NUHTLUS NIMEGA QUICK

See pisike koerahakatis on üks tõeline nuhtlus. Ei ta tea midagi, ei ta oska midagi, ainult tolgendab jalus, on tüütu ja saab perenaiselt liigset tähelepanu.
Mitte et minu elu nüüd palju halvemaks oleks muutunud. Seda oleks ülekohtune väita, sest mind on nüüd tänu temale ka põllule võetud ja isegi paar jälge tehtud üle mitme aasta. Kuigi, jah, sellele pisikesele tehti 2 nurka, aga mulle ainult sirge. Nagu ma oskaks temast kehvemini jälge ajada! Ma saan jälitamisega palju paremini hakkama, kuigi...Quick kaevas aias välja minu suvistest külalistest üle jäänud hästipeidetud kondi. No ma siis ütlesin talle nii, et terve küla kuulis ja loodan, et tal ei tule enam teist korda tahtmist minu toidu kallale minna. Pärast kaevasin ise ka aias veel vähemalt kümme auku, aga ei leidnud midagi. Seega, ta on kas erakordselt hea ninaga või oli see algaja õnn. Ma kaldun siiski arvama viimast, sest kes saaks minust paremini teada, kuhu ma oma kondid olen peitnud?!
No ja valvata ei oska ta üldse. Ma pean ikka kõik töö ise ära tegema. Ise patrullima ja ise kahtlaseid mööduvaid tegelasi haukuma. Tema haugub äärmisel juhul ukse eest lapsevankrit ja vareseid ja sedagi ainult sel juhul, kui näeb neid esimest korda elus. Järgmisel korral ei tee enam väljagi. Seega, valvamiseks täiesti kasutu loom. Eks perenaine sai sellest ka aru, miks ta muidu lasi aeda veel ühe aia ehitada, mis on palju kõrgem meie välisest aiast ja seal on ka uus kuut. Hommikul, kui kõik kodust ära lähevad, pannakse Quick sinna kinni. Nii ei saagi ta midagi valvata. Ainult mängib ja magab seal. Kisab ka muidugi, kui on lootust välja saada. Mul hakkas temast esiotsa isegi kahju ja ma püüdsin aidata tal ennast välja kaevata, aga need ehitajad on ikka päris vägeva kindluse teinud. Me ei saanud veel seekord vundamendist jagu. Aga noh, minu poolest võib ta ju oma päeva seal aias veeta. Ega mul teda vaja pole.
Vahest aga on tore teda näiteks pulgaga õrritada - võtan omale ühe eriti mõnusa pulga ja tulen seda siis tema nina ette närima; kui tema aga ka tahaks minu pulgast osa saada, siis näitan talle hambaid ja urisen ähvardavalt. Saab aru küll, et peab minu asjadest eemale hoidma. Varem ma vist olin selle karistamisega liiga tormakas. Praegu tundub, et saab juba ühest "sõbralikust naeratusest" aru, et peab eemale hoidma. Samas aga ei häiri minu õelutsemine teda sugugi, kui ta tahab mind taga ajada ja kaela karvades rippuda. Kui ma just eest ära joosta ei viitsi, pean teda jälle kamandama hakkama. Aga selles mängus on ta ikka äraütlemata visa. Läheb eemale ja tuleb aga jälle. Jube tüütu!
Toas ei oska ta ka üldse käituda. Inimesed on pidanud kõik oma jalanõud esiku ukse taha panema, sest Quickil on mingi nõme armastus jalanõude vastu. Ja üleüldse peab ta pidevalt midagi närima. Näiteks kaminapuid. Kogu koridor on puupuru täis ja teeb lamamise seal palju ebamugavamaks. Meil pole kunagi majas vaipu olnud, aga Quicki jaoks toodi neid kohe palju. Aga oskab tema siis sellisest vaevast ja tähelepanust lugu pidada? Õige, ei oska! Tema läheb hoopis vaiba peale pissile ja pärast ei saa seal enam keegi magada. Ta pissib üldse liiga palju ja seda kindlasti seepärast, et ta ka joob hirmus palju. Mina joon kord või paar päevas, aga tema iga tunni tagant. Mõni ime siis, et pidevalt ka pissida on vaja.
No ja magades on ka uhke villane vaip tema magamise toas täiesti mõtetu. Küll mina juba oskaks sellist mõnusat küljealust hinnata, aga minul ei lubata perenaisega koos seal toas magada. Hoopis see mutukas saab seal magada, aga temal on palav. Tema jaoks tehakse aken lahti ja ta poeb peapidi diivani alla kõige külmemasse ja kõvemasse nurka magama. Õnneks laseb ta praegu juba perenaisel öö läbi magama ja ei taha keset suurt ööd pissile minna ja mängima hakata. Hea seegi. Mul on perenaisest lausa kahju, et ta seal külmas toas kitsa diivani peal peab ööd magama selle pärast, kes mitte midagi head hinnata ei oska.
Ohh, sain kõik südamelt ära rääkida. Kohe kergem hakkas. Mis sa sellise lolliga ikka teed. Las kasvab.

KUTSUMATA KÜLALINE

Pean teile tunnistama, et olen nüüd alles portsu otsa sattunud.
Perenaine ja mees olid päris pikalt ära ja tagasitulles oli neil kaasas - kutsikas!!
Oleks, et oleks siis mulle ka midagi head toonud, aga ütlesid, et tõid personaaltreeneri. No ma ei tea... Üldiselt ma selliseid mõtetuid tegelasi oma territooriumil ei salli ja suhteid nendega ei loo, aga, nagu ma seda juba ilmselt kümneid kordi enne olen ütelnud, ei saa mina oma perenaise soovi vastu.
Sissejuhatuseks pandi mulle suukorv pähe ja hoiti paigal, et see titt saaks mind uudistama tulla. Tuli ta jah! Hirm oli tal nii suur, et piilus ainult teise toa uksepiida tagant. No ja ma ei teinud ka jõupingutusi, et lahkem välja näha. Mis sellest, et iga urri eest tutistada või laksu sain.
Siis prooviti teistpidi - perenaine võttis kutsika sülle ja tuli temaga minu juurde, et mina saaksin teda nuusutada. Isane. Umbes 2 kuud. Igavesti ülbe tüüp. Perenaise süles ei kartnud ta enam põrmugi. Kuna aga minul oma meelsust avaldada ei lubatud - ütleme, et oli selge, et see ei huvita kedagi, siis tundsin ennast alandatuna. Selle võõra koeratite ees suukorvistatult ja karistatult - vaenlasele ka ei soovita. Eks ma siis näitasin lõpuks igati, et ega see titt mind väga ei huvitagi, võtke ainult see nõme torbik mu nina ümbert ära. Ja pika pealekäimise järel perenaine leebuski ning vabastas mu suukorvist, aga urinad ja muud kehtestamise võtted olid ikkagi rangelt keelatud.
Aga kujutage ette, see kutt on mu perenaise täielikult omastanud. Ma ei saa aru, kuidas ta seda sallib. Ei lahku pea-aegu hetkekski tema jala kõrvalt, närib ta susse ja püksisääri ja minust ei tee absoluutselt välja. No ma siis püüdsin teda provotseerida endalt oksa ära võtma. Eks ta korra läks õnge ka, aga ma ju ei lubanud ja pärast ta enam ei proovinudki ning ma olin jälle tühi koht- ta vist õpib kiiresti. Selle peale võtsin talt ise kõik ära, mille ta iganes hoovist ülesse korjas. Tegelikult olen ikkagi mina siin hoovis peremees! Või noh, vähemalt siis, kui perenaist kodus pole.
Ööseks jäi perenaine temaga alla tuppa ja mind enda juurde ei lasknudki - väga solvav veelkord. Põnn aga hakkas hommikul laste käimise peale haukuma, nagu oleks tema see, kes meie maja valvama peab. Õppigu enne ikka omadel ja võõrastel vahet tegema, siis hakaku haukuma!
Järgmisel päeval püüdsin teda mängima kutsuda, aga ta on ikka täiesti mõttetu koer. Igavene nõrguke - nii kui ma teda käpaga katsusin, kukkus ümber, joosta ta ei jaksa - ma saan ta iga kell kätte ja tema mind taga ajada ei taha - nii pole üldse lõbus.
No ma ei tea, kes sellist tegelast palus siia ennast sisse seada?! Mida ma küll temaga niimoodi peale hakkan??? Aga küllap mu perenaine teab. Ega mul muud üle ei jää, kui jälle teda usaldada.
Elame-näeme.
Perenaine klõpsutas teisest hulga pilte ka, näete tema albumist, kui kedagi tõesti peaks huvitama.

RÕÕMSAD HAKATISED

Täna saan teile veel jutustada oma väikestest värsketest järeltulijatest. Nimelt oli neil viimane beebivaktsiin ja selleks puhuks lasti kõik see koer jälle minu aeda hullama. Mina ise hoidsin seekord üsna hea meelega eemale. Teate, vist vanadus. Ei tahaks küll tunnistada, aga kui inimesed mind jälle kord lõhki lasid lõigata ja õmmelda ja plaasterdada ja topivad rohtusid sisse ja sunnivad seda nõmedat kraed kandma, ja seda kõike minu meelest ilma asjata, siis ei ole see ikka õige asi. Noorena käisin ma mööda näituseid, võistluseid, põlde ja trenniplatse, mitte mööda arste. Nüüd aga avastasin kliinikust kraega tulles ja koduväravast sisse tuikudes, et ma veel täiesti mäletan, kuidas selle vastiku kupliga edukalt oma hoovis ja majas manööverdada. No vot. Sellised jamad lood siis minuga. Aga olgu teile kohe teadmiseks öeldud ka, et ma ei tunne ennast sugugi vanana. Juba olen niipalju paranenud ka sellest viimasest lõikumisest, et jooksen aia ääres teisi koeri taga ja hüppan kuudi katusele, et tänavast paremat ülevaadet saada. Seda kõike ilma igasuguste probleemideta. Ainult jalutuskäik väsitab enam, kui enne. Aga ma kosun. Ärge muretsege!
Nüüd siis kuttide pillekaarest. Esimestena olid kohal Boss ja Lotte. No nad on endiselt suured sõbrad ja äravahetamiseni sarnased (kui kõhu alla ei vaata). Kohtudes vahetasid limpsimisi, urinaid ja kallistusi. Hoidsid kokku terve õhtu jooksul. Mõlemad olid juba oma esimeste vigastustega ka kodust: Boss oli murdnud oma beebikihva pooleks, kui oma palli hammustas ja Lottele oli perenaine liigse usinusega küüsi lõigates sisse lõiganud. Aga nagu arvata võite, polnud need põhjused, mis oleksid mürgeldamist seganud. Lotte oli oma kõrvad ka selleks korraks eeskujulikult püsti saanud. Mitte küll väga tugevalt, aga siiski püsti. Boss oli hakanud usinasti päris karva kasvatama. Tegelikult ka teised, aga teistel ei paistnud see nii silma, sest uus karv oli samuti süsimust, aga Boss on tõeline Estrellest, tema triip üle selja on hallisegune. No ja Boss käib ka koolis juba. Soomes. Ta on meil selline meremees, poole kohaga soomlane. Igal juhul usin õpilane.
Järgmisena saabus Ronni. See on passi nimega Schütze. No tema oli jälle kuumast ilmast tingituna just selleks päevaks oma ühe kõrva longu lasknud. Aga ta oli suur. Ikka kohe palju suurem, kui Lotte ja Boss. Samas oli ta aga sõbralik ja kolmekesi koos nahistati rahulikult mööda hoovi edasi. Polnud suuremat lärmi kuulda. Perenaine käis ükskord varem Ronnit tema kodus külastamas. Tal on tõesti mitu maja ja kanad ja kassid lisaks inimestele. Seega suur töö ootab teda selle majapidamise korraldamisega seoses. Ta on asja juba ka käsile võtnud ja hakanud kõiki oma reeglite järgi välja õpetama. Asi sujub, võib ütelda. Minu aiaski võttis ta endale iseenesestmõistetavalt valvuri rolli maja ukse ees ja täitis seda suurejooneliselt.
Dame ja Besonder olid järgmised saabujad. Jah, Dame on ka juba oma kodus ja loomulikult rõõmustas ta kõiki oma püstiste kõrvadega :). Nagu kõik kojuminejad on seni teinud. No ja need koerad olid ka suured ja nende saabudes läks kohe tõsiseks lõrinaks. Dame hakkas kõiki ükshaaval ja ka mitmekesi rivistama. Boss sai näidata oma koolis õpitud võtteid, kuidas tagumikku ette keerata ja kuidas eest ära joostes tõelist tagaajamist korraldada. Dame aga püüdis praktiseerida seda, mida üksi suurtega kodus olles nende käest õppida jõudis. Besonder aga kaotas mängu tuhinas oma esimese beebihamba. Üldiselt on kõikidel igemed paistes ja valmistuvad hammaste vahetamiseks. Ma veel isegi mäletan seda tunnet, kui hea oli oma pakitsevaid igemeid aiatooli jala vastu sügada...
Seekord tehti neile marakrattidele natukene kohustuslikkust ka. Võeti kõik kinni ja mäng katkestati, ning ükshaaval näidati ette, kuidas näituselooma näituseks seisma õpetada või kuidas istu, lama, kõrval käsklusi maiustusega teha. Ega nad muidugi väga püsivad selles polnud, kuid siiski õnnestus sel korral nende pildile saamine tunduvalt paremini, kui viiamti. Kaks kutti polnud aga toidust kuigi huvitatud ja see näitab selgelt, et neil on kodus liiga palju toitu prii pärast saada. Laiskus on saksa lambakoera juures kurjast ja isutus lausa haigus. Seega on liigne söömine ka üks kuri haigus. Loodan, et nende inimesed võtavad selles osas midagi ette.
Poolte õppetükkide pealt saabus lõpuks ka Franko. Kuna ta oli teistega võrreldes puhanud, siis tuli temal toidu tagaajamine ja selle järele istumine ning lamamine kõige paremini välja. No ja ma pean seda jälle mainima, et ta oli endiselt teistest kõigist kõige suurem ja ka kõige ülbem. Sel korral ta isegi väga ei pidanud pingutama, et kõikidele oma üleolekut tõestada. Kuigi, jah, Dame rivistas ka teda päris pikalt ja palju. Teised väga ei kippunud ise temaga mõõtu võtma. Otsiti ikka nõrgemaid, kelle taustal ennast ka tegijana tunda. No ja mis te siis arvate, kellega Liebe-Lotte ennast kõrvutama oleks pidanud?
Arsti külaskäik oli muidugi jälle vaid märkamatu minut ja edasi käis möll kuniks jalad kandsid. See kõlab küll uskumatult, kuid lõpuks väsis isegi Dame ära. Inimesed said vähemalt selleks õhtuks omale hea unega koerad.
Soovin neile kõikidele edukat ja rahulolu pakkuvat elu koos oma inimestega. Head näitusekarjääri, kes seda teha viitsib; häid hindeid koolis, kellele seda võimaldatakse ja muidugi palju unustamatuid hetki koos oma peredega.
Eks ma jälle kirjutan, kui peaksin neist edaspidi midagi kuulma või kui minu vanuri elus midagi põnevat, või noh, kasvõi mainimisväärset, peaks juhtuma.
Pildid minu albumist, aga ka Helve oli oma aparaadiga kohal ja tema pilte näete siit.

MARAKRATID IGA ILMAGA

Ja täna juhtus see jälle, et mina sain garaažist pealt kuulata, kuidas Delta kutsikate parv minu õue vallutas. Tegelikult käidi neid vaktsineerimas, aga see oli nende jaoks kindlasti nii tühine seik antud õhtust, et vaevalt keegi seda üldse mäletama jääb. Samuti sadas vihma ja müristas, aga seegi polnud nende jaoks mainimist väärt.
Seekord tulid ikka juba nagu õiged mehed kunagi - rinnad ees kummis ja sabad nagu lipud püsti. Teadsid täpselt, mis ja kus ja kuidas. Muidugi olid nad kõik vahepealse kahe nädalaga kõvasti kasvanud ja üksi omades kodudes olles kõvasti julgemaks ja iseseisvamaks muutunud.
Esimesena oli kohal Boss. Nagu ikka, on kõige kaugemalt tulija kõige enne platsis ja oh seda perenaise rõõmukilkamist Bossi täiesti kikkis ilusate kõrvade üle. Ta nägi tõesti palju soliidsem välja, kui viimati. Kohe tulid järgi ka Liebe-Lotte ja Dame. Bossil oli jälle tõeliselt hea meel Lottega kohtumise üle - tõeline äratundmisrõõm, aga Liebe-Lotte vist väheke häbenes oma lontis kõrva. Ausõna, kolme päeva eest omas kodus olid juba mõlemad kõrvad püsti, aga vahetult enne kohtumisele tulemist väsisid väheke ära. Aga küllap tõusevad uuesti. Omas kodus on Liebe-Lottel täiesti omaette suure koera elamine ja olemine. Tal on oma kahekambriline kuut nimega ukse kohal ja suur aedik ümber kuudi, milles ta juba täiesti tubli ja iseseisvana ka öösiti üksi elab. Päeval möllab muidugi kogu perega ümber kogu hoovi, nagu peremehele kohane.
Dame oli aga endiselt majavaimu loperdavate kõrvadega. See on kohe täiesti kummaline, kuidas kõrvade kikitamine on oma päriskoju minemisega seotud olnud. Dame on meil ainsana see vaene kodutu ja mitte ei taha enam oma kõrvu püsti ajada, kuigi vahepeal olid ju täiesti ilusasti, kui oli lootust koju saada. Aga eks peab ootama. Iga asi omal ajal. Nii kodu, kui kõrvad.
Esimesed kolm olid väikest vihmakest trotsides juba kõvad tuurid ülesse võtnud, kui saabusid ka teised kolm: Schütze, Besonder ja Franko (passiga Solo). No ja vaata imet! Kõikidel kõrvad püsti! Schütze on vaid neli päeva omas kodus olnud, kui majavaimu loperdised asendusid ilusate püstkõrvadega. Tõsi, päeva lõpuks väsis üks kõrv küll ära, aga siiski - jälle selge seos. Schützel muideks on oma kodus suur majapidamine - palju maad ja teisi loomi. Kanad tembeldati juba mõtetuteks tegelasteks, kellele pole vaja tähelepanu pöörata, aga kassid võiksid olla päris head meelelahutajad, kui nad eest ära jooksevad.
Besonderil ja Frankol olid aga kõrvad tugevad ja püstised. Nagu nad isegi. Huvitaval kombel oli ka neil mõlemil kodus kass ootamas. Franko kohanes kassiga kergemini või õieti kass temaga, aga Besonderi pere vana kassivolask ei taha noort kutti niisama lihtsalt jutule võtta. Pehmelt aga kindlalt tehakse poisile selgeks, et hoidku eemale ja tegelegu omade asjadega. Ning Besonder tegelebki. Tal ju aias ruumi palju ja asjatamist ka mujal kuhjaga. Frankol muideks on täpselt samasugune beebikasukas, nagu oli ta emal - tihe ja madal ja hästi must. Kohe põnev näha, kas ka täiskasvanu karv tuleb sarnane või ei oma see titekasukas tõesti mitte mingit tähtsust.
No ja siis oli õu hirmsat madinat ja lõrisemist ja kobisemsit ja kukerpallitamist ja hamamste teritamist täis. Kes seda jõuaks kirjeldad! Vahepeal paisusid omavahelised õiendamised ikka juba kõrvulukustavaks ja jooksutuure võeti ülesse lausa hirmuäratava kiirusega libedatel terrassilaudadel ja teiselt astmelt tehti võidu kõrgus- ja kaugushüppeid alla rohu peale. Franko ja Boss pidid aga iga veidikese aja tagant mõõtu võtma. Kuigi Franko iga kord Bossile väga selgesti mõista andis, et tema üritused on mõtetud ja ülemus on ikkagi pealik Franko, ei lõpetanud Boss jälle ja jälle üritamast. Küll proovis teist õlaga pikali lüüa, küll vaikselt nihkudes nelja jalaga üle ronida, kui Franko parasjagu muus asjus maas oli, aga ikka lõppes see Franko võiduga. Schützel ja Besonderil polnud mahti mingeid võimumänge teha. Neil oli muidu tore ringi tuuseldada ja kõikidega ühtlaselt tüli norida või siis eest ära joosta.
Lottekene püüdis väga tubli olla, aga ta pidi oma rasket lapsepõlve jälle tunda saama, kui kõik see mees tema kallal ülbitseda tahtis ja tema ennast siis teravate hammastega iga hinna eest kaitsma pidi. Kõige kindlam positsioon oli terassi all. Ja ta sai hakkama. Nagu ka varemalt.
Dame aga oli emakodus olles ema käest usinasti kaklemist õppinud ja proovis nüüd kõiki suurte koerte võtteid kõikide õdede-vendade peal. Aga siiski sõbraliku madina käigus. Lihtsalt jutu jätkuks ja ajaviiteks. No ja sikutamise jõudu jätkus tal ka kõige enam. Samuti, nagu energiat ringi joosta ja tuuseldada.
Kui arst tuli ja igaühele tema sutsaka ära tegi, ei olnud see kellegi meelest erilist mainimist väärt. Enam protesteeriti kinnihoidmise pärast, kuna huvitavad mängud väljas teistega ju pooleli olid. Schütze oli koguni selline vapper sõjamees, et ei teinud üldse mingit häält ja ei siputanud vastu - kui vaja, siis vaja. Kannatas vaikides ära ja läks tormas edasi.
Seekord hakkas kutsikate jõud raugema juba palju kauema aja pärast kui eelmisel korral. Lõpuks aga hakkasid siiski õuele ja terrassile tekkima koeranahad ja peremehed, -naised viisid oma märjad, aga rahul koerapojad koju välja magama. Kuni järgmise korrani.
Tahaks väga loota, et sellel järgmisel korral saab ka Dame uhkustada meie seltskonnas oma inimestega ja kikkis kõrvadega!
Kui sina, mu sõber ja lugeja, tahaksid talle seda innustavat pere pakkuda, siis võta ühendust minu perenaisega: mare.adermann@gmail.com või 5176608. Iga päev, iga ilmaga!
Väike kodutu Dame nii ootab oma pere...
Kõik pildid, nagu ikka, minu albumist.

PEA-AEGU 2 KUUD

Te ei kujuta ette...Delta kutid käisid oma kaheksanda nädala täitumisel mul külas. Kõik see koer tuli minu hoovi peale kokku. Oli see alles mäsu! No kuna mina eriline titelemb pole, siis päästis perenaine mind kutsikatest ja pani seniks garaaži. Sealt oli mul hea kuulata, kuidas üksteist tervitati, jõudu prooviti ja minu aia avaraid võimalusi katsetati.
Lottel ja Bossil oli selge äratundmisrõõm. Jälle sai koos ringi mässatud ja teineteist ülejäänud kamba eest kaitstud. Kuigi, Lotte oli selle nädalaga omas kodus kõvasti arenenud. Ta lausa käis ise sekeldusi otsimas, teistele möödaminens turja karates või sabast haarates. Ja kuigi ta alati teistelt lõpuks nahutada sai, avaldas ta eriti julget ja tugevat vastupanu. Tundus, et ta ise ka nautis, kui suureks, julgeks ja osavaks ta vahepeal kasvanud on. Damel tegi ta korra selja prügiseks ja Besonderiga lõrisesid vastamisi vist kümme minutit terrassi all.
Ka Solo oli kohal, kes oli teistest juba kaks nädalat eemal olnud. Kuna ta ülejäänud kambast veidi hiljem ka kohale jõudis, siis tehti talle esialgu teiste poolt ühine rünnak, kuid Solo oma ääretus enesekindluses ei teinud sellest väljagi. Lükkas Bossi demonstratiivselt pikali ja kargutas teda oma võimu märgiks. Kaheksanädalaselt! Ja Schützega tuli neil samuti äratundmine, et omavahel on jäänud mingi asi lõpuni ajamata. Tekkis neil nüüdki üks hetk vastasseis, kus mõlemad päris suure koera kombel püüdsid panna pea teisele turjale, tegid jalad ja kere kangeks ning ajasid sabad nii püsti kui said. Sellest vaikivast võitlusest väljus võitjana Solo. Muideks, Solo kodune nimi on Franko, et siis edaspidi Franko. Vot selline kõva iseloomuga dominantne loom on Franko. Loodame, et tema peremees viitsib ikka tema koolitamisega vaeva näha, sest muidu võib neil päris raskeks minna.
Üks pere tuli ka meile, et kutsikahuviga neid pätte vaadata. Olid mujalgi käinud. Ja tore-tore: Boss leidiski omale inimesed ja inimesed leidsid omale Bossu. See oli päeva parim uudis. Nad on nagu üksteise jaoks loodud. Peremehel oli koguni Bossi nimi iga riietuseseme peale kirjutatud ning perenaisele meeldibki kaisukaru :) Palju õnne neile kõigile!
Ka arst tuli meile, et kogu see pesakond ära kiipida. Nii on koertele kindel ja turvaline inimeste maailmas hakkama saada. Koer ei võta ju passi kaasa, kui ta naabritele või sõbrale külla läheb ja kui kodutee peaks suure pidutsemise peale ununema, saavad inimesed ta kiibi abil jälle koju aidata. Ja siis ei saa mõni õel inimene koera niisama kaasa võtta, tehes nägu, et see ongi tema koer. Seega on need pätid nüüd kiibiga turvatud. Muidugi oli igavene tragöödia, kui arst kiipe paigaldas, aga mis teha - mida peab, seda peab. Arst vaatas ka kõik kutid üle ja pidas terveks. Ainult Schützel on veel veidi puudu. Tal nimelt üks munand on küll täiesti olemas, kuid päris õigesse kohta veel liikunud pole. Ega temal sellest suurt muret pole, aga inimesed küll muretsevad, et kui see ei peakski õigesse kohta liikuma, mida ikka vahetevahel koertel juhtub, siis ei saagi temaga näitustele minna. Ma võin teile aga kinnitada, et koeral on üsna ükskõik, kas ta käib oma peremehega näitustel, koolis või niisama metsas. Peaasi, et tal see peremes oleks ja temaga koos aega veedaks. Üks muna ees või taga ei muuda seda koera sugugi teiseks. Schütze on kindlasti selle pesakonna kõige suurem askeldaja ja terane tegija ning ta jääb selleks ka suureks kasvades, olgu siis ühe või kahe munaga. Kuigi, pole veel teada, kus ja kellega ta suureks kasvab, sest pere, kes tema eelmise nädala seisus võtma pidi, leidis siiski üksmeele puudumise tõttu, et koera nende elamisse praegu ei tule.
Kiipimisel näitas aga tõelist iseloomu hoopis Dame, kes hoidis vapralt kisa kinni ja tegi vaid väga summutatult paar kriginat kogu kiipimise vältel. Ta oli nagu väike vapruse kehastus.
Paari tunni pärast oli hoovi roheline muru musti koeranahku täis. Kui Besonderi pere talle järele tuli, olid enamus juba oma kodudesse lahkunud väsimust välja magama. Nüüd sai siis Besondergi oma koju. Edu talle ja tema inimestele ning kassile!
Praeguses hetkes on siis kodutud veel Dame ja Schütze, kellest juba nii mitu korda kodu ja peremees väga lähedalt mööda on läinud. Neid on kõige enam tahetud, aga siis ikkagi loobutud. Aga küllap pole siis nende jaoks veel see ÕIGE saabunud. Aga ega ta tulemata ei jää. Ükskord me saame kõik kutsikad koju nii kui nii.

Julge ja teotahteline (tulevane)omanik võtku ühendust kutsika saamiseks: mare.adermann@gmail.com, 5176608
Ja kutsikate askeldamist minu külalistena näete minu albumist.
Ja pea-aegu proff fotograaf käis meil ka. Seesama, kes on neid kutse juba sünnist peale pildistanud. Sünnist peale pilte näeb siit. Proovis perenaine neid kutte ka näituse seisu asendisse saada, et ilupile teha, aga see käis niisuguste energiliste nööpidega ikka talle kohati üle jõu :)

7 NÄDALAT

Ohh, kuidas aeg lendab! Delta kutsikad on juba seitsmenädalased! Päris koerlased juba. Minul õnnestus see järjekordne nädal kodus maha magada, aga perenaine muudkui sõitis kutsikate vahet, sest uudistajaid käis mitmeid. Ja selle nädala kutsikaralli tagajärjel leidsid ka kaks kutsikat jälle kodu.
Üks pere tuli Damet vaatama, sest tahtsid just emast koera oma lahkunud emase asemele. Põhimõtteliselt sai kauba kokku ja käsiraha makstud.
Üks pere tuli siis Schützet vaatama. Neil oli enne olnud pikakarvaline sakslane, kes kahjuks parimas eas meie seast lahkuma pidi. Vaatasid neid kutte ikka siit ja sealt, aga ei suutnud otsustada, kas Schütze või äkki hoopis Besonder...Võtsid päeva mõtlemiseks ja teatasid siis, et võtavad siiski Besonderi. Võib ju temaga ka näitusele minna, kui ilusaks koeraks kasvab.
Nii jäi Schütze siiski vabaks. Kuniks teatasid Dame soovijad, et neil nii ja naa kahtlused ja kõhklused ja kui veel saab, siis võtaksid ikkagi isase - Schütze. Ja sedasi siis läkski, et Schütze sai Dame asemele ja Besonder sai Schütze asemele ja Dame jäi täiesti üle. Nagu mingi telemäng, kus rahvas osalejaid ükshaaval koju hääletab. Nüüd on siis koju hääletamata veel Dame ja Boss. Kuigi Damel on soovija olnud juba kolmel korral, on ta ikkagi veel saada. Eks me näe, mida või keda siis saatus tema jaoks on hoidnud. No ja Boss pole suutnud kedagi võluda, kuigi ta ometi on nii ilusate värvide ja koheva karvaga. Aga ehk on siis teised õed-vennad teda üle mänginud olukorras, kus tuleb ennast vaatamatulnutele müüa.
Sel nädalal näitas aga Boss oma tõelist palet ja seda, et kui vaja, siis on Boss ikkagi just tema. Senini polnud lihtsalt põhjust olnud ennast tõeliselt maksma panna, aga siis pakuti seakõrva. Ühte kõrva kogu kamba peale. Ja see oli asi, mille nimel Boss ennast kätte võttis ja nii veenvalt kõrva endale võitles, et kõik teised üritamastki loobusid. Ainult Lotte, kes on Bossiga alati suur sõber olnud, tohtis mõne aja pärast ka veidi selle kõrva küljest sikutada.
Meie eelmise nädala kõrvakikitamise võistluse võitis aga üllatuslikult hoopis Schütze. Seitsmenda nädala lõpuks ehtis kaunis kõrv-pilotka tema pead, andes tema väljanägemisele erilise jõu ja suursugususe. Ju ta siis valmistus nii oma uue kodu ülesanneteks, kus tal on mitmeid hektareid maad ja maju ning inimesi vaja valvata. Dame aga lasi oma ühe kõrva hoopis lonti tagasi, ei tea, kas oli löödud, et teda siiski ei tahetud? Ometi on ju just tema see kõige aktiivsem ja alati silmapaistev tegelane.
