Vau! Oli see vast üritus! Kaks päeva vett ja vilet nii et silmade eest võttis mustaks. Ma ei tahtnud õieti juuagi, söögist rääkimata. Ka järgmine päev kodus ei läinud söök alla. Nii läbi olin saadud emotsioonidest ja tehtud pingutusest.
Aga mis ma ikka hädaldan. Mis ei tapa, teeb tugevamaks ja elus ma ju olen!
Aga mis siis täpsemalt toimus?
Kahepäevane erinäitus Haapsalus. Ööbimisega kohapeal.
Perenaine hakkas juba reedel asju autosse pakkima ja ma istusin igaks juhuks kogu selle aja autos puuris, et mind kogemata maha ei jäetaks. Aga reedel siiski sõiduks ei läinud. Laupäeva vara hommikul jätkati pakkimisega ning kui lõpuks ka Ott ning minu uus händler, Siiri, peale laeti, siis hakkasime tõesti minema.
Päev oli pikk ja palav. Mina istusin enamuse ajast autos puuris ja ootasin. Aga auto oli varjus, kõik aknad pärani ja siis polnudki väga hull. Esialgu proovisin küll protesteerida enda mahajätmise üle, kuid sain peagi aru, et minu kisa ei kõiguta perenaist sugugi ning keerasin magama. Ise muidugi kuulasin ühe kõrvaga pidevalt mis staadionil toimub, sest kohe läksid lahti kõige nooremate kutsikate ringid ja minu nublud ju astusid ka ülesse. Kõik see koer, nagu olingi lootnud.
Esimesena ringis siis isased. Seekord oli 5 koera ringis. Ainsad lontkõrvalised minu omad :-S. 
Ja Frodo oli lisaks lontis kõrvadele ka väga kõhna. Ta pidavat isu puuduse käes kannatama. Aga sellele vaatamata olid nad väga tublid. Seisus ilusa joonega ning liikumisel pika sammuga. Figarole heideti ette veidi liiga heledat silma ja sirget selga. 
Frodole liigset kiitsakust. Lõppkokkuvõttes olid nende kohad aga 3. ja 4., mis pole minu meelest kuigi halb. VL mõlemal hindeks.
Emaseid oli aga ringis 8!
Nora ja Flora esinesid nagu tõelised staarid. Norale kauples perenaine händleriks Eestimaa parima händleri, Karini. Kes oli kunagi ka minu händleriks. No nüüd oleme kasutusklassi ringis Karini enda koeraga koos ja mul seepärast teine händler. Kohtuniku otsus nende noorte emaste osas oli aga selline, et Nora 1. ja Flora 7. 
No minu meelest oleks Flora pidanud palju eespool olema, aga sellele kohtunikule meeldisid raskemad koerad. Ka emaste hulgas. Mis teha. Seekord siis sedamoodi.
Ka Faust oma perega oli tulnud meie esinemist vaatama ja siis oli sobiv hetk teha ka pere pilti. Klõpsutati küll ühte küll teistpidi. No midagi sai, kuigi liiga päikeseline ilm tegi liiga tugevad varjud ja minu must Faust ei paista väga välja. Ühtlasi saime tähistada minu mudilaste 6-kuuseks saamist. Veidi veel ja ongi tittedest saanud noored koerad.
Ilm oli aga jätkuvalt kuum ja peale väikest tuulutuspausi sain ma jälle autos oodata. Kuni esimese päeva näitus läbi sai ning meil oli võimalus homseks varrukameestega tutvuda. Mul õnnestus kohe esimesena minna. No täitsa maitsvad poisid olid ;). Üks koguni Rootsist kohale toodud.
Õhtuks parkisime ennast kusagile mere äärde. Pered panid telgid püsti ja hakati grillima-ujuma. No arusaadavalt ei saanud mina sellest millestki oma osa, sest grill-liha on vaid inimestele ja enne oma näituseringi ei või kasukat märgama minna. Vähemalt lubati mind õhtu jooksul mitu korda jalutama ja ka lahtiselt heinamaale jooksma. Aga ma jooksin ka! Nii hea oli sirutada peale pikka puuris kükitamist! Öösel tuli hirmus padu vihm. Kogu öö läbi müristas ja välgutas ja ladistas hullult vihma sadada. Aga tõsise sakslasena see minu und ei seganud. Lahtistest akendest tuli jahutavat öö õhku, täis kõht ja vihmaladin tegid mõnusa une.
Järgmisel hommikul oli start päris varakult. Pool laagrit jäi veel ärkama kui meie juba staadioni poole vurasime. Kiibi kontroll tehtud ja number käes jäime oma varrukasoorituse aega ootama. Päris kaua tuli oodata enne kui meid staadionile lubati. Hakkasin juba pisut väsima ja tüdima. Aga hammustada oli jälle päris lõbus. Lühikese maa pealt ei pannud paraku tähele perenaise esimest „anna” käsklust. Olin selle varrukas rabelemisega üsna ametis. No aga ega sellest midagi hullu polnud. Ega mulle neid käskusid tegelikult vaja polegi. Mida sa ikka varrukas ripud, kui varrukamees liikumatult paigal seisab ja mingit vastupanu ei osuta. Pikalt maalt oli pea juba veidi selgem. Eesti poiss andis hea haarde ka ja lahtilaskmine oli lihtne. Seega „VÕRRATU – LASEB LAHTI”.
Kutsikaomanikest jäid küll Flora ja Nora pere ka meiega ööbima, aga minu varrukakatse ajaks neid veel staadionil polnud. Ju siis oli õhtu liiga väsitav ja öösel ei puhanud hästi välja. Kahju! Oleksin rõõmus olnud neile oma võimeid demonstreerides. Et nad ei peaks kahtlema, kas ka nende koertest asja saab.
Pärast kupatati mind jälle autosse. Ega ma väga enam poleks tahtnud sinna minna. Aga käsk on vanem kui meie. Seega kükitasin tribüüni taga autos jälle mitu head tundi enne kui mind välja võeti. Perenaine käis korduvalt auto juures, aga mingeid asju võtmas ja panemas, mitte minu pärast, ning ma ei viitsinud lõpuks enam reageeridagi. Protesteerimisest rääkimata.
No mingil hetkel sain ma siiski välja ja näituse rihm pandi külge. Ja hakkaski peale vana tuttav trall: ringi-seisma-jooksma. Ega ma asjast väga vaimustuses polnud. Kole palav oli ja kaks päeva puuris konutamist olid mu vaimu ära nüristanud. Kõrvad ei tahtnud kikkis püsida ja seistes kiskus saba jalge vahele. Meid oli ringis 9. Ega mu seismine kohtunikule ka väga ei meeldinud ja nii kutsuti meid välja alles 7. Aga siis hakkas üks lõputu ringitamine küll käies, küll joostes. Perenaine teises ringi servas ja mina teises. Ootasin ja otsisin, millal mind tema juurde lastakse ja see jama lõppeb. Aga korraga kutsuti meid kohtuniku poolt ringi sisse (lootsin vaikselt, et nüüd saab ära) ja tõsteti 4. kohale. No päris lahe! Aga ma olin ka kõvasti pingutanud. Lõpuks sain ka perenaise juurde. Aga ma olin suhteliselt solvunud, et ta mind nii kaua seal kuumas liikumisega kiusanud oli. Keeldusin nii joogist kui söögist ja autosse ka minna ei tahtnud. Anti mind siis kohe kellegi võõra kätte tribüünile passima. Siis hakkasin küll hädaldama. Sest perenaine läks jälle ringi. Seekord askeldas seal vennas Drakoniga ja otse minu nina all. Kuidas ta küll saab selline olla! Mina pingutan tema pärast või hinge välja ja tema jätab mu lihtsalt kellegi kätte. No muidugi hea seegi, et jälle autosse ei topitud! Õnneks oli Ott ka sealsamas ja ma suutsin siis oma ootamise osaga leppida.
Kutsikaomanikke polnud ikka veel või enam mitte. Igal juhul ei saanud ma neile ka oma suurepärast liikumist ja imelist tõusu liikumisega näidata. Aga ega nemad pole nii karastunud kui mina. Küllap läksid koju magama. Mida minagi ju ammu teinud oleksin, aga polnud võimalik.
No ja lõpuks siis ometi tuli perenaine ka minu juurde ja jäi minuga. Käisime koos ka kopsiku järgi ning saime väikese toidukoti. Nii tore, et näitustel süüa kaasa pannakse! Ja siis autosse tagasi. Aga kahjuks ei läinudki me kodu poole vaid tagasi ööbimiskohta, sest oli vaja oma kodinad kokku pakkida, mis hommikul kõik kiiruga lahkudes laiali olid jäänud. Ka tegid inimesed jälle grilli. Kuna meid seal suht vähe oli, siis sain ka mingi aja hoovis vabalt ringi hulkuda ja oma nina toppida, kuhu tahtsin. Aga ausõna, enam ei tahtnudki väga. Saaks juba koju!
Ja päris õhtuks me lõpuks koju saimegi. Alles oma hoovis tundsin, milline hirmus janu mul on. Oleksin võinud või ämbritäie vett juua. Ja magada. Ärge toppige mulle mingit süüa! Laske ma magan lõpuks!Järgmisel hommikulgi olin veel väsinud ja isutu. Alles õhtuks tuli eluvaim pisut tagasi, aga varruka trennis väsisin siiski rutem kui tavaliselt. Et siis selline raske näitus oli.
FRODO:
FORTUUNA/NORA:
FLORA:
Aga mis ma ikka hädaldan. Mis ei tapa, teeb tugevamaks ja elus ma ju olen!
Aga mis siis täpsemalt toimus?
Kahepäevane erinäitus Haapsalus. Ööbimisega kohapeal.
Perenaine hakkas juba reedel asju autosse pakkima ja ma istusin igaks juhuks kogu selle aja autos puuris, et mind kogemata maha ei jäetaks. Aga reedel siiski sõiduks ei läinud. Laupäeva vara hommikul jätkati pakkimisega ning kui lõpuks ka Ott ning minu uus händler, Siiri, peale laeti, siis hakkasime tõesti minema.
Päev oli pikk ja palav. Mina istusin enamuse ajast autos puuris ja ootasin. Aga auto oli varjus, kõik aknad pärani ja siis polnudki väga hull. Esialgu proovisin küll protesteerida enda mahajätmise üle, kuid sain peagi aru, et minu kisa ei kõiguta perenaist sugugi ning keerasin magama. Ise muidugi kuulasin ühe kõrvaga pidevalt mis staadionil toimub, sest kohe läksid lahti kõige nooremate kutsikate ringid ja minu nublud ju astusid ka ülesse. Kõik see koer, nagu olingi lootnud.
Esimesena ringis siis isased. Seekord oli 5 koera ringis. Ainsad lontkõrvalised minu omad :-S. 
Ja Frodo oli lisaks lontis kõrvadele ka väga kõhna. Ta pidavat isu puuduse käes kannatama. Aga sellele vaatamata olid nad väga tublid. Seisus ilusa joonega ning liikumisel pika sammuga. Figarole heideti ette veidi liiga heledat silma ja sirget selga. 
Frodole liigset kiitsakust. Lõppkokkuvõttes olid nende kohad aga 3. ja 4., mis pole minu meelest kuigi halb. VL mõlemal hindeks.Emaseid oli aga ringis 8!
Nora ja Flora esinesid nagu tõelised staarid. Norale kauples perenaine händleriks Eestimaa parima händleri, Karini. Kes oli kunagi ka minu händleriks. No nüüd oleme kasutusklassi ringis Karini enda koeraga koos ja mul seepärast teine händler. Kohtuniku otsus nende noorte emaste osas oli aga selline, et Nora 1. ja Flora 7. 
No minu meelest oleks Flora pidanud palju eespool olema, aga sellele kohtunikule meeldisid raskemad koerad. Ka emaste hulgas. Mis teha. Seekord siis sedamoodi.Ka Faust oma perega oli tulnud meie esinemist vaatama ja siis oli sobiv hetk teha ka pere pilti. Klõpsutati küll ühte küll teistpidi. No midagi sai, kuigi liiga päikeseline ilm tegi liiga tugevad varjud ja minu must Faust ei paista väga välja. Ühtlasi saime tähistada minu mudilaste 6-kuuseks saamist. Veidi veel ja ongi tittedest saanud noored koerad.
Ilm oli aga jätkuvalt kuum ja peale väikest tuulutuspausi sain ma jälle autos oodata. Kuni esimese päeva näitus läbi sai ning meil oli võimalus homseks varrukameestega tutvuda. Mul õnnestus kohe esimesena minna. No täitsa maitsvad poisid olid ;). Üks koguni Rootsist kohale toodud.
Õhtuks parkisime ennast kusagile mere äärde. Pered panid telgid püsti ja hakati grillima-ujuma. No arusaadavalt ei saanud mina sellest millestki oma osa, sest grill-liha on vaid inimestele ja enne oma näituseringi ei või kasukat märgama minna. Vähemalt lubati mind õhtu jooksul mitu korda jalutama ja ka lahtiselt heinamaale jooksma. Aga ma jooksin ka! Nii hea oli sirutada peale pikka puuris kükitamist! Öösel tuli hirmus padu vihm. Kogu öö läbi müristas ja välgutas ja ladistas hullult vihma sadada. Aga tõsise sakslasena see minu und ei seganud. Lahtistest akendest tuli jahutavat öö õhku, täis kõht ja vihmaladin tegid mõnusa une.
Järgmisel hommikul oli start päris varakult. Pool laagrit jäi veel ärkama kui meie juba staadioni poole vurasime. Kiibi kontroll tehtud ja number käes jäime oma varrukasoorituse aega ootama. Päris kaua tuli oodata enne kui meid staadionile lubati. Hakkasin juba pisut väsima ja tüdima. Aga hammustada oli jälle päris lõbus. Lühikese maa pealt ei pannud paraku tähele perenaise esimest „anna” käsklust. Olin selle varrukas rabelemisega üsna ametis. No aga ega sellest midagi hullu polnud. Ega mulle neid käskusid tegelikult vaja polegi. Mida sa ikka varrukas ripud, kui varrukamees liikumatult paigal seisab ja mingit vastupanu ei osuta. Pikalt maalt oli pea juba veidi selgem. Eesti poiss andis hea haarde ka ja lahtilaskmine oli lihtne. Seega „VÕRRATU – LASEB LAHTI”.Kutsikaomanikest jäid küll Flora ja Nora pere ka meiega ööbima, aga minu varrukakatse ajaks neid veel staadionil polnud. Ju siis oli õhtu liiga väsitav ja öösel ei puhanud hästi välja. Kahju! Oleksin rõõmus olnud neile oma võimeid demonstreerides. Et nad ei peaks kahtlema, kas ka nende koertest asja saab.
Pärast kupatati mind jälle autosse. Ega ma väga enam poleks tahtnud sinna minna. Aga käsk on vanem kui meie. Seega kükitasin tribüüni taga autos jälle mitu head tundi enne kui mind välja võeti. Perenaine käis korduvalt auto juures, aga mingeid asju võtmas ja panemas, mitte minu pärast, ning ma ei viitsinud lõpuks enam reageeridagi. Protesteerimisest rääkimata.
No mingil hetkel sain ma siiski välja ja näituse rihm pandi külge. Ja hakkaski peale vana tuttav trall: ringi-seisma-jooksma. Ega ma asjast väga vaimustuses polnud. Kole palav oli ja kaks päeva puuris konutamist olid mu vaimu ära nüristanud. Kõrvad ei tahtnud kikkis püsida ja seistes kiskus saba jalge vahele. Meid oli ringis 9. Ega mu seismine kohtunikule ka väga ei meeldinud ja nii kutsuti meid välja alles 7. Aga siis hakkas üks lõputu ringitamine küll käies, küll joostes. Perenaine teises ringi servas ja mina teises. Ootasin ja otsisin, millal mind tema juurde lastakse ja see jama lõppeb. Aga korraga kutsuti meid kohtuniku poolt ringi sisse (lootsin vaikselt, et nüüd saab ära) ja tõsteti 4. kohale. No päris lahe! Aga ma olin ka kõvasti pingutanud. Lõpuks sain ka perenaise juurde. Aga ma olin suhteliselt solvunud, et ta mind nii kaua seal kuumas liikumisega kiusanud oli. Keeldusin nii joogist kui söögist ja autosse ka minna ei tahtnud. Anti mind siis kohe kellegi võõra kätte tribüünile passima. Siis hakkasin küll hädaldama. Sest perenaine läks jälle ringi. Seekord askeldas seal vennas Drakoniga ja otse minu nina all. Kuidas ta küll saab selline olla! Mina pingutan tema pärast või hinge välja ja tema jätab mu lihtsalt kellegi kätte. No muidugi hea seegi, et jälle autosse ei topitud! Õnneks oli Ott ka sealsamas ja ma suutsin siis oma ootamise osaga leppida.Kutsikaomanikke polnud ikka veel või enam mitte. Igal juhul ei saanud ma neile ka oma suurepärast liikumist ja imelist tõusu liikumisega näidata. Aga ega nemad pole nii karastunud kui mina. Küllap läksid koju magama. Mida minagi ju ammu teinud oleksin, aga polnud võimalik.
No ja lõpuks siis ometi tuli perenaine ka minu juurde ja jäi minuga. Käisime koos ka kopsiku järgi ning saime väikese toidukoti. Nii tore, et näitustel süüa kaasa pannakse! Ja siis autosse tagasi. Aga kahjuks ei läinudki me kodu poole vaid tagasi ööbimiskohta, sest oli vaja oma kodinad kokku pakkida, mis hommikul kõik kiiruga lahkudes laiali olid jäänud. Ka tegid inimesed jälle grilli. Kuna meid seal suht vähe oli, siis sain ka mingi aja hoovis vabalt ringi hulkuda ja oma nina toppida, kuhu tahtsin. Aga ausõna, enam ei tahtnudki väga. Saaks juba koju!
Ja päris õhtuks me lõpuks koju saimegi. Alles oma hoovis tundsin, milline hirmus janu mul on. Oleksin võinud või ämbritäie vett juua. Ja magada. Ärge toppige mulle mingit süüa! Laske ma magan lõpuks!Järgmisel hommikulgi olin veel väsinud ja isutu. Alles õhtuks tuli eluvaim pisut tagasi, aga varruka trennis väsisin siiski rutem kui tavaliselt. Et siis selline raske näitus oli.
Lõppu panen veel oma järelkasvu seisupildid, et oleks mälestuseks :)
FIGARO: FRODO:FORTUUNA/NORA: FLORA:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar