RÕÕMUS, KURB ja RASKE

Mul on suur rõõm teatada teile uudist, et olen saanud teistkordselt vanaemaks. Seekord siis pakkus mulle seda õnne minu kaunis Delta. Inimesed valisid talle partneriks ühe naaberküla poisi, kes on vääriliselt ilus, Wunderstern Genfi. Seega on partii rõhuasetusega kaunile saksa lambakoerale.
Kogu lugu ise aga ei ole olnud siiani kugeltki mitte ilus ja rõõmus ja õnnelik. Alates kasvõi juba sellest, et Delta selle ilusa poisi esiotsa ära tahtis põlata, aga inimeste tahe jäi muidugi peale. Teadagi!
No ja siis oli perenaine hiljuti ühe öö ära. Koju jõudis alles hommikul väga tõsisena ja lõhnas üleni poegimise järele. Neid lõhnu pole võimalik unustada ega millegagi segi ajada. Tema öö oli möödunud aidates Deltal oma kutsikaid ilmale tuua.
14:45 - algasid pressid, perenaine pakkis asjad ja sõitis kohale. Oodati tund ja teine ja kolmas ja ei midagi. Tuli juba ärevus, sest poja pea oli kusagil tunda, aga edasi ei liikunud mitte üks gramm. No esimene ju ongi raske, aga kas just nii raske. Võeti kõne Valdeku kliinikusse ja konsulteerimise järel otsustati kohale sõita, et keisrilõikega abiks olla. Koer autosse ja mööda maanteed Tallinna poole, kui korraga - "pea kinni! Vist sündis ära:" Ja oligi!
18:45 sündis esimene poiss autosse. Sealsamas maantee peal kooriti poja kotist välja, lõigati ja seoti nabanöör, hõõruti kuivaks ja rõõmsa kergendusega kodu poole tagasi. (Ühes õiges autos on ju alati käärid, niit ja käterätik käepärast) Poeg elus selle pika augu peal kõõlumise peale ja loodetavasti nüüd teistele tee avatud. Rõõm ja kergendus - peamine, et lõikama ei pidanud. Poiss sai kodus punase paela ja kaaluks oli tal 700 g. No selge see, et oli raske välja saada sellist purakat.
20:09 sündis nagu iseenesest, vupsti, ka esimene tüdruk. Nüüd oli Deltal ka juba asi selge ja ta abistas poja vabastamisel nabanöörist ja lakkus korralikult pojukese üle. Kaela roosa pael ja kaaluks 510 g.
Järgmisega enam nii libedalt ei läinud. Pressidega liikus jällegi poja poolele teele, jalad ees, aga välja ei tule. Inimeste abiga tõmmati siiski see titt välja kell 20:55. Huuled olid tal juba valged ja üsna elutu muljega, aga perenaine asus imema, raputama, hõõruma ja näpistama, ning huuled värvusid tasakesi roosaks ja kutsikas hakkas puristama ja häälitsema. Poiss muidugi ja 600 g raske. Sinine.
Vahepeal veidi puhkust ja vaevas ema muudkui pressib. Tulemust ei paista kusagilt. Käiakse siis väljas liigutamas, et saaks veidikene paremini kutsika paika loksutada. Peale pikka pressimist, tõmmatakse inimeste abiga välja, seekord pea ees, järgmine poiss kell 22:30. Kuigi vaid 520 g, on temagi pikast teekonnast elutu muljega, aga elustamisvõtted toovad ka talle vere näkku tagasi ja poiss on päästetud. Roheline pael.
Järgmisega sama teema. Pressib see emme mis ta pressib, ei tule midagi. Lõpuks hakkab paistma kott, aga muud ei midagi. Tunda pole ühtegi osa kutsikast. Peale jalutuskäiku väljas, mis oodatult tugevdab presse, hakkavad varbad tunda olema, aga nii vähe, et haarata pole kusagilt. Aeg läheb, aga kutsikas ei liigu. Inimestel on jälle paanika ja haaratakse telefon, et kutsuda appi tuttav loomaarst ja konsulteerida Loomade Kiirabiga. Sealt seletatakse rahulikult ja põhjalikult, kuidas tuleb ühel koera kõhust ülesse tõsta, et kutsikas paremini vaagnasse asetuks ja teisel tõmmata ükskõik kust ja ükskõik kuidas, et see titt augu pealt kätte saada, sest aeg on juba kriitiline ja esmatähtis on päästa ema. Lubatakse ka lõikuseks valmis olla, kui muul moel siiski kätte ei saa, aga jäägu see viimaseks variandiks. Kell 00.16 saadakse kolme peale see poiss kiirabi juhendite järgi kätte, aga tema jaoks on juba lootusetult hilja. Väikesed käpakesed on juba kangeks jäänud ja surm on ta kaugele viinud.
Nüüd jõuab abiks kohale ka arst, kes sellest pikast ja raskest pressimisest väsinud looma emaka tööd ühe süstiga ergutab. Sellest ongi abi. Mitte, et järgmine ilma inimeste abita oleks sündinud, aga järgmisena, kell 01.06 välja tõmmatud poiss, on täiesti roosade huultega ja vaid veidi uimane. See poiss on kõige tumedam, kaalub 510 g ja saab kaela lilla paela.
Jälle algavad kokkutõmbed ja pea on juba pea-aegu kohal, aga nagu ennegi, edasi ei liigu juba mõnda aega. Siin aitab arst oma profesionaalsete kätega - nihutab veidi kolpa, et see vaagnaluu tagant lahti tuleks ja tõmbab järgmise pressiga selle tüdruku! välja. Kell on 2.14. Tüdruk kaalub 600 g ja saab kollase paela.
Tundub, et üks on veel - aga võib olla ka mitte. Vahel on tunne, nagu oleks, aga siis on jälle kõht pehme ja koer rahulik. Tunni möödudes tehakse veel üks ergutav süst. Kui midagi veel on, siis see peab nüüd välja tulema. Väsinud emme nagu pressib ka, aga mitte enam nii tugevalt ja mingit muutust pole näha ega tunda. 3:30 otsustatakse, et küllap on kõik. Hommikuks jääb igaks juhuks veel üks süst ja kõik lähevad magama.
Hommikul teevad Delta perenaine ja minu perenaine pesa korda, pesevad Delta puhtaks ja aitavad ka kutsikatel oma esimesest kakast lahti saada ning noor pere jääb imetamist-kasvamist-kasimist harjutama. Igaks juhuks jäetud süst saab ka ära tehtud, kuid midagi erilist selle tagajärjel ei toimu.
Tited, kokku siis 4 poissi ja 2 tüdrukut, on usinad sööjad. Kõige esimene on kõige hakkajam. Ta ju ka kõige vanem, aga kõige noorem on kõige ujedam. Päev aga ei lähe sugugi roosiliselt, sest värske emme on siiski selgelt vaevas. No ikka on peale poegimist ka valus, kui emakas kokku hakakb tõmbuma. Aga järgmiseks hommikuks on Delta palavikus ja hakkab nõrgaks jääma. Keeldub söömast. Kisub valudest lausa kõverasse.
Kohe saab kogu pesakond kliinikusse viidud. Röntgen kinnitab hirmsat kahtlust, et üks poeg on siiski veel sees. Ja lõpuks tuleb ikkagi lõigata. Sellel hiigelsuurel kutsikal ei olnud kahjuks mingeid võimalusi. Ta lihtsalt ei mahtunud vaagnast läbi. Mingid lükkamised ei aidanud. Hea, et inimesed oskavad kehast läbi vaadata ja teha kõhtu auku sisse nii, et pärast kõik jälle korras on!
Lõpuks, peale kolme ränka päeva, saab siis kindel olla, et kõik kutsikad on väljas ning Delta võib hakata kosuma. Kõht on küll lõhki ja vastne emme otsast otsani igasuguseid rohtusid täis topitud, nii et emapiimast jäävad need tited mõneks ajaks ilma, aga vähemasti hakkab nüüd kõik paremuse poole liikuma. Inimesed on tublid. Lutitavad väikeseid väänikuid Delta eest vahetustega ööpäev läbi ja emme saab neid vaid pesta. Aga asi seegi. Tited ei oska alguses lutti võtta. Saavad kurjaks, et neile sellist jama topitakse ning nuusutavad valjusti ema järele. Lilla poiss on eriti häälekas ja lausa haugub. Roheline ja sinine poiss hakkavad lutipudelile kõige kõvemini vastu. Aga järgmisel päeval tundub, et nad on juba olukorraga leppinud, õppinud ja leidnud, et vahet pole - peamine, et kõht täis saab.
Mina loodan ka, et inimene jääb selleski olukorras peale ja need uued tited kasvavad kauniteks koerteks, kes saavad oma inimestele palju rõõmu valmistada. Mis sellest, et sinnani on veel pikk tee pingutada, aga mu kallis Delta pole sellel teel üksi, ma laenan talle hea meelega selleks puhuks oma perenaist lisaks ta enda suurepärasele perenaisele. Nad saavad hakkama ja mina hoian teid tulemustega kursis.
Kogu sündmusest näeb pilte minu albumist.
Lisaks on sellel pesakonnal oma suurepärane ihufotograaf, kelle pilte näevad kõik siit.