PUHKUS

Nagu ma aru olen saanud, on mind peale pingutavat hooaega sundpuhkusele saadetud. Mida see siis tähendab? Eelkõige muidugi seda, et iga päev trenni ei tehta või et koguni mitu päeva jutti trenni ei tehta. Mõnel nädalavahetusel vaid üksik jälg või väike kuulekuse jupike. Varrukasse enam üldse ei viida. Enamasti käime nüüd jalutamas. Kas rihma otsas küla vahel (siis saab ka vahel mõne ilusa kuulekuselemendi eest palli taga ajada) või lahtiselt põldude vahel. Kui külas on palju koertevahelist infot lugeda ja edastada, siis põllu peal saab jälle nõrkemiseni rebase või kitse jälgi ajada või põldhiirte pesasid välja kaevata, kui maa liiga kõvaks pole külmunud. Ja nii päevast päeva ja nädalast nädalasse.
No tegelikult oli üks põnevam päev ka, kui palju koeri ja inimesi kogunes jälle kennelpäeva tähistama. Minu Estrellesti kennel on nüüd 30 aastat vana! Tegime igasuguseid trikke ja suhtlesime niisama ning muidugi grupis lamamine ja varruka tabamise võistlus ka. Pean ennast kiitma (kes see muu ikka mu saba kergitaks), et olin püsilamamises võitjate pundis ja varrukatabamises emastest üks kindlamini varrukat tegevaid koeri. Kuigi auhinda selle eest ei antud, sest tegelikult võisteldi kiiruses ja ma pole kunagi väga kiire olnud. No ja selle mitte treenimisega olen oma tippvormist juba üht-teist kaotanud ka. Aga päris hämmastav oli vaadata, kuidas nii mõnelgi enne otsustavat hüpet julgus otsa sai...samas oli neid, kes lamamisest ei liikunud ka siis, kui peremeest-naist enam silmapiiril ei paistnud ja igasuguseid muid ahvatlusi nina ees veeretati, rohkem, kui tavaliselt. Kennelipäeva pilte näete: http://picasaweb.google.com/mare.adermann/EstrellestiTalvepEv08
Samal ajal, kui mina aias igavalt patrullringe teen, ei puhka perenaine hetkegi. Ikka käib ta platsil teistele koertele ja inimestele elementaarset istu-lama tarkust õpetamas (ma saan ka vahel autos kaasa, et pärast üks metsa jalutuskäik teha ja veidi kuulekust) ja Figaroga kaitsekoolitusel ja takkatipuks veel selle väikese jaapanlasega näitustel. No nemad said oma viimase juuniortšempioni sertifikaadi kätte ja vormistasid tiitli ära. Loodetavasti on see teema nüüd mõneks ajaks tema kavast maas!
Ah jaa, hiljuti sain uue sõbraga tuttavaks. Marco. Ma olin teda enne ka näinud, aga siis oli ta sõbrunemiseks veel liiga titt. Ega see sõpruse värk mul nii väga kergesti ei tule. Pole ma oma seisukohti kunagi varjanud ja perenaine teab ka suurepäraselt, et ega ma väga igaühega sõprust ei otsi. Seepärast sain kohe põllu ääres autost väljudes suukorvi pähe ja seda oli ka vaja, kui ma ulja nooruki tervitust pidin tõrjuma, kes teisest autost välja lendas. Perenaine muidugi tuletas mulle üsna ruttu meelde, et kakelda ei tohi ning kui ma olin igati näidanud, et olen tema nõudmistest aru saanud, siis sain ka sellest ebamugavast suukorvist lahti. Pärast läks meil päris hästi. Muidugi ei võtnud ma tema mängule kutsumisi kohe vastu, vaid ignoreerisin ja urisesin, et ta siiski teaks, keda siin austama peab. Kuid jalutuskäik oli üsna pikk ja mõned korrad allusin siiski provokatsioonile ning tormasin teda taga ajama. Eks ta oli ikka visa ka ja ei lasknud ennast minu jorinatest väga heidutada. Oli ikka rõõmus edasi. Nagu ma juba enne mainisin, siis on minu sportlik vorm selle puhkusega langenud ja seepärast polnud lootustki, et ma teda taga ajades kätte saaksin, kuigi ta oli igati viisakas ja ei jooksnud väga kaugele eest ära. Enne tagasi pööramist püüdsid meie perenaised meid koos pildile saada, aga ma ei loeks seda eriti õnnestunud katseks, sest sellel poisil pole veel koolitarkust ollagi. Harjutagu enne, mis see istu või lama tähendab ja siis proovigu uuesti. Suur koer, aga kutsika aru alles. Mul oli ikka vahepeal lausa piinlik kuulekuse olukorras sellisega ühele pildile jääda. Lisasin siia mõne pildi illustratsiooniks ka, aga kes soovib kõiki meie jalutuskäigu pilte näha, siis esialgu näeb neid minu avalikust fotoalbumist: http://picasaweb.google.com/Estrellest.Dakota/MarcoJaDakotaJalutuskIk

Ongi selleks korraks kõik. Eks ma logelen edasi ja vaatan, mida perenaine minu elu põnevamaks muutmiseks välja hakkab mõtlema. Annan siis jälle endast kuulda, kui miskit uudist on. Seniks aga head vana aasta lõppu ja uue algust! Ärge aastavahetuse pauke kartke. Need ei tee tegelikult mitte midagi.

KAITSETRENN

Nädalavahetusel sai tehtud varrukatrenni, mis polnudki tegelikult varruka trenn, vaid tõesti kaitsetrenn. Koht oli küll sama, kus me ikka varrukat teinud oleme, kuid platsile minnes polnud seal varrukameest näha. Perenaine juhtis mu üle platsi võssa, kust see tuligi – suur ja hirmuäratav valgus vaikselt kuid kindlalt otse mulle peale. Esimeseks strateegiaks valisin hirmutamise. Tegin oma kõige kurjemat nägu ja häält ning näitasin igati, et ta veel kahetseb, kui kohe otsa ringi ei keera. Aga ei keeranud. Vaikselt, kuid kindlalt nihkus muudkui lähemale. Siis mul tuli juba veidike hirm peale ja taganesin, kuid kuna perenaine oli sealsamas, siis polnud nagu väga põhjust muretseda. Otsustasin siis selle suure kolli nina alla haukama jääda, nagu mind senini trennis on õpetatud, kuid sellest polnud ka kasu. Ta hakkas oma kohutavalt suuri käsi minu ümber kokku panema ja kogu kehaga mind enda alla matma. No siis ma pidin hammustama. Midagi muud enam üle ei jäänud. Püüdsin tabada vähimatki nõrkusehetke ja tegutsesin kiiresti – salvasin kõige lähemal olevat kätt ja hüppasin kohe tagasi olukorda hindama. Seda mitu korda järjest. Ja teate, mu tegevus viis sihile. Sain ta taganema. See andis uut julgust ja järgmisel pealetungil võtsin sellest käisest juba tugevamalt ning sain ka kogu hirmsa asja omale. See langes elutuna maha ja ma sain selle saagina võsast välja lohistada. Minu võit!Ega ma ilmselt väga enesekindlat muljet ei jätnud, kuid ise jäin siiski rahule, et suutsin oma hirmust suure võõra vastase ees tundmatus olukorras võitu saada ja siiski kaitsta nii ennast kui ka oma perenaist.

FIGARO

Tänane jutt tuleb mu tibukesest, Figarost, kes mul nädalavahetusel külas oli.
Muidugi on minu väike kutt juba suureks meheks saanud ja ma saan teda ainult kiita. Ilus ja tark nagu minagi ning lisaks sellele ka viisakas - austab nii mind kui ka minu perenaist.
Saabus ta siis ootamatult reede hilisõhtul koos minu inimestega. Kuna oli juba öö, siis pandi ta koos oma asemega garaaži ööbima. Me ei saanud õieti tervitadagi. No seal ta kuigi väärikalt ei käitunud, kuid ma saan tast täiesti aru ja kiidan koguni heaks tema pealehakkamise ebamugavast olukorrast vabanemiseks. Lisaks kaeblemisele püüdis ta ka ventilatsiooni ava kaudu välja pääseda, kuid resti eemaldamisest ei piisanud - uks oli metallist ja hamba all järgi ei andnud.
Peale lühikeseks jäänud und lasti ta hommikul üsna vara õue ja siis saime koos veidi aega möllutada. Tema taljest oli näha, et sööki on tal käes rohkem kui vaja ja võistlustel temaga ilmselt ei käida, kuid see ei olnud siiski veel mõjunud tema energiatasemele. Saime ikka hästi teineteist mööda hoovi taga ajada.
Siis aga läks perenaine Figaroga minema. See oli küll solvav. Nad läksid ju trenni. Või ma siis aru ei saanud! Kas siis minuga enam trennis käia ei kõlba? Aga hea küll. Ega ma pikka viha ei pea. Oma laps ikkagi ja eks ma tahan veidike puhata ka sellest hullust trennitamisest. Sain aru, et trennis oli ta üsna tubli olnud. Sellest ajast, kui ta viimati mõned korrad varrukatrennis käis, on juba päris palju aega möödas ja ta oli ju ikkagi üsna väsitava öö võõras kohas üle elanud, kuid ta tegi, mis vaja. Sai hakkama nii kaitsega kui ka rünnakuga.
Ilmselt oli neil trennis perenaisega väga hea koostöö olnud, sest tagasi tulles oli Figaro nii väge täis, et perenaisega rihma otsas püüdis aeda sisse tulles mind paika panna. No siis ma pidin talle meelde tuletama, et ta on tegelikult ikkagi külas, mitte ei ela siin ja minu perenaisega trenni tegemine ei muuda seda inimest sugugi vähem minu perenaiseks. Perenaine riidles temaga ka pisut ning pärast olime jälle sõbrad edasi. Aga mingi kass oli selleks päevaks ikkagi meie vahelt läbi jooksnud, sest kui perenaine õue riisuma tuli, siis oli tunda pidevat konkureerimist tähelepanule. Käisime üksteise võidu talle pulki pakkumas ja teineteist enam mängima ei kutsunud. Tegelikult jagus aga perenaise tähelepanu meile mõlemale. Saime mõlemad oma istu-lamasid teha ja ka premeeritud. Figaro teab igasuguseid kuulekuse käsklusi päris hästi. Ta küll ei osanud kohe pakkuda seda, mis minu perenaisele kõige enam meeldib, kuid tundus, et õpib need väikesed nüansid päris ruttu ära.Üks huvitav tähelepanek aga ka: Figaro ei oska riisumise mängu! See on selline mäng, et kui keegi riisub, siis tuleb püüda reha alt lendavaid lehti ja ise nina võimalikult reha lähedal hoides sellel eest ära tantsida, et mitte pihta saada, aga ka mitte liiga suurt vahet jätta. Kõike seda tantsu saadab muidugi rõõmus kiljumine. Figaro vaatas minu riisumise mängu selge hämminguga pealt, oskamata sellest midagi arvata ja pidades mind ilmselt veidi kohtlaseks.
Samas aga suutis ta ennast sel õhtul ka tõelise isasena tõestada. Suur hall naabripoiss tuli jälle minu aia taha nillima ja Figaro sai kohe aru, et see kutt tuleb meie territooriumist eemal hoida. Seda ta ka tegi. Tubli! Ammu oli aeg, et keegi seda ülbikut veidi korrale kutsuks. Ta on üks selline tüütu naaber, kes arvab, et on kole tore kutt. Käib mul ikka vahetevahel hilja õhtul või vara hommikul külas, aga või ta siis küsib, kas ma teda näha tahan. Vahel on ju ajaviiteks tore talle tere ütelda, aga teinekord ta unustab ennast ja vihjetest aru ei saa, et võiks juba koju minema hakata, et tahaksin magama heita. Ju ta on omast arust nii vastupandamatu, et arvab mulle oma külaskäikudega teene tegevat. Aga ega ma temast tegelikult puudust ei tunne ja midagi ei pea. Üks korralik koer ikka nii palju kodust eemal ei hulgu. Kes siis tema inimesi ja nende vara valvab kuniks tema mööda külanaiste aedasid jookseb? Ega minu aed siis tema jalutuskäikude ainuke peatuspunkt ole.
Järgmise öö veetsime Figaroga koos väljas. See oli tore! Tema valvas ja mina magasin. Kui üks auto öösel pikalt meie aia taga seisis, siis oli tema see tubli valvur, kes inimestele sellest teada andis. Ma ei pidanudki oma suud lahti tegema. No korra ta pingutas selle valvamisega üle ka ja haukus mingi külakoera haukumist, ise tegelikult teadmata, milles asi on. Perenaine kutsus ta korrale ja seejärel oli kogu ülejäänud öö rahulik. Pühapäev oli kahjuks nii vastikult märg, et veetsime kogu päeva ukse ees katuse all ja kuudis. Ei tahtnudki nagu midagi muud teha või kusagile minna. Isegi haukuda polnud kellegi peale, sest keegi huvitav sellise ilmaga väljas ei käinud. No ja meie inimesedki istusid toas.
Õhtul tulid Figarole tema inimesed järgi ja läinud ta oligi. Kuni järgmise korrani. Usun küll, et me kohtume veel.

ELVA 2008

Nii palju, kui ma mäletan, olen ikka suve lõpus Elvas mitmepäevasel näitusereisil käinud. Ja enamasti on see meile ka edukas olnud. Juba kutsikana oli seal meie koht VL2 ja kes on mu elust-olust ennegi lugenud, see teab, et eelmise aasta saavutus seal oli kasutusklassi võit.
Seekordne näitus ei erinenud üldjoontes eelmistest, sest jällegi pidin kaks ööpäeva autos veetma. Muidugi viidi mind ikka mitu korda selle aja sees jalutama ka, aga ikkagi jäin lõpuks juba üsna kangeks sellest pidevast külitamisest. Meie ööbimiskoht oli jälle samas, kus alati - ühes kämpingus keset metsa ja järvi. Mind muidugi majja ei lastud. Ühel aastal käisin seal jalutuskäigu ajal ujumaski, aga seekord mind rihmast lahti ei lastud. Muidugi ma oleksin läinud ka kohe nii kitsi ajama kui ka ujuma. See aga pole enne näitust soovitatav, nagu ma oma paljude kogemuste pealt tean. No ja perenainegi on juba niipalju kogenud, et teab, millal mind saab lahti lasta ja millal mitte.
Esimese päeva veetsin siis näituseplatsi kõrval autos ja vaatasin pealt, kuidas perenaine igasuguste nooremate ja vanematega ringis oli. Näitusepäeva lõpuks oli mul ka üllatav kohtumine oma pisikese tragi Floraga, kes muidugi pole enam üldse pisike, vaid päris suur. Lausa suurem kui mina. Temagi oli näitusele tulnud, kuid hästi tal sel näitusel ei läinud. Üldse ei naudi ta neid näitusi, nagu minagi. Ainult tema pole veel ära õppinud, et peremehe heaks tuleb teha ka seda, mis ei meeldi ja ei tohi sealjuures nutta. Aga küll ta õpib. Minagi olin ju noorena hirmus "laululind".
Teise päeva hommikuks sain ise ka platsile ja nagu ikka viimasel ajal, varrukakatseks. Pidin oma järjekorda üsna pikalt ootama ja eks ma läksin ikka närvi kah natukene. Igal juhul ei suutnud ma jälle varrukast lahti lasta. Alles perenaise kolmas käsk päris kõrva ääres sundis mind varrukat loovutama. Mis sellest, et mees, kelle varrukas ma rippusin, oli seesama, kellega me trennis vaid kahe päeva eest olime igast asendist korrektseid lahtilaskmisi teinud. Pika maa peal aga juhtus asi, mis vaid korra varem on ühel mitme aasta tagusel talvepäeval juhtunud, sama mehega, muideks - mu haare ei pidanud hoogu vastu ja ma lendasin varrukast lahti. Muidugi haarasin uuesti, aga tuju polnud enam see. Lahti lasin seekord siiski esimese käsu peale, aga ootamine läks liiga pikaks ja ma sisustasin seda varruka näksimisega. Muidugi ma tean, et seda ei tohi teha, aga ma ei osanud midagi paremat seal ka välja mõtelda ja ega keegi mind sellises olukorras keelata ka ei saa. Igal juhul sain "Võrratu, laseb lahti". Näitustel on see tegelikult ime lihtne. Parima varrukakoera tiitlit küll ei saa, aga see ongi nagu rohkem paipoiste nimetus. Mina seda igatsenud pole.
Peale varrukasooritust pandi mind tagasi autosse ja anti veidi süüa. Sellest teadsin, et nüüd võin ennast jälle mõneks ajaks pikali visata. Kuid korraldajatel tuli idee, et võiks emaste kasutusklassi koerte kirjeldused ära teha, sest on niipalju aega. Nii ma siis pidingi otse söögilauast ringi jooksma. Tegelikult polnudki väga hull, sest ma ei jõudnud veel arugi saada, kui juba oli seistud ja joostud ning sain palliga tagasi autosse minna. Nii võiks teine kordki näitusel käia :)
No jah, tegelikult oli see kõik alles sissejuhatus. Peale mõningaid tunde ootamist võeti mind jälle ringi ja seekord siis nii, nagu peab - kõik see emane koos. Paugukatse, mille peale ma veidike vastu õiendasin ja siis järjestusse. Mind kutsuti teisena välja. Nagu eelmiselgi näitusel, aga siis lõpetasin neljandana... Seekord oli aga perenaine kogu ringi aja minuga, nii et muretsemiseks polnud põhjust. Tuli vaid käia ja käia ja käia. Ega see midagi lõbusat polnud, aga elasin üle. Seda enam, et tagumine koer mulle selle aja jooksul paar korda tagumikku tikkus ja siis sai talle ütelda, mida ma niisugustest tibidest arvan, kes minu selja taga ei suuda olla. Järgnev ring läks kohe jälle veidi lõbusamalt. Lõpuks lasti meid jooksma ka ja siis tuli ka kõige toredam osa: vaba jooks omanikuga. Teate, selle nimel võib neid ringe nühkida käia küll, et saaks koos perenaisega kõikidele oma jooksu demonstreerida. Joosta meeldib mulle üle kõige! Kui ring lõpuks kinni peeti, olime endiselt teisel kohal. Mulle tundub, et siit võib juba järelduse teha, et minu välimiku tšempioni tiitel ei ole juhusliku õnnestumise tulemusena saadud.
Kohtunik andis aga ringis mulle väga naljaka kirjelduse: ta oleks tahtnud mustemat sadulat näha (no läheb teine jah iga aastaga järjest pruunisegusemaks) ja sabajuurika karvad oleks pidanud enne ringi soengusse sättima. No ma tean küll, et mõnda sakslast enne ringi triigitakse ja pressitakse ja puhvitakse ja piserdatakse, aga mulle käiks see ikka au pihta küll. Ega siis saksa lambakoer üks iluasi ole. Isegi palju, et enne näitust puhtaks pestakse ja enne ringi minekut korra kammiga üle käiakse. Tagantjärgi tundub, et see kohtunik oli üldse keskendunud kõige enam sabadele ja selgadele. Ikka ja jälle põhjendas ta kellegi kohta ringis selja tugevuse või saba asetusega. Aga eks ta ole, et igal kohtunikul on oma lemmik kehaosa, mida ta mitte tähelepanuta jätta ei saa ja mille põhjal ta oma peamised otsused teeb. Mõnel on selleks pea, teisel kõrvad, kolmandal randmed, jne. Sellele kohtunikule meeldis siis koerte selgasid ja sabasid vaadata.
Enne näituse lõppu oli veel kohustuslik kasvatajaklassi esindamine. Seekord ma mäletasin seda asjaolu ja kuna ka perenaine minu kõrval rivis oli, siis polnud hullu. Tegin selle ka veel läbi. Tulemuseks jälle, nagu eelmiselgi aastal esimene koht! Palju õnne kasvatajale, kes on suutnud oma aretuses ühtset joont hoida nii palju, et viiest koerast, kes kasvatajaklassi esindasid, olid kõikidel erinevad emad ja erinevad isad, koerad ise aga väga sarnased ja nagu viimasel ajal ikka, kõik kasutusklassis üles astunud.
No ja lõpetuseks veel autasustamine. Ah jaa. Ilm oli kogu nende kahe päeva jooksul väga mõnus. Pilves ja jahe. Varrukakatse ajal tuli isegi natuke vihma. Seega suurepärane ilm jooksmiseks ja ka autos magamiseks.
Parimateks varrukakoerteks tunnistati minu trennikaaslased: Polla ja Nakits. Tore, et see auhind ka "omade" ringi jäi :)
Auhindu oli palju ja suuri. Loomulikult rõõmustasin mina kõige enam suure kvaliteetse toidu koti üle ja perenaisel läks nägu rõõmsaks suure karika peale. Lisaks veel suur toidutünn ja kasvatajaklassi esindamise eest väike toidukott koos väikese toidutünniga. Kuna aga meil oli peale minu veel kolm naist autos koos oma mitme päeva varustusega, siis kasutasime auhindade äravedamiseks kohal olnud kennelikaaslaste autosid. Tore, kui on palju sõpru!
Õhtul koju jõudes oli isu hea ja uni veel parem.

