M.O.T.T.

Olen ilus.
Nüüd siis lõpuks on olemas kõik vajalik, et seda fakti kinnitada. Inimestele. Mina olen seda ju alati teadnud. Ma olen alati ilus olnud ja ennast ka ilusana tundnud. No välja arvatud sellised olukorrad, kus inimesed mulle roosa soki jalga tõmbavad ja tahavad, et ma oma väärikuse säilitaksin. Aga muidu pole ma selles küll kunagi kahelnud. Inimestele on aga kahtlemine midagi väga omast. Isegi selle ilusaks tunnistamisega. Nad ise on otsustanud, et mõni nende seast on ekspert (kohtunik), kes võib ütelda, kas üks või teine koer on ilus või mitte. Samal ajal panevad nad aga tema otsuse juba ette kahtluse alla, väites, et selleks, et tema juttu uskuda, peab veel kaks teist eksperti neile sama ütlema.
No ja minu perenaine niisamuti. Sain aru, et tal oli mulle tunduvalt rohkem näitusi broneeritud, kui need kaks, millel ma olen tänaseks osalenud. Kas temagi ei uskunud siis, kui talle juba kaks korda oli öeldud, et ma olen sertifitseeritult ilus koer?! Aga võib-olla teen ma talle ülekohut öeldes, et ta ei uskunud. Võib-olla oli ta lihtsalt ettevaatlik ja tahtis kindla peale minna. No ta on juba kord nii püüdlik ja põhjalik, et ei taha asjatuid riske võtta. Kui ta ikka poleks üldse mu ilusse uskunud, ega ta siis poleks mind neile näitustele ajanudki.
Aga mina poleks küll enam kuigi palju neid hullumajasid vastu pidanud. See pole sugugi koht, kus sa ennast näidata tahaksid, sest seal on kitsas. Nii ringis sees, kui ka väljas, on liiga palju koeri liiga väikesel pinnal. Sa tunned neil näitustel ennast nii ahistatuna. Ei ole ju võimalik ringis särada, kui eesolija oma sabaga sul üle nina tõmbab ja tagant keegi oma nina sulle saba alla torkab. No ja ringi pole ollagi, et ennast täies pikkuses välja sirutada ja oma maadvõitvat jooksusammu demonstreerida. Olin sellel viimasel näitusel, Luigel, ikka juba üsna õnnetu ja nördinud, et mind jälle millekski selliseks sunniti. Aga nagu aru sain, siis oli see viimane kord. Austerlane, eestlane ja norrakas on öelnud, et ma olen antud hetkel kõige ilusam töötav emane saksa lambakoer ja see on siis nüüd piisav, et anda mu perenaisele ka sellekohane tõend. Olgu ta õnnelik! Mina olen ka, et ei pea enam midagi tõestama. Mulle meeldib hulga rohkem temaga koos põllul käia, kui ilma temata seal kitsas ringis seista ja lasta kõikidel oma jooni ning nurki hinnata ja karva kvaliteedi üle arutleda.
Nüüd on siis aega, et pigem oma sisu, kui vormi pärast vaeva näha ja oleks väga tore, kui ma ka oma sügavama sisu kohta kõigile tõestuse saaksin anda. Igal juhul on see sertifitseeritud ilu millekski hea ka - kui tark olemine ebaõnnestub, siis on, mille taha peitu pugeda ;)