damel ja Solol on turris karvamüts peas. Boss on omale eriti võimsa kaeluse kasvatanud - nagu lõvi lakk. Schütze karv on üleni kohev ja Besonder on eriline ka karva poolest - täiesti sirge, aga pehme ja pikk, hoopis eriliselt läikiv.
Fotograafi elu pole selle pesakonna juures kuigi kerge olnud, sest emme Delta on omale pähe võtnud esimesest korrast alates, et fotograaf on kuri ja tuleb tema kutsikatest eemal hoida. Ta on näidanud ülesse erilist sallimatust ja õelust, et see inimene oma säriseva ja klõpsuva toruga tema tittesid ei sihiks. Püüdis koguni nende vahele lamades seda üritust takistada. No aga inimesed on ju põikpäised. Iga kord on nad siiski suutnud emme eemal hoida ja tited ära pildistada. Inimestele on sellest selgelt rõõmu kui palju, vaadake ise, millised toredad pildid Wunderitest on tulnud läbi kolme nädala pesakonna albumist.

Minu perenaise külaskäik on jäädvustatud minu albumis.

Lõpetuseks panen siis veel kõik sellid nimepidi kirja, et edaspidi neid juba isiksustena nimepidi kutsuda saaksime:

Estrellest Wunder Liebe-Lotte (kollane);

Estrellest Wunder Dame (roosa);

Estrellest Wunder Boss (punane);

Estrellest Wunder Solo (sinine);

Estrellest Wunder Schütze (roheline);

Estrellest Wunder Besonder (lilla)

Järgmine nädal on siis maailma avastamise nädal - saab näha, käpaga katsuda ja hambaga proovida. Oleme kuuldel!

Kes vahepeal isikliku huviga tahaks kutsikate osas ühendust võtta, siis kirjutage: mare.adermann@gmail.com

2. NÄDAL

See teine elunädal on olnud Delta tittedele päris tormiline. Kuigi endiselt nagu ainult süüakse ja magatakse, on maailm siiski palju põnevamaks muutunud, sest silmad hakkasid avanema. Kõige esimene oli silmade avamises muidugi kõige suurem ja tugevam tegelane - sinine poiss. Edasi roosa tüdruk ja siis kõik teised riburada pidi järele. Esialgu olid silmad vaid kitsad hallikalt läikivad pilud. Iga päevaga need pilud aina suurenesid ja ka hall udu hakaks silmadelt tasapisi hajuma, nii et kutsika pilk oli juba päris asjalik - no või pea-aegu asjalik.
Koos silmade avanemisega on tugevamaks läinud ka jalad ning kõik upitavad ennast usinasti püsti. Saab ju jalgadel liikudes palju kiiremini edasi kui kõhuli nügides. Kui ainult see pea nii raske ei oleks ja pidevalt ankruna vastu maad ei kolksaks! Aga pead on selles pesakonnas tõeliselt suured. Kõikidel. Parim jalgadele ajaja pole aga sugugi mitte sinine poiss, vaid hoopis roheline. Tema pole nii paksuks ennast söönud ja seepärast suutis esimesena ennast kõigi nelja jala peale püsti ajada. Eks teised ka upitavad, aga tema ikka juba lausa sammub. Ja kipub siis vendadega ülbama: paneb pea teisele turjale ja nügib küljega ning lausa hammustab. Kuigi endal veel hambaid lõikunud polegi. Punane poiss on selles kaklemise teemas aga vääriline vastane rohelisele. Tema oli tegelikult esimene, kes hakkas segajate peale urisema ja püüdis hammustada. Isegi käpaga äsada.
Sinine poiss on endiselt individualist. Magab eraldi ja sööb eraldi. Kui teised on samal ajal söömas, kui tema tahab sööma minna, siis lükatakse teised eemale ja lihtsalt minnakse ja võetakse oma meelest parim tiss. Kõht täis - jälle eemale.
Kuna nad nüüd ka oma hädadega ise hakkama saavad, siis jaotati nende pesa kaheks: magamiseks linaga pool ja hädade tegemiseks ajalehtedega pool. Kerge inimese abiga on nad selle juba selgeks õppinud ja "jooksevad" peale magamist ajalehega poolele, et oma hädad seal toimetada. No alati ei jõua veel kohale, aga nad tõesti püüavad. Ja kui ise hädal käia, siis peab ennast ju ka ise kasima. Selle poolest on punane poiss ja roosa tüdruk kõige usinamad.
Selle nädala sees käis neid vaatamas ka meie kenneliomanik Urve Lageda. Kiitis kutsikate väljanägemist ja kõikide head pigmenti. Ja tuvastas ka pikakarvalisi. Kindlasti on pika karvaga lilla poiss ja kollane tüdruk, aga väga rohke või siis piiripealselt pika karvaga tulevad ilmselt ka roosa tüdruk ning roheline poiss. Kõige parem kutsikas tema esmase pilguheidu põhjal on punane poiss.
No ja nabade teemaga tegeleti sel nädalal ka. Punase poisi inetu naba näidati arstile ette ja tuvastati, et tegu on nabaväädi põletikuga. See pole midagi väga meeldivat, aga ka mitte midagi hullu, kui seda ravida. Põhiliselt siis ilma alkoholita joodiga. Ja tõesti, peale jooditamist on hakanud see jäme punetav jurakas kokku tõmbuma ja kuivama. Ka Deltakesel võeti õmblusest niidid välja ja tänaseks on tema kõhuhaav täiesti paranenud ja ilusa väljanägemisega.
Teise nädala hea uudis on veel see, et mõlemale emasele kutsikale on juba soovijad olemas ja ka nimed on neile kutsikatele kokku lepitud. Kollane tüdruk saab nimeks Estrellest Wunder Liebe Lotte ja roosa tüdruk Estrellest Wunder Dame. Mõlemad on täiesti oma nime väärt. Nunnukas Lotte on kõige armsam tegelane üldse ja Dame on ikka tõeliselt naiselik. Damele meeldib väga graatsilisi poose võtta ja ta justkui muretseks pidevalt, et ikka hea välja näha. Lottet käis tema tulevane pere ka juba vaatamas ja kõik said koeratitte ka süles hoida. See on tore, kui kutsikal saab inimestega hea suhe tekkima juba väga väikesest peale :)
Ka pesakonna isa omanik käis oma värsket järelkasvu vaatamas ja jäi rahule. Kiitis päid ja pigmenti ning imestas eriti tugevate sabade üle. Sinine poiss olevat küll nagu teisest pesakonnast, aga ikkagi ilus ja eriline - kohe tõmbas pidevalt just tema poole. Mulle tundub, et see poiss on rohkem nagu minu esimese pesakonna tegu ja nägu, ehk siis Estrellesti sugu. No ja ikkagi täiesti omaette ooperist on ka lilla poiss. Ta on nii-nii sile ja siidine ja karv on kohe eriliselt läikiv ja särav. Lilla poiss saab ilmselt esimesena järgmise nädla jooksul omale hambad suhu. Siis läheb jälle lõbusamaks. Kui juba jalad kannavad ja hambad suus on, siis saab ju kakelda...Eks me näe. Ootame huviga järgmise nädala arenguid. No ja muidugi ootame huviga ka järgmisi peresid, kes omale mõnda poissi seltsiliseks ja sõbraks tahaksid.
Kahenädalaste sellide pildid siit.