ME TEGIME SEDA JÄLLE!

Ma sain hakkama!
Sel hooajal juba teist korda sain hakkama IPO 3 sooritusega! Seekord juba võistlustel - ESLÜ meistrivõistlustel. See on parim, millest üks sakslane unistada võib!
Muidugi ei tulnud see kõik nii lihtsalt, nagu praegu sõnad...
Võistlus toimus siis kahel päeval: laupäeval jälg ning pühapäeval kuulekus ja kaitse.
Laupäevahommikune jäljetegu on tegelikult juba üks üsna tavaline asi. Ega seekord midagi väga teistmoodi ei olnud. Praetud maksa lõhn levis autos ja hommikusöögi krõbinad krõbisesid karbis. Ainult start oli hiljem kui tavaliselt. Mul oli juba kõht tühjaks läinud. Kogunemine bensiinijaamas, raport, kiibikontroll ja preemiaks mõnus maksatükk - käkitegu! Siis sõit põllule ja seal väike pissiring põllu servas ning siis peab passima. Nii umbes tund või veidi kauemgi. Aknast sain näha, kuidas inimesed kambas põllu servas seisid ja ridamisi põllul oma jälgedel käisid. Lõpuks tuli ka minu kord. Rakmed peale, 10 m nöör külge, väike joomine ette ja teel starti ergutav maksatükk. Raport ja starti.
Ilm oli kuivem ja tuulisem kui tavaliselt, aga jälg on jälg. Esimene sirge läks vastu tuult, kuid ega seepärast veel nina või tõsta, sest nii võib mõni salakavalalt peidetud lihatükk märkamata jääda. Aga ei olnud seal mingit liha. Vähemalt mina ei leidnud, kuigi olin omast arust väga hoolikas. Esimese sirge lõpus oli mingi segadus ja arusaamatus teiste radadega. Pidin pea-aegu vales suunas hakkama minema, kuid sain siiski õigel hetkel aru, et see on vale lõhnaga jälg ning leidsin uuesti õige. Edasi läksin küll ilmeksimatult, sest vastutuul enam ei seganud ja allatuult ma juba tean, kuidas nurgas tähelepanelik olla. Vahepeal olid esemed ka, mida ma näitasin, nagu õpetatud ja mille eest ma ikka hea suutäie olen saanud. No seekord jälle ei saanud. Aga ma ei loobunud. Olin lõpuni välja väga hoolas. Viimasel sirgel hakkas korraga üks koer üsna lähedal haukuma. Tõstsin siis pea ja fikseerisin, et ta on aia taga ega ohusta minu jälge. Jätkasin sama rahulikult ja süvenenult. Viimasel esemel mulle isegi tundus, et perenaise käsi liikus toiduga. Ampsasin juba instinktiivselt, kuid ikka ei midagi. Esemed kohtunikule ja kuulasime põllu servas hinnangut. No siis ma sain lõpuks aru, et see oli päris võistlus, mitte treening. Seega andsin perenaisele andeks, et ma esemetelt oma maksa ei saanud ega jäljelt liha ei leidnud. Arusaadav. See polnud seekord lubatud. Aga minu pingutuste eest hinnati meid 96 punktiga! Kiideti koerajuhi, see tähendab perenaise, tööd ka, et andis võimaluse koeral ennast parimast küljest näidata. Perenaisel oli sellest hea meel ja minul jälle tema rõõmust hea meel. Auto juures sain näidata ühte eset lisaks ja siis ka oma maksa ja hommikusöögi :)
Pärast kuulsin, et kõik peale ühe koera olid samuti oma jäljed korralikult ära ajanud. Kokku 9 positiivset sooritust. Üks neist koguni 99! punkti. Kolm korda 96. Väga head jäljetööd tehti!
Pühapäeval sõitsime juba hommikul platsile. See tuli tuttav ette. Olime viimasel ajal just seal oma kuulekusharjutusi teinud. Aga rahvast oli muidugi palju-palju rohkem kui tavaliselt. Mina ennast sellest segada ei lasknud, sest ma tean, et kui teeme kuulekust, siis on võim perenaise käes: nii piits, kui ka präänik. Teise koerana oli minuga koos platsil üks päris kobe isane, aga kombeid tal küll polnud. Soovitaksin ta peremehele rohkem vaeva näha! Hea küll, ega ta mind platsil väga ei seganud. Ainult üle A-tõkke hantli järele minnes avastasin, et ta seisab üsna lähedal saba püsti ja sellise näoga, nagu oleks see hantel talle visatud. No ma võtsin ka ähvardava poosi sisse, sest ma ei kavatsenud oma hantlit loovutada. Pidin selle ju oma perenaisele viima! Ei tea, kas oli abi minu ähvardusest või oli seal siiski tegu kuulekusega, igal juhul ta ei tulnud ja ma sain hantliga tagasi minna.
Enne A-tõket oli muidugi veel palju asju, aga see oli nagu ikka. Ilma viperusteta ja arusaamatusteta. Isegi meetrine tõke oli sama toekas nagu alati ning pidas tugeva toetamise vastu mõlemat pidi hüpates. Polnud mingit põhjust rohkem pingutada, et mitte toetada.
Ainult edasisaatmine oli problemaatiline. Viimati, kui ma seal seda harjutust tegin, siis tuletati mulle üsna valusasti meelde, et selles harjutuses on vahel ka "lama" käsklus juures ja see kuulub viivitamatult täitmisele. Seega ei alustanud ma oma edasi jooksu just kõige innukamalt. Siis aga märkasin veidi eemal hobuseid ja kahte varsakest ringi kappamas. Olin juba valmis nendega ühinema, kiirendasin juba sammugi, aga siis ikkagi kõlas see "lama". Jäin seisma ja vaatasin, kas perenaisel on ikka tõsi taga või võiks minna siiski hobustesse. No tuli teine "lama" veel ja ma rohkem ei hakanud oletama. Lamasin. Lõppu veel pikk lamamine ja oligi läbi. Perenaine oli rahul ja rõõmus no ja mina ka. Sain kiita ja mängida. Kohtunikult pidi küll liiga kaua kirjeldust kuulama. Mul juba jõudis mitu korda ikka mõte tagasi nende hobuste peale minna ja korra oleksin ka startinud neid taga ajama, aga perenaine oli kiirem ja tõi mu tagasi tegelikku olukorda - võistlusesse. Saime selle soorituse eest 83 punkti - hea.
Peale seda sooritust pandi mind auto peale ja koju tagasi. Kodus sain süüa, kuigi vähem kui tavaliselt, ja veidike logeleda. Siis aga oli jälle perenaine treeningvestiga uksel ja läksime platsile tagasi. Väike pissiring ja siis pidin autos ootama. Ma küll ei näinud autost, mis seal täpselt toimus, aga häälte ja käskluste ja haukumise järgi võis ilmeksimatult järeldada, et tegu on varrukaga.
See sooritus oli minu jaoks täis üllatusi. Esiteks see, et see mees, keda ma esialgu varjeid joostes sihtmärgiks pidasin, ei olnudki varrukamees, vaid õige mees oli ikkagi varjes sees, mitte selle kõrval. No ja siis see, et püüa palju püüad, ikka varrukat endale ei saa. Selle peale ma kohe ei raatsinud varrukast loobuda, isegi kui pidi. Ikka jälle ja jälle. Ühest asendist ja teisest asendist. Muudkui pakuti varruakt, aga alati lõppes lugu "anna" käsuga. Ja oleks siis, et ilusat lahtilaskmist oleks premeeritud - ei. Mindi aga jälle edasi. No lõpuks sai see jant läbi. Olin üsna väsinud ja pettunud. Kohtunik luges meile aga 78 punkti ja võrratu võitlustahte. Ilmselt olin millegi suurega hakkama saanud, sest platsilt ära minens valgus rahvamass perenaist kallistama ja mind patsutama. Kõik olid väga rõõmsad. Ma ei osanud aga kuidagi olla. Nagu piinlik oli nii suure tähelepanu ees.
Kui mind siis autosse viidi, võtsin hea meelega veidi puhkust. Järgmine kord autost välja saades oli selge, et võistlus on läbi. Pingeid polnud tunda ega näha ei kehades ega nägudes. Ka oli platsil palju teisigi koeri jalutamas. Kõik oli rahulik ja rõõmus. Siis hakati kõnesid pidama ja osalejaid välja kutsuma ja plaksutama ja pildistama. Muidugi mõista kutsuti meidki teiste ette. Igasugused asjad koos, sätiti meid otse pjedestaali kõrvale. Sinna ülesse ronisid aga ainult isased - kõvad tegijad oma peremeeste ja -naistega. Valikut igale maitsele: üks pruunisegune, üks must ja üks tavaline pruun musta seljaga. Et kes veel aru ei saanud, siis olime meie 4. kohal, mis on kindlasti üks väga auväärne positsioon ühele emasele välimikutšempionile :D
Kõiki tulemusi ja veel palju pilte näete ESLÜ võistluste webilehel: http://www.saksalambakoer.ee/est/koolitus/ipo_mv_2008?sess_admin=53e34c0da1c7da26df68fe030548c730

