Mõtlesin, et panen selle teema ka kirja, et hiljem teaks ja oleks hea meenutada.
Sõitsime ära esmaspäeval. Alguses autoga Paldiskisse ja seal saime laevas perenaisega omaette kajuti. Sõit oli üsna pikk. Seda enam, et merel oli päris korralik torm. (10 plaanilist tundi + 3 tormi tundi) Püsti seista oli suhteliselt võimatu nii minul kui ka perenaisel. Ta küll mõned korrad jättis mu kajutisse ootama, aga üldiselt lebotasime terve selle pika loksumise kumbki oma asemel. Meie mõlema tasakaalukeskused on korras ja peale püstiseismisraskuse meil muid muresid ei tulnud. Oli tore nii pikalt koos olla.
Teisel pool merd sõitsime veel pikalt autoga. Oli juba ammu öö, kui me kusagil peatusime. Varsti tuli sinna ka Povel koos oma inimestega. Kuna oli öö ja kõik tahtsid juba magama keerata, siis ajasime oma asja ära ilma pikema sissejuhatuseta.
Siis sõtsime öömajja. See oli jälle väga tore koht. Majas oli meil perenaisega kahepeale oma tuba. See oli kajutist üks jagu suurem. Aga ma polnud nõus sinna üksi jääma. Seepärast pani perenaine mind ikka mõned korrad päevas autosse ka kinni. No hea küll, eks igaühel ole omi asju ajada.
Aga muidu oli see 5 päeva Rootsis päris mõnus. Sai perenaisega koos magada ja kolm korda päevas mööda metsasid pikalt-pikalt jalutamas käia. Nagu ma juba vist ennegi mainisin, oli Povel ka üsna talutav mees. Kohtusime temaga selle aja sees veel korra. Tal on täitsa ilus maja ja lahked inimesed.
Tagasi tulime aga suurema laevaga Stockholmist. See oli küll perenaisel väga halb valik :(
Kuna laev oli suur, pidi peale minema 1 tund enne ärasõitu. Mind pandi kusagile puuri ja perenaine kaduski. Puuris oli ka veekauss, aga ma ei suutnud juua. Ma ei osanud üldse midagi muud arvata, kui et saaks see ootamine juba mööda. Mingi aeg toodi mu kõrvalpuuri üks väike lapiline lontkõrv. No hea seegi, et kassi ei pandud! Ka see sõit loksutas meri laeva. Aga ma taluksin pigem kasvõi kolm korda suuremat tormi kui et oleksin võõras puuris ilma perenaiseta ja seinataguse spanjeliga.
Lõpuks ta siiski tuli (17,5 tundi!)!!!!
Ma olin nii rõõmus! Siis alles tundsin, et pole ammu joonud. Perenaine pakkus vett, ma jõin ja elu tundus jälle elamist väärt.
Laevalt maha ja esimese pissipeatuseni pidin ikkagi veel ootama. Tallinna sadamas pole ju kohta, kuhu pissilegi minna.
Kokkuvõttes siiski üks tore tormine reis!
Sõitsime ära esmaspäeval. Alguses autoga Paldiskisse ja seal saime laevas perenaisega omaette kajuti. Sõit oli üsna pikk. Seda enam, et merel oli päris korralik torm. (10 plaanilist tundi + 3 tormi tundi) Püsti seista oli suhteliselt võimatu nii minul kui ka perenaisel. Ta küll mõned korrad jättis mu kajutisse ootama, aga üldiselt lebotasime terve selle pika loksumise kumbki oma asemel. Meie mõlema tasakaalukeskused on korras ja peale püstiseismisraskuse meil muid muresid ei tulnud. Oli tore nii pikalt koos olla.
Teisel pool merd sõitsime veel pikalt autoga. Oli juba ammu öö, kui me kusagil peatusime. Varsti tuli sinna ka Povel koos oma inimestega. Kuna oli öö ja kõik tahtsid juba magama keerata, siis ajasime oma asja ära ilma pikema sissejuhatuseta.Siis sõtsime öömajja. See oli jälle väga tore koht. Majas oli meil perenaisega kahepeale oma tuba. See oli kajutist üks jagu suurem. Aga ma polnud nõus sinna üksi jääma. Seepärast pani perenaine mind ikka mõned korrad päevas autosse ka kinni. No hea küll, eks igaühel ole omi asju ajada.
Aga muidu oli see 5 päeva Rootsis päris mõnus. Sai perenaisega koos magada ja kolm korda päevas mööda metsasid pikalt-pikalt jalutamas käia. Nagu ma juba vist ennegi mainisin, oli Povel ka üsna talutav mees. Kohtusime temaga selle aja sees veel korra. Tal on täitsa ilus maja ja lahked inimesed.
Tagasi tulime aga suurema laevaga Stockholmist. See oli küll perenaisel väga halb valik :(
Kuna laev oli suur, pidi peale minema 1 tund enne ärasõitu. Mind pandi kusagile puuri ja perenaine kaduski. Puuris oli ka veekauss, aga ma ei suutnud juua. Ma ei osanud üldse midagi muud arvata, kui et saaks see ootamine juba mööda. Mingi aeg toodi mu kõrvalpuuri üks väike lapiline lontkõrv. No hea seegi, et kassi ei pandud! Ka see sõit loksutas meri laeva. Aga ma taluksin pigem kasvõi kolm korda suuremat tormi kui et oleksin võõras puuris ilma perenaiseta ja seinataguse spanjeliga.
Lõpuks ta siiski tuli (17,5 tundi!)!!!!
Ma olin nii rõõmus! Siis alles tundsin, et pole ammu joonud. Perenaine pakkus vett, ma jõin ja elu tundus jälle elamist väärt.
Laevalt maha ja esimese pissipeatuseni pidin ikkagi veel ootama. Tallinna sadamas pole ju kohta, kuhu pissilegi minna.
Kokkuvõttes siiski üks tore tormine reis!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar