Sel hooajal juba teist korda sain hakkama IPO 3 sooritusega! Seekord juba võistlustel - ESLÜ meistrivõistlustel. See on parim, millest üks sakslane unistada võib!
Muidugi ei tulnud see kõik nii lihtsalt, nagu praegu sõnad...
Võistlus toimus siis kahel päeval: laupäeval jälg ning pühapäeval kuulekus ja kaitse.
Laupäevahommikune jäljetegu on tegelikult juba üks üsna tavaline asi. Ega seekord midagi väga teistmoodi ei olnud. Praetud maksa lõhn levis autos ja hommikusöögi krõbinad krõbisesid karbis. Ainult start oli hiljem kui tavaliselt. Mul oli juba kõht tühjaks läinud. Kogunemine bensiinijaamas, raport, kiibikontroll ja preemiaks mõnus maksatükk - käkitegu!

Ilm oli kuivem ja tuulisem kui tavaliselt, aga jälg on jälg. Esimene sirge läks vastu tuult, kuid ega seepärast veel nina või tõsta, sest nii võib mõni salakavalalt peidetud lihatükk märkamata jääda. Aga ei olnud seal mingit liha. Vähemalt mina ei leidnud, kuigi olin omast arust väga hoolikas. Esimese sirge lõpus oli mingi segadus ja arusaamatus teiste radadega. Pidin pea-aegu vales suunas hakkama minema, kuid sain siiski õigel hetkel aru, et see on vale lõhnaga jälg ning leidsin uuesti õige. Edasi läksin küll ilmeksimatult, sest vastutuul enam ei seganud ja allatuult ma juba tean, kuidas nurgas tähelepanelik olla.


Pärast kuulsin, et kõik peale ühe koera olid samuti oma jäljed korralikult ära ajanud. Kokku 9 positiivset sooritust. Üks neist koguni 99! punkti. Kolm korda 96. Väga head jäljetööd tehti!
Pühapäeval sõitsime juba hommikul platsile. See tuli tuttav ette. Olime viimasel ajal just seal oma kuulekusharjutusi teinud. Aga rahvast oli muidugi palju-palju rohkem kui tavaliselt. Mina ennast sellest segada ei lasknud, sest ma tean, et kui teeme kuulekust, siis on võim perenaise käes: nii piits, kui ka präänik.


Enne A-tõket oli muidugi veel palju asju, aga see oli nagu ikka. Ilma viperusteta ja arusaamatusteta. Isegi meetrine tõke oli sama toekas nagu alati ning pidas tugeva toetamise vastu mõlemat pidi hüpates. Polnud mingit põhjust rohkem pingutada, et mitte toetada.
Ainult edasisaatmine oli problemaatiline. Viimati, kui ma seal seda harjutust tegin, siis tuletati mulle üsna valusasti meelde, et selles harjutuses on vahel ka "lama" käsklus juures ja see kuulub

Peale seda sooritust pandi mind auto peale ja koju tagasi. Kodus sain süüa, kuigi vähem kui tavaliselt, ja veidike logeleda.

See sooritus oli minu jaoks täis üllatusi. Esiteks see, et see mees, keda ma esialgu varjeid joostes sihtmärgiks pidasin, ei olnudki varrukamees, vaid õige mees oli ikkagi varjes sees, mitte selle kõrval. No ja siis see, et püüa palju püüad, ikka varrukat endale ei saa. Selle peale ma kohe ei raatsinud varrukast loobuda, isegi kui pidi. Ikka jälle ja jälle. Ühest asendist ja teisest asendist.
Kui mind siis autosse viidi, võtsin hea meelega veidi puhkust. Järgmine kord autost välja saades oli selge, et võistlus on läbi. Pingeid polnud tunda ega näha ei kehades ega nägudes. Ka oli platsil palju teisigi koeri jalutamas. Kõik oli rahulik ja rõõmus. Siis hakati kõnesid pidama ja osalejaid välja kutsuma ja plaksutama ja pildistama. Muidugi mõista kutsuti meidki teiste ette. Igasugused asjad koos, sätiti meid otse pjedestaali kõrvale. Sinna ülesse ronisid aga ainult isased - kõvad tegijad oma peremeeste ja -naistega. Valikut igale maitsele: üks pruunisegune, üks must ja üks tavaline pruun musta seljaga. Et kes veel aru ei saanud, siis olime meie 4. kohal, mis on kindlasti üks väga auväärne positsioon ühele emasele välimikutšempionile :D

Kõiki tulemusi ja veel palju pilte näete ESLÜ võistluste webilehel: http://www.saksalambakoer.ee/est/koolitus/ipo_mv_2008?sess_admin=53e34c0da1c7da26df68fe030548c730
1 kommentaar:
Dakota kullatükk, soojad õnnesoovid ja sõbralik sakutus kaelakarvadest, ega ma vähem tegijaid emaseid eriti ei vaatagi!
Siiralt sinu,
Kretsu
Postita kommentaar