Mõne aja eest olid mu kutsikad teise vaktsineerimise ettekäändega meile kokku kutsutud.
Kuuest neli oli kohal. Kui te nüüd oletate, et minu taaskohtumise rõõm oli suur, siis olete küll sakslaste hingeelust omale täiesti vale ettekujutuse loonud. Minu jaoks olid nad kodust läinud, kui värav nende taga esimest korda sulgus. See tähendab, et edaspidi on nad mu konkurendid ja vaenlased, nagu iga teinegi koer.
Esimesena saabus kohale Figaro. Ma püüdsin talle igati mõista anda, et siin on minu territoorium ja ta ei ole teretulnud. Pereaisel oli aga teine arusaam ning mind pandi mitmeks tunniks garaaži kinni.
Siis tuli Faust, kes ehmatas talle vastu tormanud Figarost ja kiljudes eest ära püüdis hoida. Mõne aja pärast oli aga kuulda madinat ja kähmlusi ning oli aru saada, et Faust oli oma enesekindluse tagasi saanud ning nahutas omakorda Figarot.
Siis saabus Flora. No tema tuli nagu oma koju. Kui teised ikka nagu alguses olid pisut ettevaatlikumad ja uudistavad, siis Flora mäletas veel kõike ja tundis ennast kohe hästi. Kolmekesi oli neil juba väga lõbus. Ikka võeti kahe peale kord üks, kord teine ette ja tehti eht-sakslaslikku müramist. Inimesed tegid grilli - küpsetasid šašlõkki ja lamba sooles vorste (neis lõhnades olen ma viie suvega juba täielikuks asjatundjaks saanud).
Ja meile tuli veel Kreedo ka külla. Siis oli mul kahju, et ma polnud enne nõus kutsikatega leppima ja nüüd kinni pidin istuma. Kreedo võttis täieliku professionaalsusega kutsikate kasvatamise ette. Lasi neid ennast tüüdata ja õpetas ka austama. Kui lõpuks ka Frodo kohal oli, siis sai kohe selgeks, et Frodo oli väga õigesti nimetatud. Nad olid Kreedoga täielikud hingesugulased. Kreedo võttis teda kui oma poega ja Frodogi oli pidevalt Kreedol kallal. Suurepärane klapp!
Ja siis tehti veel "stoika" pilte ning tuli arst, kes kõik põhjalikult ükshaaval üle kontrollis ning süstis.
Lõpuks, kui kõik olid väsinuna oma kodudesse laiali sõitnud, lasti mind ka välja. Õnneks oli Kreedo veel jäänud! Mul oli NIIII hea meel. Jooksime ja möllasime mööda hoovi nii, nagu me veel kunagi enne möllanud polnud. Kreedo oli küll juba kutsikate kantseldamisest väsinud, kuid pakkus mulle siiski seda rõõmu ja jooksis koos minuga. Oli tore õhtu!
pühapäev, 13. mai 2007
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar