Seekordne näitus ei erinenud üldjoontes eelmistest, sest jällegi pidin kaks ööpäeva autos veetma. Muidugi viidi mind ikka mitu korda selle aja sees jalutama ka, aga ikkagi jäin lõpuks juba üsna kangeks sellest pidevast külitamisest. Meie ööbimiskoht oli jälle samas, kus alati - ühes kämpingus keset metsa ja järvi. Mind muidugi majja ei lastud. Ühel aastal käisin seal jalutuskäigu ajal ujumaski, aga seekord mind rihmast lahti ei lastud. Muidugi ma oleksin läinud ka kohe nii kitsi ajama kui ka ujuma.
See aga pole enne näitust soovitatav, nagu ma oma paljude kogemuste pealt tean. No ja perenainegi on juba niipalju kogenud, et teab, millal mind saab lahti lasta ja millal mitte. Esimese päeva veetsin siis näituseplatsi kõrval autos ja vaatasin pealt, kuidas perenaine igasuguste nooremate ja vanematega ringis oli.
Näitusepäeva lõpuks oli mul ka üllatav kohtumine oma pisikese tragi Floraga, kes muidugi pole enam üldse pisike, vaid päris suur. Lausa suurem kui mina. Temagi oli näitusele tulnud, kuid hästi tal sel näitusel ei läinud. Üldse ei naudi ta neid näitusi, nagu minagi. Ainult tema pole veel ära õppinud, et peremehe heaks tuleb teha ka seda, mis ei meeldi ja ei tohi sealjuures nutta. Aga küll ta õpib. Minagi olin ju noorena hirmus "laululind".Teise päeva hommikuks sain ise ka platsile ja nagu ikka viimasel ajal, varrukakatseks. Pidin oma järjekorda üsna pikalt ootama ja eks ma läksin ikka närvi kah natukene.
Igal juhul ei suutnud ma jälle varrukast lahti lasta. Alles perenaise kolmas käsk päris kõrva ääres sundis mind varrukat loovutama. Mis sellest, et mees, kelle varrukas ma rippusin, oli seesama, kellega me trennis vaid kahe päeva eest olime igast asendist korrektseid lahtilaskmisi teinud. Pika maa peal aga juhtus asi, mis vaid korra varem on ühel mitme aasta tagusel talvepäeval juhtunud, sama mehega, muideks - mu haare ei pidanud hoogu vastu ja ma lendasin varrukast lahti. Muidugi haarasin uuesti, aga tuju polnud enam see. Lahti lasin seekord siiski esimese käsu peale, aga ootamine läks liiga pikaks ja ma sisustasin seda varruka näksimisega. Muidugi ma tean, et seda ei tohi teha, aga ma ei osanud midagi paremat seal ka välja mõtelda ja ega keegi mind sellises olukorras keelata ka ei saa. Igal juhul sain "Võrratu, laseb lahti". Näitustel on see tegelikult ime lihtne. Parima varrukakoera tiitlit küll ei saa, aga see ongi nagu rohkem paipoiste nimetus. Mina seda igatsenud pole.
Peale varrukasooritust pandi mind tagasi autosse ja anti veidi süüa. Sellest teadsin, et nüüd võin ennast jälle mõneks ajaks pikali visata. Kuid korraldajatel tuli idee, et võiks emaste kasutusklassi koerte kirjeldused ära teha, sest on niipalju aega. Nii ma siis pidingi otse söögilauast ringi jooksma. Tegelikult polnudki väga hull, sest ma ei jõudnud veel arugi saada, kui juba oli seistud ja joostud ning sain palliga tagasi autosse minna. Nii võiks teine kordki näitusel käia :)No jah, tegelikult oli see kõik alles sissejuhatus. Peale mõningaid tunde ootamist võeti mind jälle ringi ja seekord siis nii, nagu peab - kõik see emane koos. Paugukatse, mille peale ma veidike vastu õiendasin ja siis järjestusse. Mind kutsuti teisena välja. Nagu eelmiselgi näitusel, aga siis lõpetasin neljandana... Seekord oli aga perenaine kogu ringi aja minuga, nii et muretsemiseks polnud põhjust. Tuli vaid käia ja käia ja käia.
Ega see midagi lõbusat polnud, aga elasin üle. Seda enam, et tagumine koer mulle selle aja jooksul paar korda tagumikku tikkus ja siis sai talle ütelda, mida ma niisugustest tibidest arvan, kes minu selja taga ei suuda olla. Järgnev ring läks kohe jälle veidi lõbusamalt. Lõpuks lasti meid jooksma ka ja siis tuli ka kõige toredam osa: vaba jooks omanikuga. Teate, selle nimel võib neid ringe nühkida käia küll, et saaks koos perenaisega kõikidele oma jooksu demonstreerida. Joosta meeldib mulle üle kõige! Kui ring lõpuks kinni peeti, olime endiselt teisel kohal. Mulle tundub, et siit võib juba järelduse teha, et minu välimiku tšempioni tiitel ei ole juhusliku õnnestumise tulemusena saadud.Kohtunik andis aga ringis mulle väga naljaka kirjelduse: ta oleks tahtnud mustemat sadulat näha (no läheb teine jah iga aastaga järjest pruunisegusemaks) ja sabajuurika karvad oleks pidanud enne ringi soengusse sättima. No ma tean küll, et mõnda sakslast enne ringi triigitakse ja pressitakse ja puhvitakse ja piserdatakse, aga mulle käiks see ikka au pihta küll. Ega siis saksa lambakoer üks iluasi ole. Isegi palju, et enne näitust puhtaks pestakse ja enne ringi minekut korra kammiga üle käiakse. Tagantjärgi tundub, et see kohtunik oli üldse keskendunud kõige enam sabadele ja selgadele. Ikka ja jälle põhjendas ta kellegi kohta ringis selja tugevuse või saba asetusega. Aga eks ta ole, et igal kohtunikul on oma lemmik kehaosa, mida ta mitte tähelepanuta jätta ei saa ja mille põhjal ta oma peamised otsused teeb. Mõnel on selleks pea, teisel kõrvad, kolmandal randmed, jne. Sellele kohtunikule meeldis siis koerte selgasid ja sabasid vaadata.
Enne näituse lõppu oli veel kohustuslik kasvatajaklassi esindamine. Seekord ma mäletasin seda asjaolu ja kuna ka perenaine minu kõrval rivis oli, siis polnud hullu. Tegin selle ka veel läbi.
Tulemuseks jälle, nagu eelmiselgi aastal esimene koht! Palju õnne kasvatajale, kes on suutnud oma aretuses ühtset joont hoida nii palju, et viiest koerast, kes kasvatajaklassi esindasid, olid kõikidel erinevad emad ja erinevad isad, koerad ise aga väga sarnased ja nagu viimasel ajal ikka, kõik kasutusklassis üles astunud.No ja lõpetuseks veel autasustamine. Ah jaa. Ilm oli kogu nende kahe päeva jooksul väga mõnus. Pilves ja jahe. Varrukakatse ajal tuli isegi natuke vihma. Seega suurepärane ilm jooksmiseks ja ka autos magamiseks.
Parimateks varrukakoerteks tunnistati minu trennikaaslased: Polla ja Nakits. Tore, et see auhind ka "omade" ringi jäi :)
Auhindu oli palju ja suuri. Loomulikult rõõmustasin mina kõige enam suure kvaliteetse toidu koti üle ja perenaisel läks nägu rõõmsaks suure karika peale. Lisaks veel suur toidutünn ja kasvatajaklassi esindamise eest väike toidukott koos väikese toidutünniga. Kuna aga meil oli peale minu veel kolm naist autos koos oma mitme päeva varustusega, siis kasutasime auhindade äravedamiseks kohal olnud kennelikaaslaste autosid. Tore, kui on palju sõpru!Õhtul koju jõudes oli isu hea ja uni veel parem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar