TIINUSEST

Selle teemaga on nii ja naa olnud. Sai nalja, aga ... ega see nüüd lausa lust ja lillepidu ka ei ole olnud.

Kui mind koju saabudes ükskord jälle üksi väljas lubati olla, olid jutud juba küla peal laiali. No ja kõik küla kalkarid tulid mind uudistama. Mõni muutus ikka väga vastikuks ka. Ma pidin umbes nädala nende hulgustega võitlema, enne kui nad aru said, et ma tõesti ei hooli nende tähelepanust. Isegi mu oma vend käitus täiesti nõmedalt. Üks loll aga visa jäi esijalgupidi aia vahele kinni. Oli seal mitu tundi enne kui inimesed hakkasid koju tulema ja ta suure vaevaga sealt aia vahelt kätte said. Kasutasid veel minu suukorvi. Fui! Ma ei luba seda enam omale pähe panna! Mul hakkas tast juba pika peale hale. Eriti, kui ta pärast aiast pääsemist teele vedelema jäi ja jalgu alla ei võtnud. Kui ta ennast aga lõpuks püsti ajas, oli esimene asi jälle minu aia poole. Kohutav!

Perenaine ei käinud minuga enam kusagil koolis, mis oli ikka väga igav. Poleks uskunudki, et ma sellest varrukamehe tagaajamisest ja tõkkest üle hüppamisest puudust hakkan tundma. Aga nii see oli. Ainult põllul käisime. Aga teate, see ei olnud mulle üks hetk enam huvitav. Minu poolest oleks see toit võinudki sinna vedelema jääda. Ainult perenaise rõõmuks ajasin siiski need jäljed ära. Kui te nüüd arvate, et ma isutu olin, siis tegelikult eksite. Vastupidi. Mul oli kogu aeg tunne, et ma pole enam ammu süüa saanud.
No ja selle kõige pärast (igav, jätke mind rahule,nälg, ei taha süüa, tahan joosta, ei taha joosta) ma siis vingusingi iga asja peale. Rohkem kui eales varem. Ma vist ajasin perenaise juba vahel lausa närvi.

Lõbus moment seisnes selles, kuidas ma inimesi ikka hulk aega lollitasin. Lausa uskumatu, kuidas nad oma instinkte ei usalda! Oli juba tiinuse viienda nädala lõpp, kui perenaine mu kasvatajale näha viis, et mida tema arvab, kas on või ei ole. Ta ise juba aimas küll, sest minu näitusteks trimmitud treenitud kõhujoon ei olnud enam nii oivaline kui tavaliselt, aga ei julgenud uskuda. Kasvataja vaatas ja katsus ja ei arvanud, et ma kutsikaid ootan. Ma tõmbasin ka kõhu sisse iga kord kui keegi seda katsuma hakkas ;)
No ja siis viidi mind arsti juurde. (Nemad ei osanud ka silmaga midagi arvata) Oleks ma aga seda käiku ette teadnud, ma poleks nii kaua seda küll varjanud. Mulle ei meeldi nende arstide juures. Nad teevad alati midagi ebameeldivat. Nagu seekordki: väänasid mu selili kusagile lauale ja hoidsid jalgu kinni. Siis panid mingit möginat kõhu alla ja hakaksid aparaadiga ringi udjama. Ma läksin alguses kohe päris närvi ja püüdsin vastu hakata. Aga kui arst kahtlustas, et ma võiksin perenaist hammustada ja soovitas suukorvi, siis ma loobusin kohe vastuhakust. Ma ei hammustaks ju meti oma perenaist! Küllap ta ikka teab, mida ta minuga teha laseb. No ja polnudki kõige hullem. Arst leidis oma aparaadiga kohe kutsikad ülesse. Arvas, et vähemalt viis ja vähemalt viie nädalased. No eks me näe, palju seal lõpuks on. Igal juhul rohkem kui üks. Seda tean ma isegi.
Pärast seda käiku polnud enam mõtet midagi varjata. Perenaine ka leebus ja hakkas mulle rohkem süüa andma. Nüüd oli elu pea aegu jälle ilus. Lumi tuli ka maha ja mind viidi põldudele vabalt jooksma, mitte jälje pealt toitu otsima.
Seda mõnu ei kestnud aga kaua, sest kui 7 nädalat täis sai, siis muutus see koorem juba tuntavalt häirivaks. Tihtipeale ei arvestanud tagajala tõukele piisavalt jõudu, et seda kõhtu liigutada ja jalg läks alt ära. Ja no ei jaksa enam traavida. Iga väiksemgi kiirendus sunnib kohe kaloppi ja siis on see ka vaid tavalise kiiruse hale vari. Ja talje on juba kadunud. Kõhujoon tundub veel ok, sest mu must värv on kehal väga oskuslikult paigutunud. Suurenenud kõhu osa on valge ja ei paistagi nii väga.
Aga otsustage ise. Lisan siia mõned pildid endast järjest suureneva kõhuga.

Vasakpoolsetel piltidel 6 nädalat ja parempoolsetel 7 nädalat täis.

Pealtvaates on näha kaduvat joont ;(

8. nädalat - võiks hullem olla ;P

Aga vilunud silm märkab kindlasti ühte tissi tippu kõhujoonest välja piilumas. Et seega käib valmistumine tulevaseks rolliks täie auruga.

Ja nüüd on ikka juba päris raske. Tavapäraste eluviiside harrastamise kohapealt võib ütelda, et vaim on valmis, aga liha on nõder. Kitse jäljel püsida on ikka väga raske ja perenaise kutsumine kõlab hea vabandusena, et tagasi pöörata. Tahaks ju hüpata ja lumepalle taga ajada, aga no ei jaksa ja tuleb teha nägu, et ega siis sellises seisundis ei sobi plikalikult mööda õue joosta.

Pealtvaates on näha, et kõhu pall on seljast laiemaks paisunud, mis sellest, et talje endiselt puusade ja ribide vahel aukus on.

Siin 9. nädal. Ootame.

Ega enam kaua pole jäänud.

Kõht on nagu oleksin jalgpalli alla neelanud. Ripub selline suur ja võõras. Tited siputavad naha all.

Aga muidu olen oma rõõmsameelsuse säilitanud. Metsas saab endiselt lumekamakaid tassitud ja oleksin isegi varrukasse tahtnud minna, kui selle kõrvalt mööda läksime.

Perenaine poputab toas ja magab koos minuga all korrusel. Täitsa imelik ;)