Nüüd on see siis möödas, mille nimel alates aprillist pingutatud on. Tahaks muidugi loota, et sellega pole möödas minu igapäevased treeningud, sest kuhu ma siis nüüd saavutatud energia muidu peaksin panema?
Aga kõigest järgemööda.
Laupäeva hommikul hakati majas juba enne kuute hommikul toimetama.
Mu perenaine on ikka muidu ka üsna varajane jäljele mineja, aga et nii vara... Igal juhul oli maksa lõhnaga kott varsti autos ja treeningvestiga perenaine koos minuga ka. Seega võis 100% kindel olla, et tuleb jälje tegu. Sõitsime kauem kui muidu ja ei peatunud sugugi mitte põllu ääres. Hoopis suure tee kõrval mingil parkimisplatsil, kus oli veelgi autosid ja koeri. Toimus ligipääsetavuse kontroll, mis tähendab seda, et minuga jalutati rihma otsas inimeste vahelt läbi ja grupi sees kontrolliti kiipi. Noh, tänaseks olen ma seda juba nii palju kogenud, et mul kõrv ka ei liikunud kõige selle peale.
Siis sõideti ka põllule. Läks aega mis läks, aga lõpuks pandi mulle rakmed ja jäljenöör ning tehti nina märjaks. Väike maks sissejuhatuseks ja töö võis alata.
Algus oli imelihtne. Tuul oli tagant, rohi oli kõrge ja ma teadsin täpselt, mida teha. Ese - suurepärane! Lamasin korrektselt. Aga perenaine unustas selle eest maksa andmata :(. No hea küll. Pärast eset on ju alati olnud üsna palju toitu. No aga ei olnud! Juba tuli nurk, aga toitu ikka ei kusagil. Isegi mitte peale nurka!!! Hakkasin juba kergelt närvi minema ja tõstsin tempot, et ometigi toiduni jõuda. Ja siis oli korraga jälje lõhn kadunud. Oleks nagu vasakul olnud, kui ninaga õhku tõmmata. Läksin kiiresti mõned sammud vasakule, aga lõhn kadus jälle. Äkki saigi jälg läbi? Jooksin veidi eemale, aga perenaine seisis paigal nagu raidkuju, teised kaks tema taga samuti. Aga keegi ei ütle midagi. Keegi ei tee midagi. Mis toimub??? Jooksin tagasi perenaise juurde, kes haaras uuesti jäljenöörist tugevasti kinni. No läksin siis paremale. Põllult ära. Keegi oli seal parasjagu samas suunas käinud ka ning isegi ühe eseme põllule jätnud, et mul oli päris hea sealt põllult mööda sissekäidud rada ära minna.
Aga seda ma küll ei uskunud, et perenaine oleks tahtnud, et ma seda eset oleksin näidanud. Me ei ajanud ju enam jälge. Või oleksin pidanud ...?
Aga kõigest järgemööda.
Laupäeva hommikul hakati majas juba enne kuute hommikul toimetama.
Mu perenaine on ikka muidu ka üsna varajane jäljele mineja, aga et nii vara... Igal juhul oli maksa lõhnaga kott varsti autos ja treeningvestiga perenaine koos minuga ka. Seega võis 100% kindel olla, et tuleb jälje tegu. Sõitsime kauem kui muidu ja ei peatunud sugugi mitte põllu ääres. Hoopis suure tee kõrval mingil parkimisplatsil, kus oli veelgi autosid ja koeri. Toimus ligipääsetavuse kontroll, mis tähendab seda, et minuga jalutati rihma otsas inimeste vahelt läbi ja grupi sees kontrolliti kiipi. Noh, tänaseks olen ma seda juba nii palju kogenud, et mul kõrv ka ei liikunud kõige selle peale.
Siis sõideti ka põllule. Läks aega mis läks, aga lõpuks pandi mulle rakmed ja jäljenöör ning tehti nina märjaks. Väike maks sissejuhatuseks ja töö võis alata.Algus oli imelihtne. Tuul oli tagant, rohi oli kõrge ja ma teadsin täpselt, mida teha. Ese - suurepärane! Lamasin korrektselt. Aga perenaine unustas selle eest maksa andmata :(. No hea küll. Pärast eset on ju alati olnud üsna palju toitu. No aga ei olnud! Juba tuli nurk, aga toitu ikka ei kusagil. Isegi mitte peale nurka!!! Hakkasin juba kergelt närvi minema ja tõstsin tempot, et ometigi toiduni jõuda. Ja siis oli korraga jälje lõhn kadunud. Oleks nagu vasakul olnud, kui ninaga õhku tõmmata. Läksin kiiresti mõned sammud vasakule, aga lõhn kadus jälle. Äkki saigi jälg läbi? Jooksin veidi eemale, aga perenaine seisis paigal nagu raidkuju, teised kaks tema taga samuti. Aga keegi ei ütle midagi. Keegi ei tee midagi. Mis toimub??? Jooksin tagasi perenaise juurde, kes haaras uuesti jäljenöörist tugevasti kinni. No läksin siis paremale. Põllult ära. Keegi oli seal parasjagu samas suunas käinud ka ning isegi ühe eseme põllule jätnud, et mul oli päris hea sealt põllult mööda sissekäidud rada ära minna.
Aga seda ma küll ei uskunud, et perenaine oleks tahtnud, et ma seda eset oleksin näidanud. Me ei ajanud ju enam jälge. Või oleksin pidanud ...?Igal juhul jäi see moment mul kripeldama ja tundus, et perenaine ei olnud väga rahul sellega kuidas see jälg lõppes. No ega ma ise ka ei olnud. Nii normaalselt alanud põllulkäik, mis ometi nii segaselt lõppes nagu see mul veel kunagi lõppenud polnud.
Siis sõitsime koju tagasi. Sööma ja magama. Kuigi ports oli väike, ma ei pahandanud. Juba kaks viimast korda oli see tavalisest väiksem olnud. Uni tuli igal juhul hea.
Ei lastud mul aga kogu päeva maha magada, vaid aeti jälle autosse ja sõideti varrukaplatsile. No vahel oleme seal ka kuulekust teinud, aga ma ei tahaks neid viimaseid kordi eriti meenutada.
Platsile oli lint ühte äärde tõmmatud ja tõkked platsi äärest keskele poole nihutatud. Igasuguseid inimesi oli üks jagu. Alustasimegi kohe kuulekusega. Kolm koera raporteerisid korraga. Mina läksin lamama ja üks dobermann hakaks harjutusi tegema. Perenaine küll jälle unustas maiuse minu ette jätmata, aga no mis seal ikka. Lamasin sellele vaatamata rahulikult.
Peale lamamist viidi mind aga hoopiski autosse tagasi, mitte ei hakatud harjutusi tegema.
Aga mõne aja pärast siiski läksime starti. Kõrval kõnd - no kas nüüd tuleb midagi? Mitu korda üritasin perenaiselt kontaktiga maiust kätte saada, aga ei midagi. Istu - olin tubli. See on meil hästi käppas. Lama - nagu ikka. Siia - kiiresti juurde, aga ei mingit maiust. Seis - olin täpne ja tubli. Aga siis mindi hantlite juurde. Oh jah. Ma ju teadsin, et need tulevad, aga siiski lootsin kuni viimase hetkeni, et me täna hantleid ei tee. 
Too - jooksin hantlini, aga sellel oli mingi täiesti võõras lõhn küljes. Nagu mingi segu koerte ja inimeste ja auto lõhnadest. Ma polnud isegi kindel, kas emase või isase koera oma. Püüdsin igaks juhuks seda kummalist hantlit hästi ettevaatlikult suhu võtta. Mine tea, mis haiguse sealt veel saab. Aga olin vist liiga ettevaatlik, sest hantel pudenes suust ja ma pidin selle perenaisele viimiseks uuesti maast ülesse korjama. 
Hantel üle tõkke. No see oli lihtne, sest platsil oli see vana hea tugev puust laudadest tõke, kuhu on hästi mugav toetada. 
A-tõke ja hantel. See läks juba päris libedalt, sest olin enda eelmise osaga üsna rahul ning perenaine ka kiitis. Edasi saatmine - see on alti tore. Joosta mulle meeldib. Jooksin, ise muudkui silmadega palli otsides, aga siis adusin, et tuli vist "lama" käsk. Jäin seisma ja keerasin ringi, et veenduda. Ja oligi. Perenaine kordas: "lama!". Ja tehtud see oligi!
Siis sain koju. Ja siis tundsin, et olen väga väsinud.
Pühapäeva hopmmikul tõusime jälle varem kui tavaliselt ja jälle ma hommikueinet ei saanud.
Sõitsime otse platsile. Varsti sain aru, et täna on varruka päev. Pealtvaatajaid oli üsna palju ja koeri ja melu ka. Ega see kõik mind just liiga enesekindlaks ei teinud. Siiski alustasin oma sooritust üsna rahulikult, sest varjete otsimist olime viimasel ajal palju teinud. Ringi-siia-ringi-siia-ringi-siia-ringi! Jooksin rahulikult ja mõnuga. 
Viimases varjes oligi varrukamees. Katsusun ta ikka ära ka enne valvama hakkamist. Mingi võõras mees oli, aga käitus täiesti tuttavlikult. Edasine skeem oli aga raske, sest mul tekkis pidevalt olukord, kus ma ei mäletanud, mida tegema pidi ja perenaine oli ka kusagil eemal. Igaks juhuks püüdsin siis varrukast haarata. No see etteaste kestis üsna pikalt. Ja ükskõik, mida me ka tegime, varrukat mulle ei antud ja kiita ega laita ma ka millegi eest ei saanud. Asi kippus jälle kuidagi kummaliseks. Siis oli pika maa rünnak. Ja jälle üks võõras mees! No siis ma enam järjele ei saanud. Perenaise hääl kajas nagu kusagil kaugel ja selle tähendus ei jõudnud minuni. 
Igaks juhuks sikutasin aga seda võõrast meest varrukast nagu oskasin. Alles mõne aja pärast sain aru, et see kauge hääl tahtis, et ma lahti laseksin ja valvama hakkaksin. Siis sai kõik selgeks. Lasin varrukast lahti ja hakkasin usinasti haukuma. Peenaine tuli ka lõpuks juurde. Viisime varrukamehe kohtunikule ja mulle pandi rihm. Ja ei antudki varrukat!
Kui me lõpuks platsilt ära saime, (pidime veel kuulama, kuidas kohtunik minu käitumist arvustas), Tulid mitmed inimesed perenaist kallistama ja õnnitlema, et tehtud saime. Kohe nagu mingi pidu oleks olnud. Perenaine oli ka rahul. Pani mu autosse tagasi ja andis süüa. (Kõht oligi juba tühjaks läinud)
Siis ma jäin vahepeal magama. Võistlus aga muudkui kestis ja kestis. Aina uued ja uued koerad läksid platsile ja kõlasid teravad käsklused ning pealtvaatajate aplausid. Kui mind lõpuks ülesse aeti, oli vist küll juba suur lõuna aeg käes. Pandi aga jälle rihm külge ja peale väikest pissiringi platsile. Nüüd siis oli seal palju toidukotte, karikaid ja tammepärjad. Kõik võistlejad rivistusid. Inimesed rääkisid ja plaksutasid. Ükshaaval käidi kohtuniku juures ja kõik said mingeid pakke.
Minu perenaine kutsuti ka välja. Ta oli võitnud hõbeehete komplekti, mis loositi välja naissoost võistlejate vahel. Väga lahe! Tavaliselt ei saa inimesed mingeid märkimisväärseid kingitusi kui on koerte pidu.
Ja siis tulid kõik pealtvaatajad ka platsile ja pildistati. Ja kõik olid rõõmsad ning rahulolevad.
Ja mind kutsuti ka välja. Ma sain teise koha IPO II astme võistlusel :) Suure toidukoti ja mingit muud nänni ka veel. Võistlusraamatus numbrid 74-78-72, tsb vh, kohtunik K. Kodis. See polnud küll teab mis tulemus, kuid teise koha saamiseks kõlbas. Mina ju tegin, mida oskasin ning perenaine oli lõppude-lõpuks siiski rahul ja ka teised olid rahul.
Kõige suuremad aplausid olid muidugi neile, kes 3. astmes esimese kolm kohta said. Tea, kas meie ka seda 3. astet ükskord püüdma läheme? Siiski oli võistlejate seas ka neid, kelle omanikud pisut väsinud ja tüdinud ilmega olid ning kes ei karikat ega toidukotti ei saanud. Nemad selgesti ei olnud siiski kõigega rahul, mida nemad selle kahe päeva jooksul teinud olid.
Mina olin siiski tubli olnud. Selle kinnituseks sain koju jõudes suure kondi.
Siis sõitsime koju tagasi. Sööma ja magama. Kuigi ports oli väike, ma ei pahandanud. Juba kaks viimast korda oli see tavalisest väiksem olnud. Uni tuli igal juhul hea.
Ei lastud mul aga kogu päeva maha magada, vaid aeti jälle autosse ja sõideti varrukaplatsile. No vahel oleme seal ka kuulekust teinud, aga ma ei tahaks neid viimaseid kordi eriti meenutada.
Platsile oli lint ühte äärde tõmmatud ja tõkked platsi äärest keskele poole nihutatud. Igasuguseid inimesi oli üks jagu. Alustasimegi kohe kuulekusega. Kolm koera raporteerisid korraga. Mina läksin lamama ja üks dobermann hakaks harjutusi tegema. Perenaine küll jälle unustas maiuse minu ette jätmata, aga no mis seal ikka. Lamasin sellele vaatamata rahulikult.Peale lamamist viidi mind aga hoopiski autosse tagasi, mitte ei hakatud harjutusi tegema.
Aga mõne aja pärast siiski läksime starti. Kõrval kõnd - no kas nüüd tuleb midagi? Mitu korda üritasin perenaiselt kontaktiga maiust kätte saada, aga ei midagi. Istu - olin tubli. See on meil hästi käppas. Lama - nagu ikka. Siia - kiiresti juurde, aga ei mingit maiust. Seis - olin täpne ja tubli. Aga siis mindi hantlite juurde. Oh jah. Ma ju teadsin, et need tulevad, aga siiski lootsin kuni viimase hetkeni, et me täna hantleid ei tee. 
Too - jooksin hantlini, aga sellel oli mingi täiesti võõras lõhn küljes. Nagu mingi segu koerte ja inimeste ja auto lõhnadest. Ma polnud isegi kindel, kas emase või isase koera oma. Püüdsin igaks juhuks seda kummalist hantlit hästi ettevaatlikult suhu võtta. Mine tea, mis haiguse sealt veel saab. Aga olin vist liiga ettevaatlik, sest hantel pudenes suust ja ma pidin selle perenaisele viimiseks uuesti maast ülesse korjama. 
Hantel üle tõkke. No see oli lihtne, sest platsil oli see vana hea tugev puust laudadest tõke, kuhu on hästi mugav toetada. 
A-tõke ja hantel. See läks juba päris libedalt, sest olin enda eelmise osaga üsna rahul ning perenaine ka kiitis. Edasi saatmine - see on alti tore. Joosta mulle meeldib. Jooksin, ise muudkui silmadega palli otsides, aga siis adusin, et tuli vist "lama" käsk. Jäin seisma ja keerasin ringi, et veenduda. Ja oligi. Perenaine kordas: "lama!". Ja tehtud see oligi!Siis sain koju. Ja siis tundsin, et olen väga väsinud.
Pühapäeva hopmmikul tõusime jälle varem kui tavaliselt ja jälle ma hommikueinet ei saanud.
Sõitsime otse platsile. Varsti sain aru, et täna on varruka päev. Pealtvaatajaid oli üsna palju ja koeri ja melu ka. Ega see kõik mind just liiga enesekindlaks ei teinud. Siiski alustasin oma sooritust üsna rahulikult, sest varjete otsimist olime viimasel ajal palju teinud. Ringi-siia-ringi-siia-ringi-siia-ringi! Jooksin rahulikult ja mõnuga. 
Viimases varjes oligi varrukamees. Katsusun ta ikka ära ka enne valvama hakkamist. Mingi võõras mees oli, aga käitus täiesti tuttavlikult. Edasine skeem oli aga raske, sest mul tekkis pidevalt olukord, kus ma ei mäletanud, mida tegema pidi ja perenaine oli ka kusagil eemal. Igaks juhuks püüdsin siis varrukast haarata. No see etteaste kestis üsna pikalt. Ja ükskõik, mida me ka tegime, varrukat mulle ei antud ja kiita ega laita ma ka millegi eest ei saanud. Asi kippus jälle kuidagi kummaliseks. Siis oli pika maa rünnak. Ja jälle üks võõras mees! No siis ma enam järjele ei saanud. Perenaise hääl kajas nagu kusagil kaugel ja selle tähendus ei jõudnud minuni. 
Igaks juhuks sikutasin aga seda võõrast meest varrukast nagu oskasin. Alles mõne aja pärast sain aru, et see kauge hääl tahtis, et ma lahti laseksin ja valvama hakkaksin. Siis sai kõik selgeks. Lasin varrukast lahti ja hakkasin usinasti haukuma. Peenaine tuli ka lõpuks juurde. Viisime varrukamehe kohtunikule ja mulle pandi rihm. Ja ei antudki varrukat!
Kui me lõpuks platsilt ära saime, (pidime veel kuulama, kuidas kohtunik minu käitumist arvustas), Tulid mitmed inimesed perenaist kallistama ja õnnitlema, et tehtud saime. Kohe nagu mingi pidu oleks olnud. Perenaine oli ka rahul. Pani mu autosse tagasi ja andis süüa. (Kõht oligi juba tühjaks läinud)Siis ma jäin vahepeal magama. Võistlus aga muudkui kestis ja kestis. Aina uued ja uued koerad läksid platsile ja kõlasid teravad käsklused ning pealtvaatajate aplausid. Kui mind lõpuks ülesse aeti, oli vist küll juba suur lõuna aeg käes. Pandi aga jälle rihm külge ja peale väikest pissiringi platsile. Nüüd siis oli seal palju toidukotte, karikaid ja tammepärjad. Kõik võistlejad rivistusid. Inimesed rääkisid ja plaksutasid. Ükshaaval käidi kohtuniku juures ja kõik said mingeid pakke.
Minu perenaine kutsuti ka välja. Ta oli võitnud hõbeehete komplekti, mis loositi välja naissoost võistlejate vahel. Väga lahe! Tavaliselt ei saa inimesed mingeid märkimisväärseid kingitusi kui on koerte pidu.Ja siis tulid kõik pealtvaatajad ka platsile ja pildistati. Ja kõik olid rõõmsad ning rahulolevad.
Ja mind kutsuti ka välja. Ma sain teise koha IPO II astme võistlusel :) Suure toidukoti ja mingit muud nänni ka veel. Võistlusraamatus numbrid 74-78-72, tsb vh, kohtunik K. Kodis. See polnud küll teab mis tulemus, kuid teise koha saamiseks kõlbas. Mina ju tegin, mida oskasin ning perenaine oli lõppude-lõpuks siiski rahul ja ka teised olid rahul.Kõige suuremad aplausid olid muidugi neile, kes 3. astmes esimese kolm kohta said. Tea, kas meie ka seda 3. astet ükskord püüdma läheme? Siiski oli võistlejate seas ka neid, kelle omanikud pisut väsinud ja tüdinud ilmega olid ning kes ei karikat ega toidukotti ei saanud. Nemad selgesti ei olnud siiski kõigega rahul, mida nemad selle kahe päeva jooksul teinud olid.
Mina olin siiski tubli olnud. Selle kinnituseks sain koju jõudes suure kondi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar