TITTEDE 1. NÄDAL

Nüüd on siis need väikesed väänikud oma esimese elunädalaga hakkama saanud. Perenaine käib neid muudkui vaatamas ja igaühes tema iseloomu otsimas. Sellised nad siis on:
Punane poiss ja Kollane tüdruk on nagu kaksikud, kuigi üks neist sündis esimesena ja teine viimasena. Kehakujult on nad mõlemad pisut lühema kerega, aga see-eest suure ja tugeva pea ning rindkerega ja silmnähtavalt väiksema tagumise poolega. Sellised pigem jässakad. Mõlema on rinna ees ka üsna suur valge märk, selline x-i kujuline. No ja mõlemad on pisut laisemad kui teised ja nende peamine ülesanne näib olla NUNNU. Kuna nad on nii jämedad, siis olid ka nende nabanöörid nii jämedad, et kui teistel olid nabad juba nädala möödudes ära kuivanud, siis neil kahel ei taha nabad kuidagi kuivada, vaid on endiselt pisut punetavad jämedad jurakad. Inimesed peavad ekstra vaeva nägema nende nabade korrashoiuga, mis pole sugugi lihtne, sest Deltal on ravitsemisest oma arusaam.
Punane poiss kasutas esimesel paaril päeval oma sünni eelist ja oli nagu terminaator, kui tissile läks - kõik teised lükkas eest ära, aga ajapikku see muutus, sest ta lihtsalt ei viitsinud. Teised muutusid liikuvamaks ja ka kosusid rutem. Tema on nagu üks mõnus kaisukaru. Eriti oma suure pea tõttu ja seepärast, et talle hirmsasti meeldib peos ja süles olla.
Kollane tüdruk on aga tõeliselt armas. Tema iga poos on armsam kui eelmine ja temagi armastab väga peos ja süles olemist.
Neile kahele täielikuks vastandiks on järgmine paar: Lilla poiss ja Roosa tüdruk. Nemad on sellised ILUSAD. Silmnähtavalt pika kerega, mis on sale ja liikuv. Pead on samuti saleda kujuga, pika koonuga. Värvide poolest hästi tumedad ja läikivad. Roosa tüdruku iga poos on elegantsem kui eelmine ja ta on väga nõudlik - nii kui midagi ei meeldi, on kisa lahti. Tõeline daam.
Lilla poiss on aga eriline. Igas pilgus ja teos on temas midagi, mis muudab ta teistega võrreles silmapaistvaks ja erinevaks.
Järgmise kahe kohta ei saa ütelda, et nad paar on. Roheline poiss on selline iseseisev ja rahulik. Muidu nagu isegi laisk, aga kui on vaja võidelda, siis on väga otsustav ja tugev.
No ja Sinine poiss on nähtus omaette. Absoluutselt sõltumatu ja ääretult iseteadev. Kätte võttes hakkab kohe vintsklema ja protesteerima. Igasugune kinnihoidmine ja suunamine on välistatud. Alati on tal vaja kusagile minna. Ta sööb kõige kauem ja kõige isukamalt. Ta ei lase ennast kunagi tesitest häirida, vaid on täis iseenda suurt ego. Tissi otsast veereb ära, kui on ennast ümmarguseks õginud ja siis "jookseb" teistest eemale. Enamasti nii kaugele, et pesakasti äär vastu tuleb. Tema sai ka esimesena iseseisvalt kakamisega hakkama. Boss.
Midagi sarnast Sinisel ja Rohelisel poisil siiski on, nende ninad töötavad kõige tugevamalt, kaugele kuulda, kui nuusutavad, ja nad teavad seepärast alati ilmeksimatult, kuhu suunas minna.
Söömist iseloomustab ehk kõige paremini pilt nende kasvukõverast. Algus oli küll raske, lutipudeli päevad panid enamuse kaalu kaotama, aga kui siis tissile tagasi sai, on kasv kõikidel pidev. Esimesena ületas kilo piiri muidugi sinine poiss, aga tal on üsna tihedalt kannul paar Roosast tüdrukust ja Lillast poisist. Kõige vähem on kosunud Kollane türuk, aga siiski võtab ka tema järjekindlalt juurde ja muudkui kasvab.
Järgmisel nädalal peaksid nad hakkama silmi avama - siis läheb juba põnevamaks.
Nimedega on veel veidi raskust. Aga idee selline, et kuna Estrellesti kennelis peab see pesakond olema W-tähega ja kuna isa tuleb ka austada, siis saab pesakonna nimeks kõikidele ühtemoodi Wunder. No ja kuna tegu on saksa lambakoertega, kelle esivanemates on palju uhkeid Saksa päritolu loomi, siis kõikide erinevad teised nimed peaksid olema saksakeelse tähendusega. Aga millised just, seda peab veel vaatama, mille poolest keegi silma kavatseb paista, selle nime ka saab. Muidugi, kui juba täna leidub mõni pere, kes mõnda neist imelistest (Wunder) kutsikatest omale tahab, siis saaks nad oma koera ise nimetada. Soovijad võivad võtta ühendust minu perenaisega: mare.adermann@gmail.com
Nädalaste tittede pilte näete jälle minu albumist.

RÕÕMUS, KURB ja RASKE

Mul on suur rõõm teatada teile uudist, et olen saanud teistkordselt vanaemaks. Seekord siis pakkus mulle seda õnne minu kaunis Delta. Inimesed valisid talle partneriks ühe naaberküla poisi, kes on vääriliselt ilus, Wunderstern Genfi. Seega on partii rõhuasetusega kaunile saksa lambakoerale.
Kogu lugu ise aga ei ole olnud siiani kugeltki mitte ilus ja rõõmus ja õnnelik. Alates kasvõi juba sellest, et Delta selle ilusa poisi esiotsa ära tahtis põlata, aga inimeste tahe jäi muidugi peale. Teadagi!
No ja siis oli perenaine hiljuti ühe öö ära. Koju jõudis alles hommikul väga tõsisena ja lõhnas üleni poegimise järele. Neid lõhnu pole võimalik unustada ega millegagi segi ajada. Tema öö oli möödunud aidates Deltal oma kutsikaid ilmale tuua.
14:45 - algasid pressid, perenaine pakkis asjad ja sõitis kohale. Oodati tund ja teine ja kolmas ja ei midagi. Tuli juba ärevus, sest poja pea oli kusagil tunda, aga edasi ei liikunud mitte üks gramm. No esimene ju ongi raske, aga kas just nii raske. Võeti kõne Valdeku kliinikusse ja konsulteerimise järel otsustati kohale sõita, et keisrilõikega abiks olla. Koer autosse ja mööda maanteed Tallinna poole, kui korraga - "pea kinni! Vist sündis ära:" Ja oligi!
18:45 sündis esimene poiss autosse. Sealsamas maantee peal kooriti poja kotist välja, lõigati ja seoti nabanöör, hõõruti kuivaks ja rõõmsa kergendusega kodu poole tagasi. (Ühes õiges autos on ju alati käärid, niit ja käterätik käepärast) Poeg elus selle pika augu peal kõõlumise peale ja loodetavasti nüüd teistele tee avatud. Rõõm ja kergendus - peamine, et lõikama ei pidanud. Poiss sai kodus punase paela ja kaaluks oli tal 700 g. No selge see, et oli raske välja saada sellist purakat.
20:09 sündis nagu iseenesest, vupsti, ka esimene tüdruk. Nüüd oli Deltal ka juba asi selge ja ta abistas poja vabastamisel nabanöörist ja lakkus korralikult pojukese üle. Kaela roosa pael ja kaaluks 510 g.
Järgmisega enam nii libedalt ei läinud. Pressidega liikus jällegi poja poolele teele, jalad ees, aga välja ei tule. Inimeste abiga tõmmati siiski see titt välja kell 20:55. Huuled olid tal juba valged ja üsna elutu muljega, aga perenaine asus imema, raputama, hõõruma ja näpistama, ning huuled värvusid tasakesi roosaks ja kutsikas hakkas puristama ja häälitsema. Poiss muidugi ja 600 g raske. Sinine.
Vahepeal veidi puhkust ja vaevas ema muudkui pressib. Tulemust ei paista kusagilt. Käiakse siis väljas liigutamas, et saaks veidikene paremini kutsika paika loksutada. Peale pikka pressimist, tõmmatakse inimeste abiga välja, seekord pea ees, järgmine poiss kell 22:30. Kuigi vaid 520 g, on temagi pikast teekonnast elutu muljega, aga elustamisvõtted toovad ka talle vere näkku tagasi ja poiss on päästetud. Roheline pael.
Järgmisega sama teema. Pressib see emme mis ta pressib, ei tule midagi. Lõpuks hakkab paistma kott, aga muud ei midagi. Tunda pole ühtegi osa kutsikast. Peale jalutuskäiku väljas, mis oodatult tugevdab presse, hakkavad varbad tunda olema, aga nii vähe, et haarata pole kusagilt. Aeg läheb, aga kutsikas ei liigu. Inimestel on jälle paanika ja haaratakse telefon, et kutsuda appi tuttav loomaarst ja konsulteerida Loomade Kiirabiga. Sealt seletatakse rahulikult ja põhjalikult, kuidas tuleb ühel koera kõhust ülesse tõsta, et kutsikas paremini vaagnasse asetuks ja teisel tõmmata ükskõik kust ja ükskõik kuidas, et see titt augu pealt kätte saada, sest aeg on juba kriitiline ja esmatähtis on päästa ema. Lubatakse ka lõikuseks valmis olla, kui muul moel siiski kätte ei saa, aga jäägu see viimaseks variandiks. Kell 00.16 saadakse kolme peale see poiss kiirabi juhendite järgi kätte, aga tema jaoks on juba lootusetult hilja. Väikesed käpakesed on juba kangeks jäänud ja surm on ta kaugele viinud.
Nüüd jõuab abiks kohale ka arst, kes sellest pikast ja raskest pressimisest väsinud looma emaka tööd ühe süstiga ergutab. Sellest ongi abi. Mitte, et järgmine ilma inimeste abita oleks sündinud, aga järgmisena, kell 01.06 välja tõmmatud poiss, on täiesti roosade huultega ja vaid veidi uimane. See poiss on kõige tumedam, kaalub 510 g ja saab kaela lilla paela.
Jälle algavad kokkutõmbed ja pea on juba pea-aegu kohal, aga nagu ennegi, edasi ei liigu juba mõnda aega. Siin aitab arst oma profesionaalsete kätega - nihutab veidi kolpa, et see vaagnaluu tagant lahti tuleks ja tõmbab järgmise pressiga selle tüdruku! välja. Kell on 2.14. Tüdruk kaalub 600 g ja saab kollase paela.
Tundub, et üks on veel - aga võib olla ka mitte. Vahel on tunne, nagu oleks, aga siis on jälle kõht pehme ja koer rahulik. Tunni möödudes tehakse veel üks ergutav süst. Kui midagi veel on, siis see peab nüüd välja tulema. Väsinud emme nagu pressib ka, aga mitte enam nii tugevalt ja mingit muutust pole näha ega tunda. 3:30 otsustatakse, et küllap on kõik. Hommikuks jääb igaks juhuks veel üks süst ja kõik lähevad magama.
Hommikul teevad Delta perenaine ja minu perenaine pesa korda, pesevad Delta puhtaks ja aitavad ka kutsikatel oma esimesest kakast lahti saada ning noor pere jääb imetamist-kasvamist-kasimist harjutama. Igaks juhuks jäetud süst saab ka ära tehtud, kuid midagi erilist selle tagajärjel ei toimu.
Tited, kokku siis 4 poissi ja 2 tüdrukut, on usinad sööjad. Kõige esimene on kõige hakkajam. Ta ju ka kõige vanem, aga kõige noorem on kõige ujedam. Päev aga ei lähe sugugi roosiliselt, sest värske emme on siiski selgelt vaevas. No ikka on peale poegimist ka valus, kui emakas kokku hakakb tõmbuma. Aga järgmiseks hommikuks on Delta palavikus ja hakkab nõrgaks jääma. Keeldub söömast. Kisub valudest lausa kõverasse.
Kohe saab kogu pesakond kliinikusse viidud. Röntgen kinnitab hirmsat kahtlust, et üks poeg on siiski veel sees. Ja lõpuks tuleb ikkagi lõigata. Sellel hiigelsuurel kutsikal ei olnud kahjuks mingeid võimalusi. Ta lihtsalt ei mahtunud vaagnast läbi. Mingid lükkamised ei aidanud. Hea, et inimesed oskavad kehast läbi vaadata ja teha kõhtu auku sisse nii, et pärast kõik jälle korras on!
Lõpuks, peale kolme ränka päeva, saab siis kindel olla, et kõik kutsikad on väljas ning Delta võib hakata kosuma. Kõht on küll lõhki ja vastne emme otsast otsani igasuguseid rohtusid täis topitud, nii et emapiimast jäävad need tited mõneks ajaks ilma, aga vähemasti hakkab nüüd kõik paremuse poole liikuma. Inimesed on tublid. Lutitavad väikeseid väänikuid Delta eest vahetustega ööpäev läbi ja emme saab neid vaid pesta. Aga asi seegi. Tited ei oska alguses lutti võtta. Saavad kurjaks, et neile sellist jama topitakse ning nuusutavad valjusti ema järele. Lilla poiss on eriti häälekas ja lausa haugub. Roheline ja sinine poiss hakkavad lutipudelile kõige kõvemini vastu. Aga järgmisel päeval tundub, et nad on juba olukorraga leppinud, õppinud ja leidnud, et vahet pole - peamine, et kõht täis saab.
Mina loodan ka, et inimene jääb selleski olukorras peale ja need uued tited kasvavad kauniteks koerteks, kes saavad oma inimestele palju rõõmu valmistada. Mis sellest, et sinnani on veel pikk tee pingutada, aga mu kallis Delta pole sellel teel üksi, ma laenan talle hea meelega selleks puhuks oma perenaist lisaks ta enda suurepärasele perenaisele. Nad saavad hakkama ja mina hoian teid tulemustega kursis.
Kogu sündmusest näeb pilte minu albumist.
Lisaks on sellel pesakonnal oma suurepärane ihufotograaf, kelle pilte näevad kõik siit.

PIKAKARVALINE

Minu pere tänane kangelane on Di-Di. Just seesama väike väle blondiin. Kuna igaühe tee on läinud nii, nagu ta just läinud on, siis selle-aastasel saksalambakoerte pea-erinäitusel esindas minu peret ainult Di-Di, osaledes klassis 18-24 kuud pikakarvalisena.
Oleksin ju võinud isegi veteranide klassis osaleda, aga...pigem siiski mitte. Vanus on juba selline, et pean hakkama ilmselt enne mõtlema tagajärgedele ja siis alles tegema. Nimelt sain ma sügise ja talve kenasti ilma lonkamata läbi ja endal oli küll juba tegus tunne peal. Koguni nii tegus, et käisin kevadel igas kraavis ja jõekeses ujumas, mis jalutuskäigul ette jäid. Väga mõnus oli! Mõne aja pärast polnud aga sugugi mitte nii mõnus, kui ma lamamast ülesse tõustes valust karjatasin. Praegu on juba parem, aga ülesse tõusen ikkagi ettevaatlikult: enne tugevalt esijalad maha ja siis ettevaatlikult tagumised ka alla. Kevad ja kevad on ikka erinevad. Kasvõi selle poolest, et igal järgmisel kevadel oled aasta vanem, kui eelmisel. Seega, perenaine mind enam vabalt põllule jooksma ei lase ja näituseringi ka asja polnud. Valvan kodus prügikasti. Kah vajalik töö. Lisaks veel mõnus oma kangeid liigeseid kevadpäikeses soojendada.
Aga nüüd siis tagasi meie päevakangelase juurde.
Kuna Di-Di inimesed on sellised tagasihoidlikud, siis võtsid nad pikalt hoogu enne, kui julgesid koera nii suurele näitusele kirja panna. Seda enam, et minu perenaine, kes teda seni näitustel esitles, pidi mujal olema ja ei saanud seekord minu pisikest printsessi händlerdada. No aga see pole ju takistus! Kui koer näeb hea välja ja omanik on valmis näitusele minema, siis küllap ka händleri leiab! Eriti Estrellesti kennelis, kus on ju ometigi nii palju koerahuvilisi koos. Saigi ära räägitud üks Eestimaa parimaid händlereid - Karin Lageda. Ta on minuga ka ringis jooksnud, kui ma noor olin. Väga hea käega tüdruk! Esimesel kohtumisel kiitis ta Di-Di tegu ja nägu ning oli täitsa nõus neid sellest näitusest läbi viima.
Seekordne näitus oli täiesti eriline, sest esmakordselt hinnati pikakarvalisi ametlikus klassis. Alates selle aasta algusest on pikakarvalisus üks saksa lambakoera ametlikke tõuvariatsioone ja kohtunik peab selle näitusel kindlaks tegema. Seepärast oli ilmselt ka pikakarvalisi osalejaid pisut rohkem, kui varajasemate, mitteametlike näituste, korral. Di-Di'ga samas ringis oli koguni veel kaks ilusat lehviva karvaga tüdrukut. Minu pisike oli tubli, tegi kenasti händleriga koostööd ja võlus oma harmoonilise olekuga kohtunikku niivõrd, et lõpetas oma ringi esimesena! Hurraa! Tubli tüdruk! Aitähh Karinile hea töö eest!