Nädala lõpus aga oli Liebe-Lotte jaoks suursündmud: tema pere tuli talle järele ja viis ta koju. Tal on nüüd suur aed, maja, 6 inimest ja kass, keda valvata ja kellega aega veeta. Perenaine käis teda ka tema uues kodus vaatamas ja tegi mitmeid ilusaid pilte, mida leiate minu albumi lõpupoole. Lotte ei nutnudki oma esimesel ööl ja askeldas juba päris mõnusasti ringi. Tahtis hirmsasti trepist ülesse minna ja veega mängida. Ka pulkade ja nööride tagaajamine oli tore, ning palliga sai ka lõbusasti joosta. Ja otse loomulikult oli ta viimse kui ühe selle maja inimese ära võlunud. Lisaks veel palju kõneainet tekitanud kõikidele naabritele, kui mitte poolele tänavale. Üks üsna tõeline staar see meie Lottekene. Kuna Lotte pere on minu perenaise head tuttavad, siis loodan, et kuuleme sellest plikast veel ka edaspidi. Jõudu talle ja tema perele!
Mina ootan huvi ja põnevusega ka Bossi ja Dame uusi peresid esile kerkimas. Küll nad tulevad! Sellised hakkajad koerad saavad kindlasti just sama hakkajatele inimestele. Ootame ja vaatame!
Pildid, nagu ikka minu albumist.

6 NÄDALAT

Delta kutsikate kuues nädal oli pühendatud kõrvade kikitamisele ja koera kombel suhtlema õppimisele. Nädala lõpp oli aga tegus kogu minu perele, sest toimus saksa lambakoerte erinäitus. Esimesel päeval oli minu pere esindatud kolme liikmega: mina ise veteranide klassis ja Figaro kaks kutsikest kõige nooremas vanuseklassis. Me olime kõik väga tublid - mina sain kuidagi märkamatult esikoha ja Durel oli kolmas ning Debby teine. Figaro kuttidest oli niisama elu-olu uudistamas ka Desperado - täiesti isa nägu kutsikas, aga veidike õnnetu saatusega. Tema inimesed satusid raskustesse ja otsustasid, et parem oleks temast loobuda. Sedasi ta siis satuski tagasi oma sünnikodusse ja ootab nüüd uut pere, sest koerale on ju ometigi peremeest vaja. Õnneks pole see edasi-tagasi käimine tema iseloomu rikkunud ja füüsiliselt on ta ka igati vinks-vonks isane: terve ja tugev ja igasuguseid instinkte jagub. Et siis hoidke teie, mu sõbrad, ka silmad kõrvad lahti, kui keegi tahaks veidi vanemat isast kutsikat, siis siin on üks täiesti saada.
Teisel päeval sain mina kodus kuumuse eest peitu pugeda, aga perenaine läks jälle näitusele. Ka teisel päeval olime kolme liikmega esindatud: Devi oli noorteklassis, kus kahjuks seekord kohtunikule muljet ei avaldanud ja märkimisväärset kohta ei saanud; Di-Di oli noorte karvikute klassis ja teenis välja väga austustvääriva teise koha ning tädidele oli kaasa elama toodud Delta karvane poiss - Besonder sai oma esimese näitusekogemuse ja oli nagu kala vees. Muidugi oli palav ja tal oli esimest korda jalutusrihm küljes ja rahvast oli ümberringi rohkem kui kunagi enne nähtud, ning ühtegi õde-venda polnud silmapiiril, see-eest oli palju igasuguseid võõraid suuri koeri ja takkatipuks lasti veel pauke ka. Aga see kõik justkui olekski pidanud nii olema. Besonder nautis täiel rinnal omale osaks saavat inimeste ja koerte tähelepanu ning oli väga rahul kõige kogetuga. Päeva lõpuks sai ta veel Estrellesti maskotiks kenneli esitlusel. Nii et tema näitusedebüüt on juba tehtud. Pikka ja õnneliku näitusekoera elu tahaks talle soovida ka tulevikuks, kui leiaks sellise tubli pere tema jaoks, kes ikka näitustele ka satuks.
Teised pisikesed istusid kodus ja katsusid selle kuumaga kuidagi hakkama saada. Nagu enne ütlesin, on nad selle nädala sisustanud peamiselt kõrvade kikitamisega - kõik, peale Besonderi. Tema kõrvad on ilmselt selle paksu karvaga nii palju raskemad, et erilist kerkimist veel näha pole. Kui, siis õige natukene tagumistest servadest. Kõige usinam sel teemal on olnud Dame. Kui viienda nädala lõpuks hakkas üks kõrv püsti ajama, siis kuuenda nädala lõpuks on tal juba mõlemad kõrvad pooles vinnas. Tõsi, kui ta väsinud on, siis vajuvad need ilusad pool-kikk-kõrvad näotult laiali, aga erga ja virgana on juba päris uhked. Dame on ka kasvu kõvasti visanud. Ta on vist hetkel isegi vendadest suurem. Kõik ihuliikmed on hakanud venima kiiremini kui teistel. Juba praegu pole ta enam mingi nunnu pontsakas kutsikas, vaid nagu nooruki-ikka jõudev loomahakatis - pikad kõrged keppjalad ja peenike saba nagu pudelihari. Aga sahmib ja rahmib ja korraldab ta endise hooga. Igale poole ta jõuab ja kõigi ning kõigega on tal ütlemist. Lisaks sellele on ta väga tubli sikutaja. Perenaine sai temaga kohe kõvasti rätikut sikutada - Dame pani kõik neli jalga vastu maad ja tõmbas tugevate rütmiliste tõmmetega, kuniks rätiku omale sai. Väga minu maitset loom! Hoiame pöialt, et tal see innukus säiliks kuni pensionini ja oleks omanik, kes ka viitsib sellega midagigi peale hakata.
Samuti väga tugev sikutaja on Schütze. Lisaks sellele on ta ka tubli sõjamees. Ah jaa, Solo poiss läks juba esimesel võimalusel ära oma pere juurde, sest neile oli koera väga vaja hiljuti tühjaks jäänud majja. Tema oli nagu selgelt oma titepere juht. Mis sellest, et sageli kõrvalseisev, aga juhiks olemiseks piisas täiesti tema tugevast isiksusest. Peale tema lahkumist läks kohe Schütze ja Bossi vahel eriti tugevaks mõõduvõtmiseks, et juht-kutsika positsiooni omale saada ja tundub, et Schütze sai selle koha Solo järglasena. Ta on ikka eriti innukas oma tahtmist läbi suruma. Isegi Delta on otsustanud, et see kutt on piisavalt kõva, et teda endaga jõudu katsuma kutsuda ja siis võtavad koos tuurid ülesse ja tuhisevad aedikus ümber kuudi nii, et tolmupilv üle pea. Ja ka igasugustes muudes õdede-vendadega tekivates olukordades jääb ikka Schütze tahtmine enamasti peale. No ja tema kõrvakikitamine on nii tubli, et parem kõrv seisab juba aeg-ajalt täiesti püsti.
Boss aga ei ole ilmselt sugugi leppinud, et tema päriselt Bossiks ei saanud. Ta püüab ülemusele pugeda ja alluvaid nahutada, nagu tõeline karjerist. Ehk siis kipub emme Deltalt ründama, et endast ka kõva mehe muljet jätta ning Liebe-Lottet nahutama. Delta aga ei arva sugugi, et ka see poiss on juba nii kõva tegija, et temaga tasub mängu ülesse võtta ja tegelikult, kui Lotte ikka väga hädas on, siis teeb ta Bossile ka tuule alla. No tegelikult saavad Lotte ja Boss endiselt omavahel eriti hästi läbi ja hoiavad kokku. Väike madin käib asja juurde. See ei takista teineteise kaisus magamist. Bossi kõrvakikitamine on selline pea-aegu esimene. Tal on väga ilusad väikesed ja hea asetusega kõrvad, mis on kogu aeg sellist nägu, et kohe-kohe on nad püsti, aga siiski vaid üks kõrv on veidi ajanud. Inimesed olid täiesti kindlad, et temal esimesena kõrvad püsti tõusevad, aga võta näpust!
Et siis see liebe Liebe-Lotte. No ega ta ainult liebe ka ei ole. Tal on küll endiselt hea oskus imearmsaid poose võtta ja oma suurte ümmarguste ja pea-aegu mustade silmadega igaühte võluda, aga ta kräunutab ka hea meelega nii kummist piiksuga mänguasju, kui ka inimesi oma terevate hammaste vahel. Ilmselt on ka kõik pesakonnakaaslased tema hambaid tunda saanud. Ise ta kuigi tihti teistele kraesse ei karga, mis tähendab muidugi kohe seda, et teised temale küll. Ja siis ei jäägi tal muud üle, kui eest ära joosta või vastu hakata. Kui aga Lotte on nurka aetud, siis ründab ta sealt tõelise emalõvina, et isegi temast kaks korda suurem Besonder ära ehmatab.
Besonder on aga endiselt eriline. Väga mõnus ja muhe tüüp. Vahel asjatab omaette mänguasjadega, vahel norib kellegagi tüli, aga kui ära väsib, siis viskab esimesse ettejuhtuvasse kohta külili. Natukene on ta nagu kiusupunn. Ega ta niisama tüli norima ei lähe, aga kui teisel on mõni mänguasi hambus, siis teeb tema näo, et ta tahtis ise just selle mänguasjaga mängida ning kukub mänguasja omanikku nahutama. Kui aga viimane on oma asjast juba loobunud, siis läheb Besonder ka minema ja ei huvitugi enam. Otsib omale uut tegevust.
No vot. Selliselt siis mina ja mu pere elab ja toimetab siin kõrbekuumas. Kutsikad otsivad omanikke ja mina tuletan meelde, et olen ikka näitusekoer, mitte veel niisama tudike aianurgas.
Meie viimase nädala album on ka nähtaval siin. Pildid enne Besonderi näitusekülastust on kõigest kaks päeva enne teise poole pilte tehtud, aga pange tähele, kui oluline vahe on kõrvades!
Ja veel, nad on nüüd juba nii suured, et kannavad päris kaelarihmasid. Uhke küll, aga pildi pealt on nüüd harjumatul silmal raske aru saada, kellega tegu, sest rihm ei kipu karvast välja paistma.
Kõige värskem uudis on, et Dame sai peremehe. Temast saab suure majapidamise valvur ja inimestele seltsiline, keda on lubatud ka kooli ning ehk ka näitustele viia. Ootame põnevusega uudiseid järgmistest peredest, kelle omaks võivad saada veel kolm poissi: Boss, Schütze ja Besonder.
Värskeimad uudised selles kiiresti muutuvas maailmas on, et Dame broneerinud pere otsustas ringi ja võtab hoopis Schütze. Ning Besonder on endale ka oma inimesed leidnud.
Seega, koduta kutsikate seis 1-1. Dame ja Boss