ME TEGIME SEDA JÄLLE!

Ma sain hakkama!
Sel hooajal juba teist korda sain hakkama IPO 3 sooritusega! Seekord juba võistlustel - ESLÜ meistrivõistlustel. See on parim, millest üks sakslane unistada võib!
Muidugi ei tulnud see kõik nii lihtsalt, nagu praegu sõnad...
Võistlus toimus siis kahel päeval: laupäeval jälg ning pühapäeval kuulekus ja kaitse.
Laupäevahommikune jäljetegu on tegelikult juba üks üsna tavaline asi. Ega seekord midagi väga teistmoodi ei olnud. Praetud maksa lõhn levis autos ja hommikusöögi krõbinad krõbisesid karbis. Ainult start oli hiljem kui tavaliselt. Mul oli juba kõht tühjaks läinud. Kogunemine bensiinijaamas, raport, kiibikontroll ja preemiaks mõnus maksatükk - käkitegu! Siis sõit põllule ja seal väike pissiring põllu servas ning siis peab passima. Nii umbes tund või veidi kauemgi. Aknast sain näha, kuidas inimesed kambas põllu servas seisid ja ridamisi põllul oma jälgedel käisid. Lõpuks tuli ka minu kord. Rakmed peale, 10 m nöör külge, väike joomine ette ja teel starti ergutav maksatükk. Raport ja starti.
Ilm oli kuivem ja tuulisem kui tavaliselt, aga jälg on jälg. Esimene sirge läks vastu tuult, kuid ega seepärast veel nina või tõsta, sest nii võib mõni salakavalalt peidetud lihatükk märkamata jääda. Aga ei olnud seal mingit liha. Vähemalt mina ei leidnud, kuigi olin omast arust väga hoolikas. Esimese sirge lõpus oli mingi segadus ja arusaamatus teiste radadega. Pidin pea-aegu vales suunas hakkama minema, kuid sain siiski õigel hetkel aru, et see on vale lõhnaga jälg ning leidsin uuesti õige. Edasi läksin küll ilmeksimatult, sest vastutuul enam ei seganud ja allatuult ma juba tean, kuidas nurgas tähelepanelik olla. Vahepeal olid esemed ka, mida ma näitasin, nagu õpetatud ja mille eest ma ikka hea suutäie olen saanud. No seekord jälle ei saanud. Aga ma ei loobunud. Olin lõpuni välja väga hoolas. Viimasel sirgel hakkas korraga üks koer üsna lähedal haukuma. Tõstsin siis pea ja fikseerisin, et ta on aia taga ega ohusta minu jälge. Jätkasin sama rahulikult ja süvenenult. Viimasel esemel mulle isegi tundus, et perenaise käsi liikus toiduga. Ampsasin juba instinktiivselt, kuid ikka ei midagi. Esemed kohtunikule ja kuulasime põllu servas hinnangut. No siis ma sain lõpuks aru, et see oli päris võistlus, mitte treening. Seega andsin perenaisele andeks, et ma esemetelt oma maksa ei saanud ega jäljelt liha ei leidnud. Arusaadav. See polnud seekord lubatud. Aga minu pingutuste eest hinnati meid 96 punktiga! Kiideti koerajuhi, see tähendab perenaise, tööd ka, et andis võimaluse koeral ennast parimast küljest näidata. Perenaisel oli sellest hea meel ja minul jälle tema rõõmust hea meel. Auto juures sain näidata ühte eset lisaks ja siis ka oma maksa ja hommikusöögi :)
Pärast kuulsin, et kõik peale ühe koera olid samuti oma jäljed korralikult ära ajanud. Kokku 9 positiivset sooritust. Üks neist koguni 99! punkti. Kolm korda 96. Väga head jäljetööd tehti!
Pühapäeval sõitsime juba hommikul platsile. See tuli tuttav ette. Olime viimasel ajal just seal oma kuulekusharjutusi teinud. Aga rahvast oli muidugi palju-palju rohkem kui tavaliselt. Mina ennast sellest segada ei lasknud, sest ma tean, et kui teeme kuulekust, siis on võim perenaise käes: nii piits, kui ka präänik. Teise koerana oli minuga koos platsil üks päris kobe isane, aga kombeid tal küll polnud. Soovitaksin ta peremehele rohkem vaeva näha! Hea küll, ega ta mind platsil väga ei seganud. Ainult üle A-tõkke hantli järele minnes avastasin, et ta seisab üsna lähedal saba püsti ja sellise näoga, nagu oleks see hantel talle visatud. No ma võtsin ka ähvardava poosi sisse, sest ma ei kavatsenud oma hantlit loovutada. Pidin selle ju oma perenaisele viima! Ei tea, kas oli abi minu ähvardusest või oli seal siiski tegu kuulekusega, igal juhul ta ei tulnud ja ma sain hantliga tagasi minna.
Enne A-tõket oli muidugi veel palju asju, aga see oli nagu ikka. Ilma viperusteta ja arusaamatusteta. Isegi meetrine tõke oli sama toekas nagu alati ning pidas tugeva toetamise vastu mõlemat pidi hüpates. Polnud mingit põhjust rohkem pingutada, et mitte toetada.
Ainult edasisaatmine oli problemaatiline. Viimati, kui ma seal seda harjutust tegin, siis tuletati mulle üsna valusasti meelde, et selles harjutuses on vahel ka "lama" käsklus juures ja see kuulub viivitamatult täitmisele. Seega ei alustanud ma oma edasi jooksu just kõige innukamalt. Siis aga märkasin veidi eemal hobuseid ja kahte varsakest ringi kappamas. Olin juba valmis nendega ühinema, kiirendasin juba sammugi, aga siis ikkagi kõlas see "lama". Jäin seisma ja vaatasin, kas perenaisel on ikka tõsi taga või võiks minna siiski hobustesse. No tuli teine "lama" veel ja ma rohkem ei hakanud oletama. Lamasin. Lõppu veel pikk lamamine ja oligi läbi. Perenaine oli rahul ja rõõmus no ja mina ka. Sain kiita ja mängida. Kohtunikult pidi küll liiga kaua kirjeldust kuulama. Mul juba jõudis mitu korda ikka mõte tagasi nende hobuste peale minna ja korra oleksin ka startinud neid taga ajama, aga perenaine oli kiirem ja tõi mu tagasi tegelikku olukorda - võistlusesse. Saime selle soorituse eest 83 punkti - hea.
Peale seda sooritust pandi mind auto peale ja koju tagasi. Kodus sain süüa, kuigi vähem kui tavaliselt, ja veidike logeleda. Siis aga oli jälle perenaine treeningvestiga uksel ja läksime platsile tagasi. Väike pissiring ja siis pidin autos ootama. Ma küll ei näinud autost, mis seal täpselt toimus, aga häälte ja käskluste ja haukumise järgi võis ilmeksimatult järeldada, et tegu on varrukaga.
See sooritus oli minu jaoks täis üllatusi. Esiteks see, et see mees, keda ma esialgu varjeid joostes sihtmärgiks pidasin, ei olnudki varrukamees, vaid õige mees oli ikkagi varjes sees, mitte selle kõrval. No ja siis see, et püüa palju püüad, ikka varrukat endale ei saa. Selle peale ma kohe ei raatsinud varrukast loobuda, isegi kui pidi. Ikka jälle ja jälle. Ühest asendist ja teisest asendist. Muudkui pakuti varruakt, aga alati lõppes lugu "anna" käsuga. Ja oleks siis, et ilusat lahtilaskmist oleks premeeritud - ei. Mindi aga jälle edasi. No lõpuks sai see jant läbi. Olin üsna väsinud ja pettunud. Kohtunik luges meile aga 78 punkti ja võrratu võitlustahte. Ilmselt olin millegi suurega hakkama saanud, sest platsilt ära minens valgus rahvamass perenaist kallistama ja mind patsutama. Kõik olid väga rõõmsad. Ma ei osanud aga kuidagi olla. Nagu piinlik oli nii suure tähelepanu ees.
Kui mind siis autosse viidi, võtsin hea meelega veidi puhkust. Järgmine kord autost välja saades oli selge, et võistlus on läbi. Pingeid polnud tunda ega näha ei kehades ega nägudes. Ka oli platsil palju teisigi koeri jalutamas. Kõik oli rahulik ja rõõmus. Siis hakati kõnesid pidama ja osalejaid välja kutsuma ja plaksutama ja pildistama. Muidugi mõista kutsuti meidki teiste ette. Igasugused asjad koos, sätiti meid otse pjedestaali kõrvale. Sinna ülesse ronisid aga ainult isased - kõvad tegijad oma peremeeste ja -naistega. Valikut igale maitsele: üks pruunisegune, üks must ja üks tavaline pruun musta seljaga. Et kes veel aru ei saanud, siis olime meie 4. kohal, mis on kindlasti üks väga auväärne positsioon ühele emasele välimikutšempionile :D
Kõiki tulemusi ja veel palju pilte näete ESLÜ võistluste webilehel: http://www.saksalambakoer.ee/est/koolitus/ipo_mv_2008?sess_admin=53e34c0da1c7da26df68fe030548c730