LAAGER

Möödunud nädalavahetusel käisin pereüritusel - kahepäevases Eesti Saksa Lambakoerte Ühingu laagris. Minu perest olid kohal Flora ja Frodo. Kahju, et teisi polnud! Oleks olnud päris huvitav neid tegevuses näha.
Neile, kes ei tea, mida tähendab laagris olemine, püüan veidi lähemalt kirjeldada.
See tähendab, et kaks öö-päeva ei ole sa mitte oma koduaias, vaid kusagil võõras kohas. Seal on väga palju teisi koeri ja nende suuri ning väikeseid inimesi ka ning seepärast ei tohi sa terve laagri aja seal lahtiselt niisama ringi joosta vaid oled oma omanikuga koos rihma otsas või siis ootad autos või puu küljes. Iga mõne aja tagant võetakse sind ja lastakse midagi teha. Vahel on see, mida sa teed, igapäevane, nagu näiteks jälje ajamine. Teinekord jälle veidi eriskummaline, nagu näiteks perenaisele järele jooksmine.
Frodo ja Flora said oma esimese jälje ajamise kogemuse, kuulekuskoolituse kogemuse ja ka kaitse kogemuse saagi harjutusega. Saan uhkusega tunnistada, et nende vajalikud instinktid sellisteks asjadeks on kõik täiesti olemas! Ka jooksmises ja lamamises olid nad juba üsna tegijad. Frodo sai enamasti Flora käest pähe kui võistlemiseks läks ja ka siis, kui niisama kaklusmängu tehti :) Pean veelkord nentima, et täpselt ema suust kukkunud.
Mina ise ajasin ühel päeval kaks korda jälge, käisin mitmeid kordi pikematel jalutuskäikudel jõe äärde, ujusin, ajasin palli taga, hoidsin hantlit, jooksin võõra käest perenaise juurde, mängisin hantliga ja lamasin grupis.
Enda üle ma kahjuks nii uhke olla ei saa kui oma kutsikate üle.
See jälg oli ikka üks jagu raske ja mitte ei suutnud 100% jäljel püsida. Ühte-puhku avastasin, et olen kusagil, kus polegi enam jälje lõhna. Siis tuli natuke ringi sebida, et õigele kursile tagasi saada, aga varsti oli jälle mõte mujal ja jälg kadunud. No lõpuni ma muidugi sain, aga ega minu tööga rahul poldud. Ma ise ka ei olnud. Teiseks jäljeks olin ennast juba kogunud ja esinesin oma võimete kohaselt.
Hantliga tehti teiste ees minuga igasugu kummalisi asju. Ega mulle see harjutus üldiselt väga ei meeldi ja ma teeksin alati midagi muud ennemini kui tooksin hantlit. Aga perenaine on pähe võtnud, et mulle peab hantel meeldima. Nüüd ta siis püüab igasuguste trikkidega seda hantli harjutust mulle meeldivamaks muuta. Vahel isegi unustan hetkeks, et tegelikult ma ei taha seda hantlit suhu võtta.
Haantli hoidmise harjutuse järel anti mind ühe võõra mehe kätte, kes oli nagu mingi tähtsam tegelane vist, sest kõik inimesed seal platsi ääres kuulasid tema sõna. Perenaine jooksis eemale ja ma tahtsin nii kangesti talle järele saada, et püüdsin seda kinnihoidjat veidi hammastega mõjutada. Minu kogemused näitavad, et mehed tahavad sageli, et neid hammustataks ja alles siis võimaldatakse sulle see, mida sina tahad. No seekord siiski ei olnud vaja hammustada ja ma ei pääsenud kusagile enne, kui perenaine õigest kaugusest kutsus. Tagantjärele päris piinlik lugu, aga eks sa katsu neist inimestest alati aru saada!
Ka lamamise harjutuse juures olin ma juba unustanud, et inimesed võivad päris kiuslikud olla. Olime just perenaisega palliga möllanud kui kõik täiskasvanud koerad lamama pandi. Mina nende seas. Olime juba mõne aja lamanud kui üks tuli meie ette palli mängima. Muidugi sööstsin ma seda palli taga ajama nagu mõne aja eest olin teinud ja muidugi sain perenaiselt hirmsa peapesu. Siis tuli meelde küll, et pallimäng oli juba lõppenud ja nüüd pidi lamama, aga hilja juba.
Inimesed on arusaadavalt sellistest laagritest rohkem vaimustuses kui meie. Nad korraldavad enda lõbustamiseks seal pidevalt midagi ka sel ajal, kui meie peame autos või puu küljes istuma. Mina olen muidugi vana kala ja ennast traumeerida ei lase. Magasin isegi siis kui kogu öö läbi tants ja trall hirmsa lärmi saatel käis. Aga oli ka neid, kes polnud harjunud nii pikalt ja kannatlikult ootama kuniks nendega tegeletakse ja neil oli muidugi päris raske. Laagri lõpuks olid aga kõik nii mõnegi kogemuse võrra rikkamad ja see vist ongi selliste ettevõtmiste peamine eesmärk.