FIGARO

Tänane jutt tuleb mu tibukesest, Figarost, kes mul nädalavahetusel külas oli.
Muidugi on minu väike kutt juba suureks meheks saanud ja ma saan teda ainult kiita. Ilus ja tark nagu minagi ning lisaks sellele ka viisakas - austab nii mind kui ka minu perenaist.
Saabus ta siis ootamatult reede hilisõhtul koos minu inimestega. Kuna oli juba öö, siis pandi ta koos oma asemega garaaži ööbima. Me ei saanud õieti tervitadagi. No seal ta kuigi väärikalt ei käitunud, kuid ma saan tast täiesti aru ja kiidan koguni heaks tema pealehakkamise ebamugavast olukorrast vabanemiseks. Lisaks kaeblemisele püüdis ta ka ventilatsiooni ava kaudu välja pääseda, kuid resti eemaldamisest ei piisanud - uks oli metallist ja hamba all järgi ei andnud.
Peale lühikeseks jäänud und lasti ta hommikul üsna vara õue ja siis saime koos veidi aega möllutada. Tema taljest oli näha, et sööki on tal käes rohkem kui vaja ja võistlustel temaga ilmselt ei käida, kuid see ei olnud siiski veel mõjunud tema energiatasemele. Saime ikka hästi teineteist mööda hoovi taga ajada.
Siis aga läks perenaine Figaroga minema. See oli küll solvav. Nad läksid ju trenni. Või ma siis aru ei saanud! Kas siis minuga enam trennis käia ei kõlba? Aga hea küll. Ega ma pikka viha ei pea. Oma laps ikkagi ja eks ma tahan veidike puhata ka sellest hullust trennitamisest. Sain aru, et trennis oli ta üsna tubli olnud. Sellest ajast, kui ta viimati mõned korrad varrukatrennis käis, on juba päris palju aega möödas ja ta oli ju ikkagi üsna väsitava öö võõras kohas üle elanud, kuid ta tegi, mis vaja. Sai hakkama nii kaitsega kui ka rünnakuga.
Ilmselt oli neil trennis perenaisega väga hea koostöö olnud, sest tagasi tulles oli Figaro nii väge täis, et perenaisega rihma otsas püüdis aeda sisse tulles mind paika panna. No siis ma pidin talle meelde tuletama, et ta on tegelikult ikkagi külas, mitte ei ela siin ja minu perenaisega trenni tegemine ei muuda seda inimest sugugi vähem minu perenaiseks. Perenaine riidles temaga ka pisut ning pärast olime jälle sõbrad edasi. Aga mingi kass oli selleks päevaks ikkagi meie vahelt läbi jooksnud, sest kui perenaine õue riisuma tuli, siis oli tunda pidevat konkureerimist tähelepanule. Käisime üksteise võidu talle pulki pakkumas ja teineteist enam mängima ei kutsunud. Tegelikult jagus aga perenaise tähelepanu meile mõlemale. Saime mõlemad oma istu-lamasid teha ja ka premeeritud. Figaro teab igasuguseid kuulekuse käsklusi päris hästi. Ta küll ei osanud kohe pakkuda seda, mis minu perenaisele kõige enam meeldib, kuid tundus, et õpib need väikesed nüansid päris ruttu ära.Üks huvitav tähelepanek aga ka: Figaro ei oska riisumise mängu! See on selline mäng, et kui keegi riisub, siis tuleb püüda reha alt lendavaid lehti ja ise nina võimalikult reha lähedal hoides sellel eest ära tantsida, et mitte pihta saada, aga ka mitte liiga suurt vahet jätta. Kõike seda tantsu saadab muidugi rõõmus kiljumine. Figaro vaatas minu riisumise mängu selge hämminguga pealt, oskamata sellest midagi arvata ja pidades mind ilmselt veidi kohtlaseks.
Samas aga suutis ta ennast sel õhtul ka tõelise isasena tõestada. Suur hall naabripoiss tuli jälle minu aia taha nillima ja Figaro sai kohe aru, et see kutt tuleb meie territooriumist eemal hoida. Seda ta ka tegi. Tubli! Ammu oli aeg, et keegi seda ülbikut veidi korrale kutsuks. Ta on üks selline tüütu naaber, kes arvab, et on kole tore kutt. Käib mul ikka vahetevahel hilja õhtul või vara hommikul külas, aga või ta siis küsib, kas ma teda näha tahan. Vahel on ju ajaviiteks tore talle tere ütelda, aga teinekord ta unustab ennast ja vihjetest aru ei saa, et võiks juba koju minema hakata, et tahaksin magama heita. Ju ta on omast arust nii vastupandamatu, et arvab mulle oma külaskäikudega teene tegevat. Aga ega ma temast tegelikult puudust ei tunne ja midagi ei pea. Üks korralik koer ikka nii palju kodust eemal ei hulgu. Kes siis tema inimesi ja nende vara valvab kuniks tema mööda külanaiste aedasid jookseb? Ega minu aed siis tema jalutuskäikude ainuke peatuspunkt ole.
Järgmise öö veetsime Figaroga koos väljas. See oli tore! Tema valvas ja mina magasin. Kui üks auto öösel pikalt meie aia taga seisis, siis oli tema see tubli valvur, kes inimestele sellest teada andis. Ma ei pidanudki oma suud lahti tegema. No korra ta pingutas selle valvamisega üle ka ja haukus mingi külakoera haukumist, ise tegelikult teadmata, milles asi on. Perenaine kutsus ta korrale ja seejärel oli kogu ülejäänud öö rahulik. Pühapäev oli kahjuks nii vastikult märg, et veetsime kogu päeva ukse ees katuse all ja kuudis. Ei tahtnudki nagu midagi muud teha või kusagile minna. Isegi haukuda polnud kellegi peale, sest keegi huvitav sellise ilmaga väljas ei käinud. No ja meie inimesedki istusid toas.
Õhtul tulid Figarole tema inimesed järgi ja läinud ta oligi. Kuni järgmise korrani. Usun küll, et me kohtume veel.