SEITSE NAHKA

Teate, eile pidin tunnistama, et ma vist ikka ei jaksa oma perenaisega sammu pidada. See, mida ta minult nõuab, läheb juba liiale. Andku ta mulle andeks, aga ta on mult juba tõesti kõik seitse nahka koorinud. No ma saan aru, et iga päev trenni tehakse, aga et kuue päeva jooksul peab ära tegema aretuskontrolli, erinäituse ja IPO3-e!, seda poleks ma oodanud. Ma sain siiski hakkama ja olen selle üle tõeliselt uhke! Aga kõigest siis järgemööda.
Aretuskontroll.
Seda olen ma muidugi enne ka teinud. Lisaks sellele on aretuskontrolli varruka osa äravahetamiseni sarnane näituse varrukaga. Mõni noorem ja kogenematum ongi sellises olukorras aretuskontrolli ja näituse segi ajanud ning see on talle ka saatuslikuks saanud. Aga mina tean juba täpselt, millal saab hammustada. Varrukas ei vedele maas ega ole ühegi inimese käes kunagi niisama. Isegi siis mitte, kui lindid ülesse on tõmmatud ja kästakse seista ja joosta. Lõpuks läheb ikka hammustamiseks.
Seekord oli koos väga palju koeri. Esialgu võiski arvata, et tegu on näitusega, kuna ka ring oli ülesse pandud ja inimesi ning koeri oli tõesti palju. Aga nii kui tunkedes mees varrukaga nähtavale ilmus, oli asi selge. Algas vingumine ja haukumine, millega üksteist üles köeti. Tagantjärele mõeldes ei suutnud ma sellest esimesest emotsioonist kojuminekuni pead puhtaks saadagi. Mind pandi küll peale seda esimest soojendust autosse tagasi, kuid kui jälle välja võeti, oli mu erutus suurem kui tavaliselt varrukat tehes. Päris raske oli selle kõrvalt ka perenaist kuulata. Algasendit ma õieti ei võtnudki, sest ma ju nägin, et varrukamees läheb varjesse. Tõmme oli niivõrd tugev, et ma hädavaevu suutsin ennast ohjeldada kohe talle sinna varjesse järele tormamast. Viimasel hetkel tuli siiski varrukamees ise varjest välja ja edasi oli kõik nagu ikka: mõnus haare varrukast, mõned laksud nuiaga üle turja ja siis kahjuks juba "anna" käsk. Loobusingi varrukast ja perenaine talutas mu väljaku teise otsa. Ning juba tuligi varrukamees uuesti üle väljaku. Käsk "kõrval" tõmbas mu pinges perenaise jala vastu, sest ma teadsin, et kohe-kohe antakse mulle rünnaku võimalus. Ja siis see kõlaski: "võta!". Ja ma jooksin, jalad vaevu maad puudutamas, kõik ümbritsev vihisedes kadumas. Ainult mina ja varrukas. Surusin hambad mõnuga sisse. Ehmatasin oma naudingust, kui kusagilt kaugelt läbi ähmase vatja ümbruse kostus perenaise hääl. Loobusin varrukast ja hakkasin varrukameest haukuma. Pärast aga selgus, et see oli olnud juba teine käsk, mida ma lõpuks kuulsin. Mul on muidugi kahju, et vaatamata minu tõsisele pingutusele mulle varrukat ei antudki, aga see-eest anti tiitel "eluaegne emane" ;P Sellega polnud siiski veel lugu läbi. Mind pandi jälle autosse ja võeti mõne aja pärast jälle välja, aga seekord anti mind händleri kätte. Händler viis mind ringi ja perenaine kadus ära. Vot see ei olnud küll enam nagu mõistlik tegu. Tegelikult oleks pidanud nüüd tulema varruka teine ring, mis loodetavasti oleks lõppenud varruka autosse tassimisega. Aga ma ei saanud ju händleriga minna varrukat tegema! Tema sundis mind seisma ja õiendas ka veel, kui ma tungivalt ja häälekalt püüdsin nii talle kui ka kõikidele teistele oma seisukohta selgitada. No aga ei lastudki mind enam varrukasse ja pandi jällegi autosse ning siis oligi kõik selleks päevaks.
Näitus.
Algas kõik nagu aretuskontrolliski, ainult et seekord hommikul. Eelmisel päeval olid perenaine ja varrukamees püüdnud mind tagasi maa peale tuua ja mu emotsioonid olid siis rohkem kontrollitud kui viimati. Kui mind autost välja võeti ja alguspunkti pandi, kulges kõik nagu õpitud: algasend, kõrvalkõnd ja peatus, kõrvalkõnd ilma rihmata ja kohtumine varrukamehega, löögid, lahtilaskmine ja haukumine, minek üle väljaku ja jälle algasendis varrukamehe leidmine üle väljaku, käsklus "võta" ... ja siis kadus mul jälle järg käest. Üleeilne emotsioon tungis vältimatult peale ja ma isegi ei tea, mis mind lõpuks unest äratas ja varrukast loobuma pani. Igal juhul "võrratu-laseb lahti", aga preemiat autosse tassimiseks ei saanud ka seekord :( Perenaine ei olnud ka väga rahuloleva moega. Ju ma siis väga head tööd ei teinud.
Lõpuks tuli paratamatult ka see aeg, kui pidi näituse ringi minema. Algselt pidi meid kasutusklassi emaste ringis olema 21, aga varrukas oli nii mõnelegi lõppenud veel palju kehvemini kui mulle ja enamus neist enam ringi ei tulnudki. Seega oli kohal 14 koera. Sissejuhatav ring ja seismine kohtuniku ees ja sellele järgnev jooksuring läksid hästi. Olen seda palju teinud ja kõik kulges nagu tavaliselt. Tundus, et ma meeldisin kohtunikule. Kui peale laskusid meid järjekorda pandi, olin neljandal kohal. Ma ei mäletagi, et oleksin nii ees alustanud. Siis hakkasime liikuma. Peale esimest ringi tõsteti mind kolmandaks. Päris hea! Aga perenaine oli vahepeal kuhugi kadunud ja vihm oli väga vastikuks muutunud ja see kõik tegi mind ärevaks. Tuli tahtmine oma töö kiiresti ära teha ja tagasi tema juurde saada. Siis aga tõsteti üks koer minust ette ja siis veel teinegi. Ma langesin kohaga, mida samuti polnud minu näituse karjääris veel juhtunud. Aga siis leidsin silmadega perenaise ja kõik oli jälle kontrolli all. Sain rahulikumalt hingata ja liikumine muutus vabamaks. Kui veel koos perenaisega ringi jooksma sai, siis oli elu jälle pea-aegu et ilus. Kahjuks kohtunik oma otsust enam ei muutnud, kuigi talle minu jooks perenaisega samuti väga meeldis ja me lõpetasime 5. kohal. Kirjeldus, mis mulle anti, oli üdini hea ja ilus, ainult märkus enese ringis näitamise kohta oli mõru, kuid ilmselt tõsi.
Sellega ei olnud aga näitus veel läbi. Ka kasvatajaklassi tuli minna. Aga seekord mind perenaisest ei lahutatud ja ma olen inimestele selle eest tänulik. Kasvataja klass oli päris esinduslik oma seitsme koeraga, kes kõik esinesid ka kasutusklassis. Seda enam, et meil kõikidel olid mõlemad vanemad erinevad. Kuigi parim tulemus selles esitatud seltskonnas sellel näitusel oli minu 5. koht, andis kohtunik meile kasvatajaklassis ikkagi võidu, sest hindas just kenneli üldiseid näitajaid. Eks ole, olen seda ennegi öelnud, et üllatused ei lõpe kunagi. Kuigi kõik näitused on ühesugused, on nad alati ka erinevad ja ootamatud. Iga kord õpin ja kogen midagi enneolematut.
IPO
Eile õhtul tuli perenaine töölt veidi varem kui tavaliselt. Pani trenni riided selga ja pakkis mind autosse. Sõitsime varruka platsile. Ka varrukamees oli seal, kuid varrukat ikkagi tegema ei hakatud. Perenaine andis hoopis raporti, mul kontrolliti kiipi ja lasti veidi inimeste vahel ringi jalutada. Sõitsime kohe jäljepõllule edasi.
Põld oli imelihtne. Ilma oli vihmane ja jälg oli tuttava lõhnaga tugevalt kõrges tihedas rohus. Mulle tundus koguni, et mind püütakse haneks tõmmata. Mitu korda kontrollisin, et äkki siiski läheb jälg mõnelt vanemalt ja kitsamalt rajalt, kuid ei läinud. Esemed näitasin kõik ilusti nagu õppinud oleme. Nurgad võtsin 100%, sest seal polnud teist võimalust - rohu sein tuli ette. Aga toitu ma sellele vaatamata ei leidnud. Neljandal sirgel tekis korraks isegi mõte, et äkki ei olegi see mingi jälje ajamine. Seega, lasin mõtte jäljetöölt mujale uitama, kusagil lendas lind, tee pealt sõitis auto...pea tõusis seda vaatama ja suu vajus lahti. Aga kõik muu oli muutumatu: jälg oli ees, perenaine 10 meetrit eemal nööri teises otsas koos kohtuniku ja jäljetegijaga, järelikult pidin jätkama. Ja oligi kolmas ese! Näitasin sellegi õpitud moel, kuid perenaine jättis oma osa juba kolmandat korda täitmata ja ma ei saanud selle eseme eest MITTE MIDAGI. Ma polnud enam kindelgi, kas ma ikka pidin seda eset üldse näitama. See esemete kahtlus tekkis mul juba peale esimest eset, kui ma preemiat ei saanud. Kohtunik oli minu tööga täiesti rahul ja andis meile 97 punkti 100-st võimalikust. Iga mu kõhklus maksis punkti.
Enne autosse panemist anti mulle veel üks ese näidata ja ka maksavorst selle eest, nagu tavaliselt. Seega oli kõik vist ikkagi õige olnud.
Sõitsime tagasi platsile. Veidi ootamist ja mind võeti jälle autost välja. Seekord kuulekust tegema, nagu ma kohe varsti aru sain, sest peale raportit pandi mind lamama ja perenaine kadus silmist. Teine koer hakkas kuulekust tegema. Kui minu kord tuli, olin päris innukas. Koguni nii, et ei mallanud väga lamades oodata, kuniks perenaine oma 30 sammu tehtud saab ja mind enda juurde kutsub. Kuid mida rohkem meie sooritus edenes, seda rohkem ma väsisin. Kuidas ma ka ei pingutanud, ei suutnud ma perenaisele nii piisavalt hea olla, et palli saada. Tõkete ajaks tuli juba tüdimus peale. No muidugi ma tegin kõik ära, aga ega ma väga innukas enam polnud. Meetrine tõke oli õnneks seesama puust tugev tõke, millele sai mõnusasti toetuda ja ka A-tõke oli piisavalt tugev, et sellest tugevalt toetudes üle ronida. Lõpuks siis jõudsime edasisaatmiseni. Aga platsi servas polnudki palli. Ka kaugemal ei olnud. Õnneks oli seal aga nagu tellimise peale kraav veega. Perenaine oli veel kaugel ja ma sain ennast vees veidike kosutada enne, kui ta minuni jõudis. Läksin talle vastugi ja lamasin. Kuid ta oli kuri. Kohe ehmatas mind ära. No ma ei tea... Ise ta jättis palli lõppu panemata! Kust mina siis teadsin, kuhu ma lamama pean.
Kohtunik polnud päris rahul mu kõrvalkõndidega, loomulikult mitte ei kiitnud ta heaks seda roomamist lamamise asemel ja ta oleks tahtnud näha ikka hüppeid, mitte ronimisi tõketel. No ja edasi saatmine üllatas tedagi. Kokku siiski päris hea tulemus: 84 punkti.
No nüüd olin küll omast arust puhkuse ära teeninud, kuid ei midagi. Varrukamees ajas kostüümi selga ja kõikide teiste elev klähvimine ei lasknud mitte puhkama sättida. Mõne aja pärast võetigi mind jälle platsile. No ma tegin tõesti kõik, mis minu võimuses, aga peale kuue varje jooksmist ei suutnud ma küll enam olla haaretes tugev ja valvamistes pealetükkiv. Tegelikult tahtsin ma lõpuks juba tõesti ainult koju. Kõigest hetkeks tuli pika maa rünnakul see mõnus tunne peale, kuid ma ei vajunud kuigi sügavale ning suutsin kuidagimoodi ennast peale "anna" käsku varruakst lahti rebida. Selle sooritusega olid rahul vaid pealtvaatajad, kes meid peale lõppu kallistama ja patsutama tormasid. Suur-suur tänu ja sügav kummardus siinkohal kõikidele minu fännidele ja pöidlahoidjatele! Teie vankumatu usk minusse annab mulle jõudu ja sunnib edasi minema. Perenaine, varrukamees ja kohtunik olid aga üsna nördinud moega. Aga öeldakse, et surm ka ei võta sealt, kus ei ole. Tulemuseks 71 punkti.
Lõpuks sai siis kõik mööda. Väljas oli juba pime, kui me koju jõudsime. Söök maitses eriti hea ja uni tuli mis mühises. Hommikul ei ärganud enne, kui perenaine hakkas juba tööleminemiseks uksest välja tulema. Nüüd tahaks küll jälle veidi laisemalt võtta.
Veel pilte neist üritustest näete Helve albumis: http://picasaweb.google.com/helvester/AretuskontrollViimsis ja http://picasaweb.google.com/helvester/ESLErinItusViimsis ja

http://picasaweb.google.com/helvester/IPOEksam02

TULLES VASTU LUGEJATE SOOVIDELE

Tänan kõiki oma fänne, kes mu kirjutisi loevad ja ikka järgmist osa ootavad!
Kuna ma nüüd väljanägemise poolest Eesti tšempion olen, siis sooviti näha ka, kuidas sellist staatust ametlikult tähistatakse. No ma sain ühe diplomi ja ühe rohe-punase uhke roseti ning mu tõutunnistusele lisati nime ette lühend EST V CH. Mitteametlikult, sõprade ringis, sain veel vorstipärja kaela ja perenaisele kingiti kauneid lilli. Et siis pidu sai ikka ka.
Teise teemana on lugejate südame võitnud mu väike musta-valge kirju jaapani sõber Taki.
See on täiesti arusaadav, sest see koer ongi aretatud, et olla NUNNU. Seda ta ka tõesti on. Silmaga läks tal suhteliselt hästi. Silm näeb korrektne välja ja isegi funktsioneerib, kuigi mõningad närvid said siiski viga. Tavaliselt pidavat tagajärjed hullemad olema. Ta ei pea mulle selle pärast viha. Viimasel külaskäigul tervitas mind väga sõbralikult ja ma loodan küll, et me saame veel koos möllata. Temagi on alustanud oma näitusekarjääri ning seda päris jõuliselt. Juunioride klassis on juba 2 sertifikaati käes. Perenaine viis teda koos tema inimesega hiljuti Pärnusse ja Haapsallu, kust ta need tiitlid ka kaasa tõi. Muide, ta sai just enne Haapsalu näitust ühe aasta vanuseks. Tahaks loota, et teda kõik see ilutsemine uhkeks ei tee. Enne näitust käib ta ikka frisuuris. On sealt tulles nii puhvis ja voogav ja siidine, et lausa vaata ja imesta! Kohe nagu teine koer! Loodetavasti saab ta oma juuniortšempioni tiitli neilt näitustelt kätte. Edu talle!
Seega huvitab inimesi rohkem ikka näitus kui miski muu. Ma saan neist ka aru. Kes ikka tahab kuulda raskest tööst, kui võiks hoopis kaasa elada glamuurile.
Siiski, kui ma juba kirjutan, siis teadke, et minu suvi möödub praegu just töö tähe all, mitte oma rosettide keskel unistades. Vett ja vilet saab ka sõna otseses mõttes. Kuu aega oli perenaine kodus ja see ei tähendanud mitte mõnusat logelemist, vaid jäljetrenni igal hommikul ja igal õhtul kas kaitset või kuulekust või ratta kõrval jooksmist või ujumist. Ja seda iga ilmaga. Suvi aga pole meil väga päikeseline olnud. Tegelikult oli ikka mõnel korral selline ilm, et hea peremees koera välja ei aja, aga meie tegime trenni. Kui te arvate, et ma nüüd kurdan, siis te eksite. Ma naudin täiega seda adrenaliini, mis tööd tehes mu soontes voolama hakkab. Muidugi on väsitav, aga see annab mulle jõudu ikka veel ja veel edasi mina. See on nagu sõltuvus - mida rohkem ma trenni teen, seda rohkem ma tahan seda teha. Enamus ilmselt ei usu, aga näiteks jälje ajamine on sada korda etem kui näituse ringis jooksmine. Kindlasti on ka neid, kes seda ilutsemist naudivad, sest nad ongi loodud selleks, et olla ilusad, ja kui nüüd vaadata seda koerte arvu, mis Võitja näitusel oli, siis selliseid on palju rohkem kui minusuguseid töö narkomaane. Aga igaühele oma. Õnnelik on see, kas saab teha just seda, mis talle meeldib.

M.O.T.T.

Olen ilus.
Nüüd siis lõpuks on olemas kõik vajalik, et seda fakti kinnitada. Inimestele. Mina olen seda ju alati teadnud. Ma olen alati ilus olnud ja ennast ka ilusana tundnud. No välja arvatud sellised olukorrad, kus inimesed mulle roosa soki jalga tõmbavad ja tahavad, et ma oma väärikuse säilitaksin. Aga muidu pole ma selles küll kunagi kahelnud. Inimestele on aga kahtlemine midagi väga omast. Isegi selle ilusaks tunnistamisega. Nad ise on otsustanud, et mõni nende seast on ekspert (kohtunik), kes võib ütelda, kas üks või teine koer on ilus või mitte. Samal ajal panevad nad aga tema otsuse juba ette kahtluse alla, väites, et selleks, et tema juttu uskuda, peab veel kaks teist eksperti neile sama ütlema.
No ja minu perenaine niisamuti. Sain aru, et tal oli mulle tunduvalt rohkem näitusi broneeritud, kui need kaks, millel ma olen tänaseks osalenud. Kas temagi ei uskunud siis, kui talle juba kaks korda oli öeldud, et ma olen sertifitseeritult ilus koer?! Aga võib-olla teen ma talle ülekohut öeldes, et ta ei uskunud. Võib-olla oli ta lihtsalt ettevaatlik ja tahtis kindla peale minna. No ta on juba kord nii püüdlik ja põhjalik, et ei taha asjatuid riske võtta. Kui ta ikka poleks üldse mu ilusse uskunud, ega ta siis poleks mind neile näitustele ajanudki.
Aga mina poleks küll enam kuigi palju neid hullumajasid vastu pidanud. See pole sugugi koht, kus sa ennast näidata tahaksid, sest seal on kitsas. Nii ringis sees, kui ka väljas, on liiga palju koeri liiga väikesel pinnal. Sa tunned neil näitustel ennast nii ahistatuna. Ei ole ju võimalik ringis särada, kui eesolija oma sabaga sul üle nina tõmbab ja tagant keegi oma nina sulle saba alla torkab. No ja ringi pole ollagi, et ennast täies pikkuses välja sirutada ja oma maadvõitvat jooksusammu demonstreerida. Olin sellel viimasel näitusel, Luigel, ikka juba üsna õnnetu ja nördinud, et mind jälle millekski selliseks sunniti. Aga nagu aru sain, siis oli see viimane kord. Austerlane, eestlane ja norrakas on öelnud, et ma olen antud hetkel kõige ilusam töötav emane saksa lambakoer ja see on siis nüüd piisav, et anda mu perenaisele ka sellekohane tõend. Olgu ta õnnelik! Mina olen ka, et ei pea enam midagi tõestama. Mulle meeldib hulga rohkem temaga koos põllul käia, kui ilma temata seal kitsas ringis seista ja lasta kõikidel oma jooni ning nurki hinnata ja karva kvaliteedi üle arutleda.
Nüüd on siis aega, et pigem oma sisu, kui vormi pärast vaeva näha ja oleks väga tore, kui ma ka oma sügavama sisu kohta kõigile tõestuse saaksin anda. Igal juhul on see sertifitseeritud ilu millekski hea ka - kui tark olemine ebaõnnestub, siis on, mille taha peitu pugeda ;)

PILL TULEB PIKA ILU PEALE

Ega ma tegelikult väga pikalt pole ilutseda saanudki. Sel hooajal olen saanud juba kolm vigastust. Iga kord erinevale jalale.
Kõigepealt tegin katki tagumise vasaku jala ühe väikese padjakese. No tõesti ei mäleta, kus või kuidas see juhtus. Perenaine leotas seda usinasti ja saime sellest vaevast üsna ruttu üle.
Siis oli tulemas esimene näitus. Tegime rattaga jooksutrenni, aga traksid läksid viltu selga ja hõõrusid mulle parema kaenla alla sügavalt sisse. Perenaine nägi mitu päeva vaeva selle kaenlaaluse leotamisega. Kahjuks pean ütlema, et ega mina talle seda kergemaks ka ei teinud.
Selle nahka läks mul koguni kaks näitust ja aretuskontroll, sest lonkasin peale seda vigastust päris pikalt.
No ja siis jooksin eelmisel nädalal kuidagi kusagile oma vasaku jala küüne pikuti pooleks. Ärge küsige, kuidas. Sest kui ma parasjagu olen ametis oma aia äärest teise koera peletamisega, siis ma palju muud ei märka.Vot see oli väga valus lugu ja vaatamata lilla vee leotistele ei tahtnud kuidagi paraneda. Nüüd käisime siis kliinikus ja arstid pidid mu uinutama, et mitte haiget teha. Ärgates oli varvas hell ja roosa sokk jalas. Väga piinlik ja rumal tunne. Paha ka muidugi. Ja kolmel jalal käimine, kui tuimestus veel peal on, oli kunsttükk omaette. Kuidagi ei osanud aru saada, et millise jala nüüd järgmiseks võiks maha panna ja tegelikult oli tunne, et mitte ükski jalg ei kanna korralikult. Ega Takil peale edukat näituse debüüti palju paremini ei läinud. Üüratu kahjutundega pean nentima, et tema õnnetuses on oma roll ka minul mängida. Meil oli nimelt pidu. Palju külalisi ja grillimine. No Taki oma perenaisega oli ka meil. Meie aeg läks omavahel üsna lõbusasti. Aga vaatamata minu kurbadele pilkudele, ei andnud inimesed mulle oma grillist midagi. No tegelikult olin sellega juba arvestanud, aga proovima peab ikka - äkki keegi leebub. No ja siis tunnengi korraga, et kusagil maas on liha lõhn. Panin nina tööle ja leidsingi, aga Taki oli ka kohe sealsamas. No mida teie arvate, et kui on sakslasel ja jaapanlasel kahe peale üks lihatükk, et millega see lõpeb? Tegelikult ei teinudki ma talle midagi hullu, ütlesin vaid tavalisest kõvemini ja äkilisemalt, et ärgu mõelgugi lihale pretendeerida. Ma isegi ei puutunud teda hambaga. Tema vaeseke aga ehmatas hirmsasti, sest ta vist ei tahtnudki seda liha, ja hakkas korraga kõvasti nutma. Siis märkasime, et tema vasak silm oli tulnud koopast välja ja punnitas lau peal. No siis läks inimestel hirmsaks sebimiseks. Taki viidi autoga minema ja kui ta ükskord tagasi tuli, oli pool pead kinni seotud. Arstid olid silma uuesti õigesse kohta saanud, kuid kas see ka vigastusest päriselt pääseb või ei, näitab aeg. Igal juhul, kõige paremat talle! Kui teda teinekord minu juurde veel mängima lastaksegi, eks ma siis arvestan rohkem, et tegu on põrkava portselaniga, mitte tegelikult koeraga, nagu koer olema peab.
Aga elu läheb edasi ja me saame oma sidemetest lahti ning jookseme ja mängime veel!